Kunda tsemenditehas, väljavõte Postimehe veebist.
Irja siin juba kirjutas mõni päev tagasi viimasel ajal maad võtvast (ent läänes juba kohati naerualuseks saanud) ökofanatismist, mis on sama ohtlik nagu igasugune muu fanatism. Kus muidu toredad inimesed justkui kaotavad aru. Ja lõpuks võivad, piltlikult öeldes, visata lapse pesuveega tänavale. Ja seda (ning miks on fanatism on nii ohtlik) massiliselt.
Ja mitmed lood, mida nüüd agaralt jutustatakse, ja mida järgima keelitatakse, tulevad mulle väga tuttavad ette.
Sest mul on hästi meeles, kui, tänapäevases mõistes öko, oli elu Nõukogude Eestis. Seda just mikrotasandil. Mingit nn saastamist ei olnud. Inimestel polnud autosid, kõik sõitsid bussi, rongi, trammi või trolliga. Eriti talvisel ajal, mil olemasolevad vähesedki autod aeti garaaaži, sest et auto pidi inimese eluea vastu pidama ja talvine sool tänavatel tekitas roostet. Ja ega bensiini ka eriti polnud.
Siis pühiti perset ajalehepaberiga või mõne muu ettejuhtuva paberiga, näiteks pakkepaberiga. Või lihtsalt näpuga, mis pärast pesti ära või nühiti vastu peldikuseina puhtaks. Sest vetsupaberit polnud saada. Ma ise lõikusin kodus tükkideks ajalehti (toona oli ajalehepaber sutsu karvasem, nii et andis pühkida küll), et need siis vetsu panna. Ja ajalehepaberiga pühkisin lapsepõlvekodus aastaid oma tagumikku. Ja seda tegi kogu pere. Maal vanaema ei tundnudki üldse vetsupaberit. Tema oli vetsu pannud ühe vana raamat-kalendri, kust siis parajaid lehti sa välja tirida.
Mingeid tänapäevases mõistes pakendeid polnud. Isegi kilekotid olid defitsiit. Inimesed käisid poes ajast arust katkiste välismaiste kilekottidega või siis võrkudega. Kuhu siis pandi kaup, samuti ei mingeid pakendeid, leivad olid kõik lahtiselt riiulil. Samuti liha, vorst, kala, kõik keerati lihtsalt paberisse. Ja selle paberiga sai veel pärast vetsus perset pühkida!
Ajalehed olid õhukesed, seal ei avaldatud reklaami - ei mingit raiskamist! Mingeid pabertaldrikuid ja plast-topse ei tuntud. Ühes sööklas kohtasin isegi lahendust, kus plekk-taldrikud olid kruvitud lauaplaadi külge, ja supp ning praad kallati otse laua sees olevasse taldrikusse, mis siis pärast söömist lapiga puhtaks tõmmati. Vot see oli tõeline öko!
Nõukogude aeg oli aeg, kus mitte midagi minema ei visatud. Sest keegi ei teadnud, mida kuskil võis vaja minna. Ja prügimäele ei sattunudki midagi. Ja kui sattus, siis käisid sealt üle korralikud pereisad, et omale elektrijuhtmeid või muud säärast muretseda. Kogu rahvas korjas pudeleid ja olid tänapäevases mõistes nn prükakollid, keegi ei vaadanud sellele viltu. Ja piim, moosid, kõik oli pudelites ja purkides. Ja purgid viidi taarapunkti. Kõik, viimseni, prügikasti ei viinud keegi midagi. Meil kodus täitus 10-liitrine prügikast vast nädalaga, vahel isegi pikema aja peale. Sinna läksid katki läinud nõud, näiteks (need, mida enam kokku liimida ei õnnestunud), ja kartulikoored (kuna elasime linnas), piimapudeli tinapaberist korgid. Täna saab mul vahel selline prügikast ühe päevaga täis. Või poole päevaga.
Autokummid läksid kõik protekteerimisele ja neid käiati 3-4 raksu. Kuni nad olid täiesti pasteldeks sõidetud. Iga viimnegi raua- ja lauajupp kasutati ära. Isegi maju ehitati ette juhtuvatest lauajuppidest, vanadest kastidest, euroalustest. Üks selline oli näiteks Tallinnas Pääskülas prügimäe läheduses.
Kõik riided kanti ribadeks. Mähkmed olid kõik marlist, kodus endal tehtud. Kui üldse, sest ka marli oli defitsiit. Pigem kasutati vanadest linadest tehtud mähkmeid.
