kolmapäev, 14. november 2007

1988 Tartu rahutuse mahasurumise taga Ansip ja Kadastik?! III osa.


Meenutus ühest 20 aasta tagusest Edasist.

Kui praegu avaldatakse uudiseid rahutustest esikülgedel ja seda valgustavad nii tele- kui raadiojaamad, siis 1988. aastal oli olukord hoopis teine. Teles ei ilmunud mitte üks piuks. Eelseisva miitingu kohta ilmus väike nupuke 30. jaanuari Edasis, kus Mart Kadastik edastas info, et kuigi linna RSN täitevkomitee sai 22. jaanuaril kirja miitingu kohta, selleks luba ei antud. Kirja saatis MRP-AEG, Lagle Pareki ja Viktor Niitsoo isikus.

Paksus kirjas märgib Kadastik: "Seepärast otsustas täitevkomitee, pärast põhjalikke arutelusid linna aktiivi nõupidamistel, mitte anda MRP-AEG-le luba korraldada 2. veebruaril miiting ning ühtlasi kohustada siseasjade osakonda võtma tarvitusele abinõud avaliku korra kaitseks Tartu linnas."

Mida asjast arvata? küsib Kadastik irooniliselt. "Demokraatiat on meil praegu täpselt nii palju kui teda on. Hyde Park'i, kus ei häiritaks linnaelanike rahu ega liiklust ning kus iga mees ja naine saaks ennast oma kõnega rahuldada, Tartus veel ei ole. Võibolla kunagi tuleb. Pole kahtlust, et demokraatiat tuleb laiendada ja süvendada, et selle eest peab võitlema. Ent kuidas?"

Nohh, Kadastik, Hyde Park'i pole ikka veel Tartus. Miks küll, oi-oi-oi.

Ja siis, 4. veebruari lehes edastab, jälle seltsimees Kadastik, info 2. veebruari sündmustest Tartus. Kõigepealt süüdistab ta välismaiseid raadiojaamu, kes edastasid infot miitingu kohta. Siis jätkab Kadastik selgitust, et 2. veebruari sündmusest oli tehtud suurriikide poliitika objekt. Kadastik küsib irooniliselt, mida võitsime sellega, et keelasime miitingu ära? Ja vastab: "Võitsime seda, et ühele platsile jäi kogunemata umbes kahetuhandeline inimhulk, kellele andnuks oma näo poolteistsada käratsejat. Meie demokraatiakogemused on kahjuks veel sellised, et püstijalakogunemistel lageda taeva all, pealegi pimedas, ei osata kuulata erinevaid seisukohti ega ka neid esitada. Seal ei maksa argumendid, vaid emotsioonid. Ja neid oskab MRP-AEG üles kütta. Kas uudishimulikul tartlasel, kes tuli Vanemuise tänavale Lagle Parekit vaatama, olnuks šanssi oma mõtet kuuldavaks teha, kui tema mõte juhtumisi erineb MRP-AEG omast? See šanss olnuks tühine. Küll olnuks tõenäoline, et kõik need paar tuhat pealtvaatajat - millised ka poleks nende vaated - kuulutanuks Lagle Parek hiljem oma poliitilise tegevuse toetajaiks."

Ja sm Kadastik jätkab: "Tegelikult ei ole ka see argument peamine. Ohtu avalikule korrale ei kujuta otseselt MRP-AEG, vaid nood sadakond käratsejat, öelgem otse - huligaanid, kes niisugustel üritustel tingimata osalevad. Raske on öelda, kelle poolt või vastu nad on, nähtavasti ei tea nad midagi ei kodanlikust Eesti Vabariigist ega Tartu rahust. Neid need asjad ei huvitagi. Nad tulevad tänavale ennast välja elama, kasutades selleks pimedat anonüümsust."

Tjah, sm Kadastik oli "informeeritud". Ja näis, et oli kohal. Huvitav, miks pole tema oma kamraadi, sm Ansipi koha pealt sõna võtnud?! Nad olid ju mõlemad SEAL!

Ning edasi, pärast manitsevat epistlit, kirjeldas Kadastik toimunut: "Inimestele, kes aegsasti hakkasid Vanemuise tänavale kogunema, anti võimendite vahendusel teada: miiting jääb ära; kel tahtmist Tartu rahu või ka muude probleemide üle arutleda, seadku sammud Vanemuise 46 õppehoone suunas. Kes lahkus päriselt, kes jäi kõrvaltänavale kiibitsema, kes arvas õigeks osaleda Vanemuise 46 varem väljakuulutatud diskussioonis. Olgu märgitud, et sealne ringauditoorium sai rahvast puupüsti täis (ligi 700 kuulajat ja rääkijat), nelisada inimest suundus "Vanemuise" kontserdisaali, kus organiseeriti kohtumine ajaloolaste ja linnajuhtidega.(vahemärkus Innolt- kas seal polnud kohal Ansipit?!) Nendest üritustest anname üksikasjalikuma ülevaate homses lehes, siinkohal vaid niipalju, et kuigi ka akadeemilised seinad ei hoidnud ära emotsioonide vallandumist, kujunesid mõttevahetused vaieldamatult kasulikeks. Igaüks peab õppima, kuidas oma seisukohti kaitsta.

Sel ajal, kui MRP-AEG liider Lagle Parek oli Vanemuise tänava ringauditooriumis, tegutsesid tema kaaslased energiliselt tänaval. Just Jüri Miku (seesama Mikk, kes üksvahe näljastreigiga end reklaamis) valjuhäälsel eestvõttel hakkas poolteistsada inimest mööda linna "jalutama", suundudes esialgu Toomele. Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid autosid peatama ja "läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama.

Sündmuste niisugust pööret võis karta. Seepärast ei saa kuidagi öelda, et miilitsatöötajad olid väljas rahva hirmutamiseks. Kui linnavalitsus on vastu võtnud otsuse miitingut mitte lubada ja korda kaitsta, siis tuleb seda otsust ka täita. (Nii tuleks täita kõiki otsuseid.) Mis parata, kui kellelgi hajus kõikelubatavuse illusioon.

Kärtsejate maharahustamine osutus suhteliselt hõlpsaks seetõttu, et nad olid eraldunud linnarahvast, nad ei sulanud sellesse. Just seepärast oligi vaja vältida MRP-AEG dirigeeritud "ühtset" rahvakogunemist Kullmani kutsekeskkooli kõrval.

Tuleb avaldada tänu kaaslinlastele mõistvuse ja kannatlikkuse eest nendel vägagi ebaharilikel tundidel. Kella kümneks oli linnas kõik jälle rahulik, justnagu polekski siin midagi juhtunud."

Nõnda ütles sm Kadastik.

Ja lõpetas manitsevalt: "Järeldusi peame tegema kõik: linnavalitsus, aktiiv, siseasjade osakond, õpetajad, lapsevanemad, ka ajakirjanikud. Küllap ka MRP-AEG. Sest nendegi võitluse meetodid näikse ammenduvat. Tänaval enam ei lähe läbi. "

Kommentaare ei ole: