Väljavõte 1988. aasta ühest märtsikuisest Edasist.
Jätkan Kadastiku 1988. aasta alguse ajakirjandusliku epistli vahendamisega. 14. jaanuaril ilmus Kadastikult uus artikkel pealkirjaga "Provokatsioonid vasakule ja paremale", kus ta jätkas Lagle Pareki tümitamist.
Kõigepealt kirjutab, et inimesed ei võta Parekit ega Hirveparki (23.08.1987) kuigi tõsiselt, nagu Kadastiku väitel räägivad Edasisse saabunud kirjad. Kadastik kirjeldab uut aega: "Möödas on see aeg, mil võis ebameeldivaid mõtteavaldusi lihtsalt kõrvale heita, nüüd tuleb nad argumenteeritult ümber lükata. Sõnaga, 23. august 1987 andis meie ideoloogiatöö teoreetikutele ja praktikutele valusa, aga kasuliku õppetunni." Milline huvitav ülestunnistus siin sm Kadastikult, ideoloogiatöö eesrindlaselt.
Ja nii siis asus Kadastik tegutsema. Ta nimetab Parekit provokaatoriks, kes justkui soovib taastada kodaniku Eesti aegset riiki ja korda. Ja kirjutab: "Nemad ise peavad endid eesti rahva ainsateks painutamatuteks patriootideks. Ent kas saab tõsiselt võtta inimesi, kes loodavad, et millalgi üsna varsti saabub Tiit Madisson koos abiväega Eestisse tagasi ministriportfelle jagama!? Eestis on praegu umbes sada tuhat, Tartu linnas ja rajoonis kümme tuhat, "Edasi" toimetuses 30 kommunisti. Kas need inimesed, nende perekonnaliikmed, sõbrad ja tuttavad lastakse maha või saadetakse NSV Liitu? Kas tõesti jätkub naiivsust arvata, et võimumuutus võiks nüüdis-Eestis sündida vastastikuse lugupidamise ja kodurahu tingimustes (nö parlamentaarsel teel), et välismaailmast ning Eesti geograafilisest asendist ei sõltu meie saatuses kõige vähematki?"
15. jaanuari 1988 Edasis avaldas Kadastik artikli pealkirjaga "Elukutselt eestlased". Kus kirjutab, kuidas "külastas" Lagle Parekit viimase Tähe tänava kodus. Ent Parek keeldus intervjuud andmast. Tahtis vastata kirjalikult. Kohtumine oli toimunud juba enne 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi meeleavaldust. Ja kui Kadastik need vastused sai, siis ta intervjuud ei avaldanud, sest seal oli juttu Hirvepargist. Kadastik oli nõus intervjuu avaldamisega pärast Hirveparki, ent nagu ta väitis, polnud Parek siis enam huvitatud. Millest võib välja lugeda, et Kadastik on omandanud parimad nõukogude ajakirjanduse töövõtted, kuidas inimeste ja materjaliga manipuleerida. Tubli, Kadastik, ten points!
Edasi avaldab Kadastik Pareki armuandmispalve teksti. Oh, milline vastutulek Kadastiku poolt ühele naisterahvale! Parek oli süüdi mõistetud 1983. aastal nõukogude vastase agitatsiooni ja propaganda eest, mille eest talle määrati 6 aastat range režiimiga parandusliku töö koloonias koos järgneva asumisele saatmisega. Kadastiku jutust jääb mulje, et see oli naisele paras! Ja ilmaaegu ta kaks aastat enne tähtaega vabadusse lasti! Ning siis avaldab Kadastik katkeid intervjuust, ja parastab takka, et naine tegeleb ainult nõukogude-vastase tegevusega ja tööd üldse ei tee.
Kadastik kirjutab, kuidas "hääled" (ta peab silmas raadiojaamu) on viimasel ajal üldse üsna agressiivseks muutunud. "Juba kutsutakse meie noori otseselt üles väljendama oma "patriootlikke tundeid". Karta polevat midagi, sest kohe-kohe pidavat Vene impeerium kokku varisema. Ma usun, et vanematele inimestele meenutab käimasolev kampaania üht varasemat. Ka pärast sõda püüti inimesi peibutada müstilise "valge laevaga", ja tollal oli vaenupropagandal teatud edu: just saabuvale välisabile lootma jäädes jätkasid bandiidi oma mõttetut, aina verisemat võitlust."
Kadastik jätkab: "Bandiite selle sõna varasemas tähenduses meil enam pole. Inimesi, kelle elule annab mõtte toosama lombitagune "valge laev", leidub. Neid ei loe kokku ühe käe sõrmedel, ei piisa ka varvaste ülelugemisest. Ometi pole neid nii palju, kui võib tunduda "hääli" kuulates: meil olla põrandaalune initsiatiivgrupp, MRP-AEG, stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamise initsiatiivgrupp, Eesti Rahvarinne... Enamalt jaolt on tegemist ühtede ja samade inimestega, kes üksteisest muudkui kombineerivad uusi gruppe ja rindeid." Mnjah, Kadastikus oli meelekindlust. Ta oli sama ideeline võitlev kommunist nagu Ansip. Kui vaja, siis näksida. Just nii, sm Ansip ja sm Kadastik, kunagine dünaamiline duo. Kes kuuldavasti ka praegu Eesti riiki ja rahvast valitseb.
Kadastik jätkab: "Kes need inimesed on? MRP-AEG infobülletäänist lugesin enesehinnangut: nad olevat sümpaatsed ja intelligentsed inimesed. Kahtlemata on neil tugevaid külgi. Nõrgim külg on minu meelest see, et nad võtavad eestlaseks olemist justkui elukutset. Või teistpidi võttes: eestlaseks olemine ongi nende ainus elukutse, ainus eesmärk. Tõsi, nad teevad oma tööd fanaatilise tõsidusega, hambad risti. Ent see on ikkagi ainult töö, mitte inimese loomulik seisund. Mitmed neist on selle töö nimel jätnud pooleli oma haridustee, on hüljanud perekonna, loobunud lapsi ilmale toomast. Ja kui korraga selgub, et igal tööl on algus ja lõpp, siis ... avastavad nad, et tegelikult pole neil õiget kodu ega ole ka õiget kodumaad. Nad lahkuvad -- kes itta, kes läände; kes kaasaviiduna, kes omatahtsi."
Pole midagi öelda, sm Kadastikult kuldsed sõnad, tõelises Juhan Peegli vaimus! Aga ma ei ole irooniline, Kadastik on ajakirjanduslik narts. Kõige pesuehtsam narts. Kes on suutnud mingi ime läbi ikka veel püsima jääda. Olles piduriks kogu Eesti ajakirjanduse arengule.
Kadastik tsiteerib üht pensionäri Valgast, kes ütleb, et stalinismiohvrite mälestusmärki pole üldse Eestisse vaja, vaid selle võiks panna Moskvasse. Tore on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar