Viimasel ajal on meiega ühendust võtnud paljud mehed. Ja peaasjalikult oma naisest lahutamise küsimuses. Mehed ei pelga enam oma naist maha jätta, kui naine "ei anna". Nad räägivad, et Inno on neile suureks eeskujuks.
Ja tõesti, tänapäeval, kus naised on endale kätte võidelnud kõik õigused ega ole enam abitud köögikatad, võib ka mees endale rohkem lubada. Ta ei pea enam olema "aumees", kes jätab naisele lahku minnes maja ja kogu seal sees oleva mööbli. Mees, kellega nädal tagasi äriasjus kokku saime, ütles uhkelt, et laseb kohtul kõik täpselt pooleks teha ja võitleb ka laste endale saamise nimel. Ja tõepoolest, miks mitte? Kui meil on võrdõiguslikkus, siis olgu võrdõiguslikkus kõiges.
Paljud me sõbrad on (Inno eeskujul?) oma virinatest naistest lahutama hakanud. Neile ei meeldi, et naine on ainult laste ema, kes näägutab. Uus, julgem mees tahab oma naiselt ka õrnust ja seksi. Mõistmist muidugi. Ja see on ka aus ja õiglane, sest seesama uue aja mees on palju hellem ja abivalmim kui tema isa ja vanaisa omal ajal. Ta aitab naisel nõusid ja pesu pesta ning teeb süüa. Ta ajab endale vahetevahel viisaka ülikonnagi selga ja ostab naisele üllatuseks teatripiletid. Enamus mehi käib oma naisega kaasas sünnitustel ja peseb lapse kakast peput. Miski, mida nende isad ja vanaisad ilmaski teinud poleks, eks ole? Eks ole sellel, kes teeb rohkem, ka õigus rohkemat nõuda???
Uue aja mees on säilitanud oma maskuliinsuse (teeb ikka ära nö meestetööd, avab naise ees ukse, aitab mantli selga, avab shampanjapudeli jms), kuid ta erineb endisaja meestest selle poolest, et ta märkab enda kõrval ka naist. Teda ei häiri, kui naine tööle kauemaks jääb või sõbrannadega kohvitab. Vajadusel suudab uue aja mees kodus ise hakkama saada, kui naine kodust ära on. Nö koopamehed, kes suppigi keeta ei oska, on välja suremas. Juurde on aga tekkimas nö koopanaisi, kes neid heamaid, hellemaid mehi jõhkralt ära kasutama on hakanud.
Mul on siiralt hea meel selle üle, et me blogi on julgustanud mehi oma tunnetest kõnelema ning oma vajadusi mitte ignoreerima. Iga mees tahab seksida ja selles ei ole midagi häbenemisväärset. Ning ükski mees ei pea olema päevagi koos naisega, kes keeldub tema loomulikke vajadusi rahuldamast. Ega pea ka ükski naine. Elu on ju ilus. Miks seda raisata?
Ja kui lahutamiseks läheb, siis paneksin kõikidele meestele südamele seda, et te mingil juhul ei nõustuks kohtus kompromissiga, ükskõik kui palju kohtunik ja advokaat teile ka peale ei käiks. Jätke meelde: kompromissi ei saa vaidlustada. Nõudke vara täpselt pooleks jagamist, kasvõi nui neljaks. Teil on seks täielik õigus, sest seaduse ees on abielupooled võrdsed. Nõudke kohtunikult otsust. Ja kui teile see otsus ei meeldi, siis saate selle hiljem igaljuhul edasi kaevata.
Olen täiesti kindel selles, et eesti mehe madal keskmine eluiga tuleneb sellest, et ta ei täi ära lahutada naisest, kes ei anna talle seksi. Mehed, ärge kahjustage oma tervist. Ka mehel on õigus elust rõõmu tunda!
P.S. Lisaksin siia veel juurde, et laps või lapsed ei tohiks olla lahutamisel takistuseks. Seksist keelduv naine on oma tütrele väga halvaks eeskujuks. Lapsele võib niimoodi jääda mulje, et seks on räpane ja s e e on väärastunud ettekujutus, mis teeb elu juba alguses väga raskeks. Mehed teevad oma lastele üüratu teene, kui lahutavad ära seksist keelduvast naisest. Samuti peaksid mehed nõudma endale kohtus laste hooldusõigust. Kui mina oleksin saanud valida, oleksin kindlasti tahtnud kasvada koos isaga.