Ja vett ei saanud raisata, sest seda väga tihti lihtsalt kraanist ei tulnud. Eriti sooja vett. Pesu pesti käsitsi. Tavalise seebiga. Nõud lakuti leivatüki abil nii puhtaks, et neid polnud vaja pestagi.
Ühesõnaga, elu oli tänapäevases mõistes viimase vindini öko. Seda mikrotasandil. Makrotasandil oli NSV Liit üks suuremaid saastajaid ja reostajaid kogu maailmas. Tuumakütuse jääke visati samasse Soome lahe merepõhja, Kunda linn oli nagu kaader õudusfilmist, mis kujutab maailma lõppu. Tsemenditehase karjäär meenutas kuumaastikku, nii kaugele kui silm ulatus. Sillamäe inimesed kiirgasid nii, et neid ei juletud välismaale lasta. Kirde-Eestis arenes ökokatastroof. Tossu läks taevasse nii, et linnades oli taevas hall ja kõigil pidevalt nohu. Hea veel, et ära ei lämbunud. Suured autod tossasid. Suurtööstus saastas nii mis kole. Täiesti süüdimatult seejuures. Veel tänagi makstakse Eestile saastekvooti kõvasti peale, sest tase, kust 1990ndate algul alustati, oli väga masendav. Vene sõjavägi laastas ja lagastas. Tapa linnas tuli inimestel kaevudest lennukikütust.
Ehk, mikrotasandil ei jaksa miljon inimest terve aasta jooksul kahh niipalju saastada kui makrotasandil üks suur tehas mõne sekundiga. No ok, seda tehast väidetakse tänapäeval vaja minevat selle miljoni inimese heaolu hüvanguks. Aga igal juhul on vähemalt eesti rahvas läbi teinud täieliku mikrotasandi öko-elu. Ja ma usun, et need, kes seda on kogenud, seda enam tagasi ei taha. Vast noored, kes hiljem sündinud, neile tundub see väga eksootiline. Sõita Tallinnast Tartusse umbses bussis terve tee püsti, näiteks, mida ma mitmel korral kogesin, nii et inimesed minestasid. Ja siis oodata ja külmetada talvel käreda pakasega bussi kõrval põllu veeres, kuna mootor andis otsad, ja siis oodata sealsamas 3 tundi asendusbussi. Aga see oli öko.
Samas ei tee need öko-friigid midagi suurtootmiste peatamiseks. Räägitakse autovabadest päevadest, aga seda ei märka keegi, et Eesti maanteed on pilgeni täitunud suurte veoautodega, mis saastavad tohutult, vaata kust nurga alt tahad. Mis on muutnud maanteed sõjatandriks, kus hukkuvad, NB!, eranditult väikeste autode juhid. Veoautode akendest lendavad suitsukonid, pudelid, kasutatud preservatiivid, nii et teeäärsed ja rekkameeste peatumiskohad on muutunud prügimägedeks. Eestisse ei tohiks lasta ühtegi transiitmasinat enne kui magistraalid pole ehitatud 4-realisteks. Aga seda ei pane keegi tähele?! Ja ma pole kuulnud, et Epp Petrone ja tema tulihingelised jüngrid veoautode suhtes midagi ette võtaks, või siis, ütleme, piketeeriks Kunda tsemenditehase juures, mis endiselt kohalikku keskkonda tohutult saastab. Või siis oleks võidelnud tselluloositehase vastu, mis on veel hullem saastaja kui see tsemenditehas. Või siis üha uute ja uute põlevkivikaevanduste avamise vastu. Mitte midagi! Selle asemel räägitakse mingist ajalehtede ühislugemisest ja riidest mähkmetest. Kamoon, need teie riidest mähkmed on nohu võrreldes selle laastamistööga, mida praegu näiteks Kirde-Eestis korraldatakse. Seda ei korva mitte miski, isegi mitte see, kui kõik Eesti elanikud terve elu pabermähkmeid kannaksid. Ja pealegi, ka need pabermähkmed lagunevad looduses, samas üles songitud maad ei taasta mitte miski mitte kunagi. Inimestel kaob aastasadadeks või isegi -tuhandeteks võimalus puhast põhjavett saada. Kas Epp Petrone läheb neile siis pudelivett ostma? Vaevalt küll. Selle peale öeldakse vaid, oihhh! Ja ongi kogu öko.
