Älä sorru jouluroinaan

soovitab Soome ajakiri Seura, nüüd, kus võtame hoogu jõuluosturalliks eeloleval nädalavahetusel. Käisime täna Innoga poes ja juba oli tunda, kuis himurate nägudega inimesed mööda müügisaale luusisid. Veel ei ole jõuluhullus oma lage saavutanud. Veel mitte... Aga kohe, kohe. Kui väike olin, siis mu isal ei olnud eriti palju raha, sest ta pidi toetama ka oma poegi esimesest abielust, ja ma mäletan, kui õnnelik olin üheainsa jõulukingi üle. Jõuluvana tegi isa ise, aga seda ma siis muidugi ei teadnud. Isa ütles jõululaupäeval lihtsalt ühel hetkel, et läheb keldrisse, sest kui jõuluvana peaks tulema, siis ta ei taha temaga kokku sattuda, sest tal pole ühtegi salmi peas. Ja alati tuli jõuluvana, musta mantli ja halli habemega jõuluvana, kes nägi välja, nagu ta poleks mitte jõuluvana, vaid kolevana, siis, kui isa oli keldris. Ja mina jubedasti kartsin teda. Jonnisin ja keeldusin salmi lugemast. Ja jõuluvana siis lõi naerdes käega ja jättis kingi, nukunõude serviisi, ema kätte, et kui isa keldrist tagasi tuleb, siis ma loen talle. Ja ma lugesingi. Pärast seda pani isa mind magama ja jutustas mulle muinasjuttu väikesest tüdrukust nimega Irja, kel oli kanake, kes läks kaduma, aga tuli ükspäev tagasi koos kümne tibukesega. Isa oli selle loo ise välja mõelnud ja mul on see siiani sõna-sõnalt meeles. Ja see on minu kõige varasem mälestus jõuludest ja isast. Need on esimesed jõulud, mis tulevad ilma isata. Eelmistel jõuludel olime Innoga kohe pikalt Rakveres isa juures, kümme päeva, ja sõime isuga isa tehtud jõuluroogi. Verivorsti, hapukapsaid, ahjukartuleid, sealiha, sülti, tarretist. Isa oskas kõiki toite teha. Olin isale Ameerikast hulga kinke toonud ja tema pahandas, et mis sa, lapseke, raiskad. Isa laulis "Helisesid aisakellad, jõulutaadi kellad-hellad". Isal on ilus, jõuline hääl, kuigi ta on juba 80-aastane. Kiisud Villi ja KiisMiis käivad kordamööda issu süles. Villi proovib käpaga kuuseehteid katki teha, selline jõnglane. Isa saab mult neil jõuludel ka läpaka ja ta hakkab sellega kohe tutvust tegema. Tal silmad säravad ja ta on väga õnnelik. Sest me oleme jälle koos. Me oleme kõikidel jõuludel koos olnud. Ainult ühel aastal, kui ma olin aasta aega Portugalis elanud, ma ei olnud koos isaga, ja siis ma nutsin terve jõuluõhtu. J'l oli mulle 10 kinki, aga ma oleks andnud kõik, et istuda isaga jõulukuuse juures. Aga kõikidel teistel jõuludel, enne ja pärast seda, oleme olnud koos. Küllap seepärast mäletangi isa ja jõulusid nii ehedalt. Sel aastal oleme Innoga Tartus, armsalt kodus. Toome Massiarust, omaenda hoovist jõulukuuse ja ehime ära. Inno on lubanud, et teeb mulle verivorsti. Ja aastalõpul oleme samuti kodus. Ei lähe me kusagile ballile. Poeme üksteise kaissu ja naudime üksteise lähedust. Albert, me hiir, ilmselt ka krabistab köögis, jookseb mööda elektrijuhtmeid üles-alla ja on loodetavasti juba julgem. Jätame talle ka ühe suurema tüki eriti head juustu. Kingid on juba ära ostetud. Inno ei tohi teada, mis ta saab, aga nii palju võin öelda, et tegu on raamatute ja dvd-dega. Tema on mulle kuulu järgi sama ostnud. Eks me siis koos loeme ja vaatame neid :). Tegelikult aitab ühest-kahest asjakesest küll. Ärge jumala eest oma lastele liiga palju kinke ostke. Nad ei oska neist siis põrmugi rõõmu tunda. J'l oli kaks vennatütart, armsad tüdrukud, ja onu J siis ostis neile hirmsa kuhila jõulukinke. Barbid ja Bratzid ja dvd-d ja cd-d. Aga kogemata sai üks tüdruk ühe kingi rohkem kui teine. Ja kus siis oli sellest tüli. Tüdrukud läksid kinke avades karvupidi kokku, ühele tundus, et teine on paremad kingid saanud, ja teine töinas, sest üks sai ühe kingi rohkem. Jõuluõhtu lõppes pisarate ja vastastikuste süüdistustega. Mnjahh. Rõõmsat jõuluootust teile ja ärge unustage, et parim kink on kalli inimesega koos veedetud aeg!