Eesti mehest

Mina Portugalis koju, isale helistamas.

See paljukirutud eestimees! Ta on nagu siga. Kel mitu viga. Küll joob ta liiga palju (seda ei tee ilmaski väljamaamees, kes lakub stiilselt). Küll kohtleb ta oma naist kui köögikatat (sellal kui väljamaamees kohtleb oma naist kui princessat). Küll on ta muidu räpakas ja koll (samas kui väljamaamees riietub maitsekalt ja kasib end, võib-olla isegi ei peereta). Jaa! Oh jätkuks vaid igale eestinaisele päris omaenda väljamaamees. Küll siis avaneks piimajõed ja pudrumäed ning inglite koorid puhuks pasunaid!!

Kui elasin Portugalis, siis mul oli juhust vestelda väljamaanaistega, lissabonlannadega täpsemalt. Ja nad olid kurvad ja tüdinud. Portugali meestest siis. Nendestsamadest, kelle järele eestinaised keelt limpsavad. Portugalinaiste arvates olid portugalimehed kõige viletsamad mehed maailmas üldse. Kui palusin täpsustada (minu jaoks oli mu pärisoma portugalimees sel hetkel jumala asemik maa peal), siis nad selgitasid, et portugalimees on ülbe ja tal pole naise jaoks absoluutselt aega, ta ainult joob ja vahib jalgpalli, käib sõpradega väljas ega tee naisele üldse komplimente. Portugalinaised on feministid, pärast Salazari rezhiimi kokkuvarisemist, misajal naised ei tohtinud üksinda isegi mitte kohvikus käia, on see üsna loomulik, aga portugalimeestele see feminismus ei meeldi. Seda ütles ka mu elukaaslane, esmapilgul ülimalt romantiline ja galantne Joao. Et vuihh, kui vastikud on portugalinaised. Ei aja karvu, kasvatavad endale "sinna alla" põõsa, naeravad suure häälega ja istuvad jalad laiali. On nagu mehed. Pole üldse naiselikud nagu näituseks eesti naised. Või tai naised, sest ka tai naised meeldisid portugalimeestele. Ja Joao ja tema sõbrad käisid sagedasti Taimaal ja kiitsid taevani sealset tai-massaazhi.

Mina olin seesugusest galantsusest vaimustuses. Ja mis veel, kui Joao riputas Valentiinipäeva puhuks spetsiaalselt minu jaoks ukselingi külge suuuure punase südame. Ja puistas vannivette kuivatatud roosi kroonlehti. Ja läitis ise õhtusöögilaual küünlad!! Valmistas ise kolmekäigulise õhtusöögi!!!!!

Kui rääkisin kõigest sellest portugalinaistele, siis vaatasid nad mind kui ullikest ja ütlesid, et hähh, alguses ongi sedasi, pärast saad ainult sõimata. Ja kuigi ma palusin jumalat, et neil poleks õigus, oli neil ometigi pärast kuuekuulist kooselu järjest rohkem õigus. Suured südamed ja õhtusöögid jäid. Aga aegamööda lisandus selline imelik virisemine, et miks mul pole iga päev uus soeng ja miks mul juba kolmandat päeva üks ja seesama kleit seljas on. Ailaavjuuuuu kõlas iga päevaga üha kõledamalt, kuni oli lausa naljakas seda välja öelda. Ailaaaavjuuuu - uhuuuu!

Ja räigelt valetab see, kes ütleb, et väljamaamehed ei joo. Oi kuidas joovad. Alustavad juba hommikul, nii kuskil keskpäeva paiku ja lasevad, tasa tipsutades õhtuni välja. Kuni kukuvad oimetuna voodisse. Eestimehed on ses suhtes ausamad, tööpäeval ei joo, aga nädalavahetusel siis nii, et maa must.

Väljamaamees ei oota jahh, et naine oleks vaid köögikata. Oi kuidas ei oota. Ta võib isegi pliidi kohal küürutada ja gurmeeroogi vaaritada. Tema ootab, et naine oleks ilus, armas ja hea. Trofee. Kes kõlbaks käevangu, sõpradele näidata. Kes jagaks tiba kultuuri, oleks lugenud raamatuid, ei jahvataks võrdõiguslikkusest, teaks mõnd vana-kreeka jumalat. Ja siis saab väljamaamees suureliselt oma eestinaisukeselt küsida, et kas sa pole mitte õnnelik, et ma päästsin su ära koledate, brutaalsete eestimeeste käest. Kes on suisa nagu koopaelanikud!! Ja eestinaine vastab malbelt naeratades, et oi jahh, sina oled ikka palju parem kui eestimees.

Tegelikult on väljamaamees suuremat sorti shovinist. Talle ei kõlba omaendamaa naised. Miks? Aga seepärast, et omamaanaised on liiga suured feministid, ei oska olla tänulikud nii toredale ja galantsele kavalerile kui seda on väljamaamees. Eestinaine, kes tulnud külmalt, kargelt põhjamaalt, kus mehed end korra nädalas sigalakku joovad, oskab olla armsalt tänulik kuumade besame muchode eest. Isegi siis, kui väljamaamees neid sõnu tegelikult ei mõtle. Eestinaine saab neid sõnu pärast vähemasti oma eestisõbrannadele edasi rääkida. Et vaat, minu mees ütleb mulle 10x päevas, et armastab, ja ta ei saa üldse aru, kuidas eestimehed nii palju juua saavad. Et kohe sigalakku ja viina, mitte peenesid veine, tibahaaval.

Portugalinaised, muide, painasid mind kogu aeg, et ma ometi kutsuks endale Portugali külla mõne eestimehe. Et nemad on sitaks tüdinenud portugalimeestest ja tahaks endale armsat, romantilist ja galantset eestimeest. Ausat, kes ei pilluks võltse komplimente ja mõtleks kõike, mida ütleb. Küll ma siis nuputasin, keda neile sinna kutsuda. No mu oma vend Eino oleks tulnud kõne alla, ta näeb välja nagu viiking. Ja sõber Janek, tema oleks neile kindlasti meeldinud. Aga ei jõudnud täituda portugalinaiste suur unistus saada endale pärisoma eestimees.

Ma kohtasin enne Innot ja tulin Portugalist ära. Aga see on vihje eestimeestele.