18 kommentaari:
:)
Kunda tsemenditehasega võiks keegi tõesti midagi ette võtta. Jutud, et tehas viimastel aastatel oluliselt vähem on keskkonda saastama hakanud, on tühipaljas lora. Kunda linna elanike survel ei lasta tõesti eriti tolmu välja siis, kui tuul on tehasest linna suunas. Aga kui tuul on mujale, siis saastatakse täie hooga. Filtrid, mis tolmu püüavad, maksavad ju raha ja neid tuleks pideva kasutamise korral tihti vahetada. Seega lastakse tolm filtritest mööda. Kui keskkonnainspektsiooni valvetelefonile helistada, siis selle asemel, et olukorda koheselt kontrollima tulla, need lorud hoopis helistavad tehasesse. Ja siis helistavad tagasi ja ütlevad, et näete, tehasest öeldi, et mingit tolmu ei ole, mida te vingute.
Just minu mõtted! Väga kasulik tekst!
õigus, Inno. Igasugune fanatism on ohtlik. Mina jälle tunnen seda teie puhul - no mis värk selle Petronega on - jälle uut vaenlast vaja? Teie fanatism vaenlase otsimisel tundub ka ohtlik.
Mis puutub ökosse, siis mis krdi ökopeded. Mis teie filosoofia siis on - kui tehast kohe kinni panna ei saa, siis ei tasu ka mikrotsandil sittagi teha? Jäta kraanid jooksma ja viska prügi metsa alla, sest maanteedel sõidavad veoautod?
What's the point?
Ingrid on nüüd lahti kangutatid, kas jätkad Epp Petronega ja mis on eesmärk?
kilekotte kasutatame me kõik arustult, nõukogude - aegne korduvkasutus võiks taaselustuda.
ning mähkmed...üks laps toodab pooltest tonni pabermähkmeid mis hävinevad looduses 75 aastat. see on ju kohutavalt suur hulk. kui meie ümber poleks ökousklikke (ning kehvemal järjel olevaid inimesi)ja kogu maailm kasutaks pabermähkmeid elaksime me titekakamägedest ümbritsetuna
väga öige jutt
"Samas ei tee need öko-friigid midagi suurtootmiste peatamiseks."
Mujal maailmas tegelt teevad. Boikoteeritakse halvas mõttes silma jäänud korporatsioone ja firmasid (laste tööjõu kasutamine, saastamine, loomkatsed jne.). Aetakse rahaasju nn. eetilistes pankades, mis investeerivad ja ajavad asju vaid eetiliste firmadega.
Ma selle öko-pedenduse pärast palju ei muretseks. Niikaua, kui nad agressiivseks pole muutunud, on ju kõik korras. Ja ma siiski arvan, et ükskõik kui väike panus on ka ikka oluline. Mis mõte ühel üksikisiku elul üldse oleks muidu, kui kõike vaid kosmilistelt mõõtmetelt vaadata.
Aga nõukaaja suhtes olen nõus, oli tõesti ökoelu. Ja üks hea asi oli see, et toit oli puhas. Keegi ei näinud vaeva, et see hea välja näeks ja igasugu saasta ei topitud toidu sisse. Piisas 10-st aastast et meie inimeste allergiad jõudsid läänega samale tasemele. Praegu poest puhast toitu leida on ikka tõeline vägitükk.
Jah, Epp Petronele tõesti häbi-häbi, et ta lubab transiitmasinatel meie kallil kodumaal sõita, et ta ei ehita manttemagistraalid neljarealistaks, et ta laseb meie põhjavee ära reostada jne.
Inno, õige jutt! Seda peaks üleriigilise levikuga paberlehes avaldatama...
Äratundmisrõõm nõuka ajast oli suur:)! Sai isegi vanaema kempsus miskist vanast ülipaksust raamatust lehti välja tiritud ja pekut pühitud. Ja kui pikem istumine oli, siis veits loetud ka. Ju sellest ajast mu suur raamatulugemishuvigi pärineb:).
See öko-idee iseenesest pole ju paha. Ka marlimähkmed pabermähete asemel, mis tegelikult looduses ikka väga hästi ei lagune küll! Ja need tohutud hunnikud kile-, tetra-, plast- jne pakendeid, mis tõepoolest ühe päevaga ühe pere prügikaste täidavad! Ja sealt edasi tohututele prügimägedele ladestatakse.Süda tilgub verd sellistele asjadele mõeldes!
