et tõepoolest, minu isa suurimaks sooviks oli olla Henry Higgins. Ja mina olen siis nagu Henry Higginsi ja lilleneiu Eliza tütar. Isa üritas juba emast teha unistuste naist, oma "unistuste peegeldust", aga ema oma soome jonniga ei võtnud vedu. Ei tahtnud lugeda raamatuid ja lasi isa ostetud teatripiletitel hukka minna, põlgas ja põlgab siiani kohvikuid.
Mina olin isale aga hea lõuend. Kuulasin lapsena vaimustusega tema väljamõeldud jutte, lugesin ahnelt läbi kõik raamatud, mis ta mulle ostis, janunesin nende vestluste järele, mida pidasime köögilaua taga, kohvi juues, ainult meie kaks. Ainult seltskonnatantse ja klaverimängu ei suutnud isake mulle selgeks õpetada! Küll kõike muud. Lugemist, kirjutamist... Jaa, ja eks ma hakkasin ju ka ise kirjutama justnimelt tema õhutamisel. Isa vormis minust sellise naise, kes ma praegu olen: julge, targa ja ilusa. Sellise, kellest võiks unistada iga mees, nagu ütles eile Inno. Ma ei kiitle sugugi. Tunnustan vaid suurt kunstnikku, kelle looming olen.
Isa oleks sellist naist muidugi tahtnud endale, aga ma olin ta tütar ja see oli võimatu. See-eest olin talle surmani sõber ja kaaslane, kellega ta võis jagada oma kõige suuremaid muresid ja rõõme, kes oli ta päiksekiir ja südame õis. Isa loovutas mind hea meelega Innole, kui me kaks aastat tagasi kohtusime, ja mis imekspandav, ei öelnud tema kohta ühtegi halba sõna. Kusjuures ta oli leidnud ninakirtsutamist iga mu varasema kavaleri juures! Innoga oli isa kohe müüdud. Ma ei tea, miks. Usun, et ta tajus, et temagi on suur kunstnik - ja selline, kel ei tuleks pähegi rikkuda teise loomingut.
Saan alles nüüd aru, kui tähtis oli, et ma kaks aastat tagasi Portugalist tagasi koju põgenesin. Mind oli siia hädasti vaja.
3 kommentaari:
Irja, oled sa kunagi mõelnud ka sedapidi, KUI võõrana su ema ennast tunda võis ja KUI väga ta tahtis maailma/inimeste eest justnimelt peitu pugeda? Lugedes matusekirjeldust... mul tekkis küll tunne, et nende esimeste rünnakute järel tõmbus ta oma teokarpi ja polnud sealt suuteline niipeagi välja tulema. Aga teater ja kohvik = inimesi päris mitu.
See on huvitav mõte ja eks ma olen seda asja nii- ja naapidi mõelnud. Igatahes olen ema kogemusest õppust võtnud. Kurjade inimestega ei ole mõtet üldse suhelda.
millegipärast on sinu kirjutistest mulle mulje jäänud, et just sina oledki kuri inimene. Mingied vihaseid karjatusi tuleb aeg ajalt ette. Võõrastav kuidagi. Mis see on? Mingi enesekaitse vorm? Shouting at the devil? Inimesed tihti kirjtuvad hoopis teisiti kuidas nad räägivad, ehk oledki tegelikus elus leebe ja sõbralik. See oleks tore. Aga jah, jutu järgi jääb tulehargi mulje. Ehk sul on selline kuvand milline üks naine peab olema. Võibolla sulle tegelikult ei meeldigi see kuvand aga sa lased selle rooja lihtsalt endast välja. Mingi teraapia ehk. Igatahes jälgin huviga teie keissi. Kift kui teaks juba ette kuias see kõik lõpeb. Te olete enlust teinud omapärase interactive Truman Show. Edu.
Postita kommentaar