23 kommentaari:
hei. kui me korra vaatleme "naine ei anna seksi" versus armas laps, kas siis on ka lahutus õigustatud? Kui muud paha polegi elus kui no sex, ei mingit bitchimist või muud ajukeppi.
Absoluutselt! Ükski laps ei tohiks olla nii armas, et mees loobub oma õigusest seksile. Ja lapse saab alati kohtu kaudu endale nõuda. Millist eeskuju annab oma lapsele seksist keelduv ema?
Selline ema võiks aja maha võtta ja lapse kasvatamise asemel oma seksuaalsust avastada.
kui kuradima õigus teil on.... !!!
IRW, Irja, mida Sa siia kirjutad ;)... Palun saa omale kaks ilusat nunnut last :)...
Ela vähemalt 10 aastat pereelu. Ja vaata kas ihad säiluvad, isegi peale lapsi..
Olen sarnases situatsioonis just, millest siin kirjutatakse. Naise seksuaalsus kadus peale Indias olemist. Pea, et juba aasta aega tagasi seal saadud kogemuste tagajärjel. Mina vaene mees polnud muidgi sellisteks arenguteks üldse valmis. Päris raske on tegelikult. Õnneks on mul hea naissõber ülikooli aegadest, kes mu olemise päästis :).. Muidu oleksin lõpuks sügavas augus olnud (enesesse tampinud hinnangu kui seksiiharast mõtetust mehest, kes on oma tungide ohver..) Lõpuks oleme naisega mõistnud, miks nii juhtus..
Naine saanud kogeda Anahata-armastust loobus see läbi Svaddistana-armastusest. Nii lihtne see ongi. Ei ole armastust ei ole ka mingit seksuaalsust.
Kuskil interneti avarustel jäin suhtlema mehega, kellel kooselu praktikat juba paarkümmend aastat. Minu mure peale kühmas ta, et kuule, selleks, et naisega koos elada on ju palju muidki olulisemaid nüansse kui hea seks..
Tõepoolest on kätte jõudnud aeg suuremaks kasvada.. Naine on mul teelkäija, nagu ma isegi.. Tegelikult ulatas ta mulle redeli Svaddistanast välja ronimiseks. Minu valik, kas kasutan seda. Kuid koos teel, teineteist teadvele aidates, me jõuame edasi. Oleme teel iseendasse, selleks, et jääda.
(vt. jooga).
Kõik muutub aja jooksul. Selle kohta oli stoori... Andis kuningast isa surivoodil printsile kaks karbikest... Ütles, pojake, ava neist esimene, kui Sa oled viimasesse hätta jäänud ning teine kui on kätte jõudnud Su elu kõige kauneim hetk..
Läksid aastad ning noor kuningas avastas end sõjaretkelt nurka aetuna vaenlase poolt mägedes ning kui tal enam kuskile taganeda ei olnud, tuli talle meelde isa antud karbike. Avanud karbi, oli seal sedelike kirjaga: "See kõik muutub." Ja ennäe hakkaski lahingus tasakaal kalduma oma vägede kasuks ja läbi raskuste võideti vaenlane..
Jõudnud kunagi kodumaale tagasi, leidis noor kuningas end ühel päeval naiseks kositud armsama käte vahel. Hetk oli ülev ja kaunis.. Avas siis kuningas teisegi, elu kõrghetkeks jäetud karbikese ning seal oli kiri "See kõik muutub."
mnjaa... kui naine enam oma mahega seksida ei taha kuid (teoreetiliselt) teeks seda teiste meestega küll siis paistab selles koduses kasinuses olevat süü ikka mõlemapoolne.
ning selliseset suhtest kiirelt minematormamine on lapsik ja vastutustundetu, eriti kui tegelikeks kannatajateks on lapsed.
seks on kahepoolne mitte mehe õigus.
ning Irja, väike laps ei peaks teadma kas ema tahab isaga seksida või mitte. vastasel juhul kasvab näiteks lahutuset traumemeritud üksiku tüdruku pähe mõte et seksiga saab endale sõpru ja meest osta ja ta hakkab näiteks 13 aastaselt katsetama (ning enamasti mitte selleks et seks talle enesele meeldiks)
lisaks, vanemad ei tohiks oma abielu musta pesu laste ees pesta
Mina olen Irja poolt! Minu meelest on ka seks abielus väga tähtis. Kui mitte kõige tähtsam.