Aga - no mida siis teha? Ise kasutan oma lapsel küll pamperseid. Ja autoga sõidan ka. Rohkemgi kui hädapärast vaja oleks.
Ja kuna eluaeg tiba rohelise mõtteviisiga olen olnud, siis rõõmustasin väga, kui enne viimaseid valimisi taasloodi Roheliste partei. Rõõm jäi aga üürikeseks, sest asja eesotsas oli jällegi üks tuntud aferist Marek Strantberg...
Ja selles on Sul tuline õigus, et öko sildi all tehakse igasugu jama, aga suurtest ja põhilistest asjadest vaadatakse mööda.Paku ise mõni lahendus välja!!?
Üleülde on igasugune fanatism minu meelest suhteliselt rumalate ja kergelt manipuleeritavate inimeste pärusmaa. Vt näiteks neid fanaatilisi loomakaitsjaid, kes käivad plakatid käes karusnaha poodidel aknaid sisse loopimas! Teevad ju otseselt kunstkarusnaha tootjate eest töö ära. Ja ühtepidi nagu loomi kaitstes annavad tegelikult oma panuse hoopis elukeskkonna hävitamisse naftasaaduste jm kaevandamist (ilmselt teadmatult) soodustades.
Oh..sel öko teemal võiks veel mõtteid avaldada, aga päike läheb enne looja kui lõpule saaks...päev ju lühike praegu:)...
Aga veelkord - paku välja, mida ja kuidas saaks ära teha üks kuni mitu mikro-tasandi indiviidi, et mõjutada ka seda makro-tasandi mitte-ökot natukenegi rohkem öko poole!
Petronega pole muud värki, kui et ta juhatab mingit ökofanaatikute karja. Ta ise on ka muutunud selliseks kergelt hulluks lenduriks. Kes varsti enam hambaid ei pese ega pühi vetsupaberiga perset. Ma tahan sellistele nähtustele tähelepanu suunata, aidata neid lahti mõtestada.
Mingeid vaenlasi me ei otsi. Lihtsalt kirjutame asjadest.
Üks konkreetne makro-öko idee: ehitada välja korralikud 4-realised Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Pärnu magistraalid, mis kindlasti toovad endaga kaasa kütuse ja inimelude märkimisväärse kokkuhoiu, sest saab ühtlase kiirusega ühest linnast teise ja teise autoga laupkokkupõrke võimalus on viidud miinimumini. Ühtlasi teede juurde korralikud resting-area'd ning teede äärde traataiad, et mets- ja koduloomad teele ei jookseks (ja et ka inimesed iga koha peal metsa ei pääseks). Loomade jaoks saab ehitada eraldi käigutunnelid.
Siis tõhustada järelvalvet kõikide suurtööstuste üle, et ei saastataks keskkonda, tahma, tolmu ega müraga. Korrapäraste keskkonna-auditi nõuete sisseviimine. Minupärast pandagu kasvõi iga objekti järele vaatama üks riigikogu saadik, ja ta siis vastutab oma kohaga selle eest, et kõik oleks ok tema valvataval objektil. Ja kui pole, siis nägemist! Või leida usaldusväärsed ametnikud, usaldusisikud. Sest palju on korruptsiooni ja üks ametnik jõuab rohkem kurja teha, kui miljon inimest pärast vigu parandada. Seetõttu on vead lubamatud, nende tõenäosus tuleb viia miinimumini.
Jutt jumalast õige. See mikrotasandil "ökotamine" omab mingit sisu ehk kõrgelt arenenud valismaa tarbijaühiskondades, kus inimestel nii palju raha ja vara käes et ei tea mis sellega teha ja kõike ühekordselt kasutavad. Eesti kontekstis aga on selline üksikisiku "tarbimise piiramise" jutt taiesti mõtetu. Kustkohast peaks piirama, talvel kütte atmosfääri säästmise huvides korterist valja lülitama? Aga tõelistest probleemidest (milliseid mainite) ei räägi keegi midagi.
pabermähkmed? kus te neid näinud olete? mina mäletan miskit sellist nõukaaja lõpust. praegused mähkmed on segu mingist imelikust ollusest ja vast ka paberitaolisest ainest ja kilest. mäletan kuskilt loetut, et sellised täislastud pommid lagunevad looduses 500! aastat. seda ma usun küll. ise kasutasin paralleelselt ka marlimähkmeid ja seda mitte sellepärast, et ma mingi hull öko olen vaid raha oli kahju sitaga määrida.
vetsupaberit on olemas ka vanapaberist tehtut ja see laguneb looduses imekiiresti. tegelikult laguneb igasugune vetsukas kiiresti. iseasi kas on ökom teda toota vanapaberist või värskest toorainest.
