Ajakirjandusest ja eetikast, Kanni ja Olveti juhtumite näitel

Kaks täiesti ebaeetilist tegelast ajakirjanduspõllult, vasakul Lemmi Kann alias Urbaanika, Äripäeva ajakirjanik, paremal Triin Olvet alias Leheneeger, Postimehe ajakirjanik.

Miks on need tegelased ebaeetilised? Võibolla paljud ei tea, aga ajakirjanikel on kasutada väga suured ressursid, terve infovaramu, mis puudutab eri registreid ja andmebaase. Ajalehtedesse voolab kokku märksa rohkem infot, kui lugejatele edastatakse. See on info on kõik ajakirjanikel olemas. Ja sageli sellest ei kirjutata. Ent see on vajalik, näiteks olemasoleva info kontrollimiseks.

Nüüd, mis tendents on viimasel ajal tekkinud, et ajakirjanikud, vähmalt osa neist, hakanud seda teist infot, võõraste nimede all, ajakirjandusse sokutama. Seda täiesti valikuliselt, selle anonüümse sotsiaalse mõrvari enda äranägemise järgi. Talle sobivas kontekstis. Juhindumata neist nõuetest, mis ajakirjanduse kohta kehtivad. Ent, ma veelkord kordan, kasutades ära seda võimu, mis on info kaudu ajakirjanike käsutuses. Mis satub ajakirjaniku käsutusse ainult seetõttu, et eeldatakse, et ajakirjanik käitub ausalt, kehtestatud mängureeglite kohaselt. Vastavalt ajakirjanduseetika koodeksile ja muudele tavadele.

Ma saan aru, et ei Kann ega Olvet pole ise ajakirjandust õppinud. Ja neid see valdkond eriti ei huvita, sest nad pole maha saanud ühegi arvestatava kirjutisega. Ja neist on saanud omamoodi hell-raiderid, kes hävitavad seljataga usaldusväärsust, mille ajakirjanikud on kätte võidelnud oma raske tööga. Need tegelased võivad ilma igasuguste süümekateta ikka kell rongilt maha astuda, jättes vastutuse teistele lürpida. Ometi on nad teinud korvamatut kahju nii ajakirjandusele kui neile, kes on andnud ajakirjanikele infot, eeldades, et seda kasutatakse ajakirjandusele pandud reeglite järgi.

Kui loen Lääne väljaandeid, siis torkab silma, et kõige vingemad blogijad on nende väljaannete endi ajakirjanikud. Neis blogides, mis on väljaannete juurde loodud. Kus siis lisaks põhitööle, ajakirjanduslike artiklite kirjutamisele valgustatakse blogides lisatausta, ehk seda, mis artiklitesse ühel või teisel põhjusel ei mahtunud. Eesti pole neist Lääneriikidest millegipoolest kehvem, tõsi, ajakirjandusjuhid on valdavalt juhmid ja ajast maas, ja tegelevad vaid oma soojast kohast kinnihoidmisega, aga toimetustes töötavad tublid ajakirjanikud. Kes teevad oma tööd hingega. Ja Eesti on ajakirjandusvabaduselt üks juhtivaid maid maailmas. Mitte Iraak või Venemaa, kus paljudest asjadest saab kirjutada vaid anonüümselt. Eestis ei põhjenda miski ajakirjanikel anonüümsete blogide pidamist, kus siis oma töö kaudu hangitud infot kasutatakse seljataga heausksete inimeste mõnitamiseks ja solvamiseks. Nagu seda teevad Lemmi Kann ja Triin Olvet.