Ei ole mõtet elada naisega, kes seksi ei anna. Ja olgem ausad - ka sellisest mehest, kes ei anna, on vaja ära lahutada. Lugege või perekooli, kui palju on naisi, kellele ei jätku sellest närusest korrast-paarist nädalas, mida oma mees pakub. Siiski arvan nagu Innogi, et pole õige see, mida paljud perekoolinaised teinud on - otsinud endale kõrvalt teise mehe, kes neid rahuldab. Ausam oleks siiski ära lahutada. Ka sellistest meestest, kellel ei seisa või kes ei suuda üle paari minuti vastu pidada. See lihtsalt hakkab tervisele ja närvidele, milleks piinelda!
Oma tutvusringkonna pealt ütleksin, et lahutatud peredes on kõige tervemad suhted säilinud lastel mõlema vanemaga siis, kui vanemad on ilma mingi kohtuta suutnud oma asjad ära lahendada. Sellistes peredes suhtleb isa oma lastega vähemalt paar korda nädalas. Ja mingit paksu verd ei ole. Kui aga isa läheb kohtuteed, võtab protsess aastaid, peaaegu alati tehakse otsus ema kasuks ja suhted on igaveseks rikutud.
Aga Irja, sina ju olid oma isale nii armas, et ta eelistas sind seksile. Kohus poleks kindlasti sind isale mõistnud. Kas sa oleksid tõesti eelistanud isast eemal kasvamist, võib-olla võõraks jäämist sellele? Ja kas sa arvad, et su isa oleks ilma sinuta õnnelikum olnud?
ja kui seda seksuaalsust lihtsalt pole. põhjus pole oluline hetkel, on see rasedusjärgne teise lapse hirmu sündroom, ökoloogiline mikrokatastroof läbi E-ainete või füsioloogiline hormonaalne häire.
a lihcalt pole. enne oli enam pole.
mis siis saab? karistame seda ema, jätame ta üksi, lausa ilma lapseta? et 1 funktsionaalsust ei saa täita ja kõik, mingu sotsiaalvanglasse niiöelda?
Irja, oota, kuni sul endal lapsed on. Ja siis mõtle need mõtted uuesti läbi. Eriti kui sul juhtub olema rahutumat sorti laps ja mees palju tööl. Ja võib-oll isegi 2 last. No ei või ju iial ette teada, kuidas läheb.
A tegelikult, sul oleks vist mõistlikum lapsi mitte saada. Ma ei ütle paha pärast, vaid hea pärast.
Irja, kui inimesele on seks tähtsam kui laps sis on lihtne tekkima olukord kus laps(ed) jäävad tahaplaanile või muutuvad lausa segavaks faktoriks uue seksuaalselt väga sobiva partneri leidmisel.
mitte ükski lapsevanem ei tohiks niisugune olla.
Irja!Ühinen eelmiste kommijatega - saa vähemalt 2 last ja ole vahemalt 10 aastat abielus, siis tule uuesti sel teemal sõna võtma! Abielus on muudki peale seksi. Minu abielu esimesed 5 aastat möödusid abikaasaga käsikäes ja täielikus armunud seisundis. Aga, nagu siin ühe kommenteerija mõistujutus õeldi "asjad muutuvad":)!
Ja mis küll annab Sulle nii kindla veendumuse uskuda, et Sinust kunagi ei saa seda virisevat ja seksist keelduvat naist???
tõepoolest, irja, saa enne laps(ed) ja siis vaata edasi, kui tihti seksite, eriti kui lapsed väiksed on. küsimus pole ju üldse lapse armsuses.