Eks see nõukaaja mikrotasandil öko oli parajalt ekstreemne, aga sellepärast keegi ei surnud ju. MInu tagumik on ikka pehme ja sile :D Ja point on absluutselt paigas Innol.
Tegelt, kui mõtlema hakata, siis on see meeletu prügi, mis majapidamistest tuleb. Esiteks muidugi need pakendid. Uhh, ma vihkan kilekotte! Ja ootan pikisilmi, et prügi sorteerimine muutuks kohustuslikuks (jess, varsti!). Teine asi, mis on n.ö moodne värk, on kogu see tarbimishullustusest üle jääv kraam. Visatakse ikka palju kraami majapidamistest välja. Suurele osale jõukohane mööbel, riided jne on täielik jura ja tehtud kunstmaterjalidst. Ma ei ole mingi äämuslik öko-pede. Püüan mõistusega võtta. Kasvõi siin näitenatoodud karusnahatööstus - ökonduse seisukohast on palju ökom kasutada naturaalset nahka ja karusnahka kui et toota naftast mingit paska, mis tervisele kahjulik.
Niih.. Neljarealised magistraalid suuremate linnade suundadel. Laupkokkupõrke õnnetused väheneksid kindlasti! Aga...esiteks tekiksid kohe teist tüüpi õnnetused - teelt väljasõidud; teiseks - nende väljaehitamine oleks tohutult kallis - järelikult tõmmatakse see vajaminev raha siis kusagilt mujalt ära (sotsiaalsfäärist, haridusest või tõstetakse makse); kolmandaks - kui need teed ühest otsast valmis saaks, hakkaks nad teisest otsast samakiirelt kohe lagunema.. Tegelikult piisaks õnnetuste vähendamiseks ju ka korralikust kolmerealisest laiade teepeenardega maanteest. Praegu aga näiteks Kärevere-Tartu vahelise lõigu remontimisel tehti tee hoopis kitsamaks. Ja teepeenraid pole enam ollagi. Täielik absurd ju! Ilmselt mingid euronõuded jälle.
Ja teine idee - riigikogulaste isiklikult vastututama panemine saastamise eest. Idee poolest ju kena küll, aga reaalis absoluutne ulme ja täiesti teostamatu!!!Riigikogulased on ju siin riigis need kõige süüdimatumad tegelased üldse, kes absoluutselt mitte kunagi mitte millegi eest ei vastuta! Kui on täiesti võimatu muuta seda kuritahtlikku valimisseadust, millega aina samad tropid sooja koha peale tagasi saavad, siis kuidas oleks küll võimalik vastu võtta selline seadus, et riigikogulane millegi eest vastutama panna? ISIKLIKULT JA OMA KOHAGA! Ja veel mille eest - miski öko-jura! Tundub, et kirjutan teemast mööda? Tegelikult, ükskõik mispidi mõelda - lõpuks jõuad ikka poliitikani välja. Ja vot see on minu meelest see point, miks mitte miski ei toimi. Ei majandus, ei haridus, ei loodushoid jne, jne. Sest asju ei korralda mitte oma ala spetsialistid, vaid raha- ja võimuahned jumikad, kellega ühel või isegi kasvõi tuhandetel mikro-tasandi-indiviididel pole võimalik mitte midagi ette võtta! Vot sel teemal olen oma väikest peakest vaevanud ja vaevanud, aga ühtki mõistlikku lahendust professionaalse erinevate parteide sildi taha peituva saamahimuga võitlemiseks pole leidnud. Ainus lahendus oleks ehk luua oma partei:). Inno - Sa tänu oma blogile nüüd ju suht karismaatiline karvik - ehk teed asja ära:?
Ma arvan, et see on kyll meelevaldne lihtsustus et keskkonnale mõtlevad inimesed ainult mikroasjadega tegelevad. Lihtsalt olete vähe kokku puutunud nendega kes makroasju ajavad. Aga kyll puutute edaspidi.
Yks päris hea ülevaatelugu "The Story of Stuff" mis räägib sellest protsessist täpsemalt võib osadele lugejatele õpetlik olla:
http://www.storyofstuff.com/
Postita kommentaar