Tegelikult te olete ju nii vähe alles abielus olnud ja lapsi teil ka pole, siis ju ongi ainus asi, mis üksteisega seob, seks. Kui juba pere suureneb ja aastaid koos oldud, siis tulevad ka muud tähtsad tegurid seksi kõrvale. Nii, et huvitav oleks teada, kas ka 15 a pärast kirjutate samu mõtteid, mis täna.
Ma vaatan koeri, kasse, hiiri, nad kõik poegivad mis kole, ja ma ei ütleks, et miski eriti muutuks. Ei saa naine paremaks ega kehvemaks pärast poegimist, ei juhtu see muude imetajatega. Ma olen ise naisega koos saanud kaks last, olnud temaga koos, sünnituse juures ja puha, ja võin kinnitada, et temas ei muutunud midagi, vähemalt minu jaoks. Ta ei muutunud ei paremaks ega halvemaks. Kõik jäi samaks. Kui naine peab poegimist mingiks eriliseks eneseteostuseks, on see naine lihtsalt loll. Või lasknud end haledal kombel ära petta. Muud midagi.
Muig,
NO99 jookseb temaatiline tükk, GEP, soovitan vaadata.. ühelt poolt parodeeritakse 19. sajandisse jäänud rahvusromantilist meesšovinismi, teisalt vaadatakse otsa karmile tänapäevale ning lahendust ei anta..
intrigeerimiseks hea teema kyll aga tegelikkuses me ju ei vali partnereid ainult keppimiseks. seks on oluline osa elust, kuskil seal primaarsete ja sekundaarsete vajaduste piirimail.
aga kaaslasega veedad sa rààkides ja igasugu huviasju ajades kordi rohkem aega kui seksides.
lisaks: eluperioode on igasuguseid, tõuse ja mõõne, seda ka sekselus. võtame kasvõi aja kus majas on imik. kas see pole erandlik olukord pigem? kestab tavaliselt perekonna elus 2-3x6 kuud.. mitte seksimiseks pikk aeg samas. aga kas peaks siis kohe reageerima ja perse saatma noore emme?
või kust làheb see piir, kus on ratsionaalsed vabandused aktsepteeritavad?
Inno, sa ei saa võrrelda loomi ja inimest selles mõttes! Loomad seksivad ainult sigimise pärast. Sa ju ometi tead seda (ok, mõned ahviliigid välja arvatud, kes ka mõnu pärast seksivad). Kui sa nii võrdled, siis on ju loogiline, et naine ei taha peale laste saamist enam seksi, või kui tahab, siis ainult uue lapse saamise pärast.
Ma pidasin silmas sigimist kui eesmärki omaette, kui eneseteostust. Sellest oli eespool juttu, kui kurjustati Irjaga, et tal lapsi pole. Justkui Irja oleks millestki ilma jäänud.
Loomade jaoks on sigimine põhiline eneseteostus. Ja inimene, kelle jaoks on sigimine mingi tähtis asi, on nagu loom. Ses mõttes saab võrrelda küll, et on palju inimesi, kelle jaoks just sigimine ongi elu tähtsaim saavutus. Millest võib tuletada, et suur osa inimesi ei erine loomadest olulisel määral.
HMM. Ja mis on sinu suurim saavutus? Seksida hullumiseni?
Ja ma saan aru, et sul on ka kujutlus iseendast kui eriti kõrgelt arenenud Homo Sapiensist. Palju õnne!
No laste tegemist ma küll mingiks saavutuseks ei pea. See on nagu sittumine või kusemine, selline rohkem instinktiivne asi. Mis on küll suureks puhutud, millest on hull müüt kokku keevitatud, aga mis ei erine söömisest ja sittumisest oma olemuselt.
Saavutuseks pean igapäevaseid jutuajamisi Irjaga, näiteks. Meie ühiseid ettevõtmisi. Loomingulist tegevust.
Lapsed on ka armsad ja toredad ning Sul on kellele mõelda, kui ükskord ring täis saab..
Kahtlemata on parim eneseteostus ja investeering tulevikku tegusa perekonna loomine.
Postita kommentaar