Türannia olemusest ja miks ma enam midagi ei karda

Edgarile, kes ei kartnud võidelda vaba ühiskonna eest, ja kõigile teistele aheldatutele

Üks asi, mis mind mistahes türannia puhul kõige rohkem hämmastab, on see, millise jäärapäisusega türannia keeldub õppimast ajaloost ja millise juhmusega ta ise end hukutab. Mistahes türannial ei ole huumorimeelt. Türannia ei saa naljast aru ning näeb seepärast ohtu ka kõige süütumas naljas.
Eriti ohtlikuks peab mistahes türannia aga kõiki prometheuseid. Teate seda titaani, kes julges esitada väljakutse jumalate valitsejale Zeusile endale ning kuulutada ette tema võimu lõppemist. Prometheuse nimi tähendab tõlkes "wise before his time" ehk oma ajast ees. See tähendab seda, et Prometheuse mantlipärijad on kõik luuletajad ja kõik teised loojad, kes on teistest tundlikumad ning keda on õnnistatud või kui soovite, siis ära neetud oskusega näha sündmusi ette, olla sündmustest ees.

Türann säilitaks oma võimu, kui ta suudaks selliseid prometheuseid taluda, kui ta naerataks leigelt, kui see, kes on oma ajast ees, teda naeruvääristab. Aga türannid on - paraku! - rumalad ning ei ole olnud ühtegi türanni, kes poleks üritanud omaenda huku kuulutajat kuidagiviisi ohjeldada. Zeus aheldas Prometheuse Kaukasuse kalju külge ja mõtles, et sellega on tema igavene võim kindlustatud. Kes on tuttavad Vana-Kreeka mütoloogiaga, teavad, et aheldatajateks olid Jõud ja Vägivald, need türanni esimesed teenrid, kes ütlevad talle kõike, mida türann kuulda tahab, ainult selleks, et omaenda väikest võimu säilitada.

Sellist Jõudu ja Vägivalda on meie riigis praegu väga palju.

Türannia tahab küll igavesti valitseda, kuid hukutab end ikka ja alati ise. Mõistagi mitte omaenda kätega, sest tema ei tee kunagi musta tööd. Hirm on alati korrektne mees, kes ei kägista kunagi mustade kinnastega, vad ikka valgetega, ja ta kõrvad ei paista välja kuskilt. Tontlikud sõnad, kas pole? Türannia hukutabki end hirmu valgete kinnastega.

Ja türannia lõpp on väga ligidal, kui Kaukasuse kalju külge hakatakse aheldama moodsaid prometheuseid - luuletajaid, loojaid, kirjutajaid, kõiki, kes on oma ajast ees ja näevad sündmusi ette. Kes elavad 21. sajandis, kui türann elab veel keskajas.

Nende inimeste suhtes alustatakse menetlusi. Menetlus, olgu ta väär- või kriminaalmenetlus, ongi moodne Kaukasuse kalju.

Aga nagu armastatud müüdis, mis meeldib iseäranis luuletajatele (kuna nemad tajuvad Prometheusega hingesugulust, lugege kasvõi Shelley Vabastatud Prometheust), kus Prometheuse vabastab Zeusi enese poeg Herakles, on ka mistahes türannia puhul ikka ja alati, vääramatult nõnda, et türanni tapab ta enda liha ja veri. Ta ise sünnitab oma huku. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Müütides on tallel tuhandeaastane tarkus.

Ei kesta enam kaua ka türannia Eesti Vabariigis. Esimesed prometheused on kalju külge aheldatud ja kotkad on juba nende maksasid nokkimas käinud. See ei ole meeldiv, ka mina olen tegelikult tundnud HIRMU.

Tundsin hirmu, kui mulle esimest korda tapmisähvardus saadeti.

Tundsin hirmu, kui mind mu enda kodus vahi all peeti ja mu kodu läbi otsiti.

Tundsin hirmu, kui Vello Väärtnõu küsis, kui kaugele ma olen valmis minema. Et kas ma olen arvestanud võimalusega, et mind võidakse maha lüüa. Või et mind võidakse Innost lahutada ja ma pean istuma vangis.

Tundsin hirmu, kui Inno suhtes alustati kriminaalmenetlust.

Tundsin hirmu, kui mind ennast eile Rakvere politseis kriminaalmenetluse alustamisega ähvardati.

Aga mis huvitav - iga korraga, kui mind survestatakse, iga korraga, kui Jõud ja Vägivald mind aheldavad, iga korraga, kui mind hirmutatakse, tunnen ma ÜHA VÄHEM HIRMU. Ma tundsin varem hirmu isegi teie sõimavaid kommentaare lugedes, vahel isegi ei lugenud neid, sest mõned neist olid tõeliselt hirmsad, aga ka neid ei karda ma enam. Vastupidi, ma tunnen, kuidas ma kardan iga sõimavat kommentaari üha vähem, kuidas nad, vastupidi, annavad mulle jõudu, sest iga kord, kui ma neid enam ei karda, üllatun ma omaenese julgusest ja saan sest jõudu juurde. Ja see on tõeliselt hea tunne.

Sama tunne oli ilmselt ka Prometheusel, kui ta oli ära harjunud sellega, et kotkas iga päev ta maksa nokkimas käis. Sest olgugi et see oli ebameeldiv, sai sest ometigi ajapikku harjumus. Ka hirmust saab harjumus. Ja kui hirmust saab harjumus, siis ei ole hirm enam üldsegi hirmus.

Ma arvan, et see hukutabki türannia. Kui tema ohvrid harjuvad hirmuga ega karda enam. Jõu ja Vägivalla paigaldatud ahelad katkevad siis kui Heraklese löögist. Herakles on minu meelest hirmust vabanemise ning vägivalla alistamise sümbol.

Türannia hävitab end ise. Praegune Eesti Vabariik, türannia, mis teisitimõtlejaid, kõiki meie aja tiitmadissone, velloväärtnõusid, maksimrevasid, dimitrilintereid, johanbäckmane ja irjajainnotähismaasid kalju külge aheldab, ei arvesta ühe võimalusega. Nimelt sellega, et kuni tal ei ole võimalik neilt, meilt hinge seest võtta, kuni me oleme elus, ei ole tal ka võimalik muuta seda, et meie, ahelatud, harjume ühel päeval hirmuga.

Ja kui me harjume hirmuga, siis me enam ei karda.

Siis lõppebki türanni võim. Eesti Vabariigi valitsus, üks türannia, kukub ning koos temaga kukuvad ka tal püüdlikult sabas sörkivad ja taldu lakkuvad ning oma koha kaotamise hirmus kõiki selle riigi prometheuseid (nagu Aischylose näidendis) enda järel ahelaidpidi lohistavad Jõud ja Vägivald. Mina olen neile mitu korda silma sisse vaadata ja võin veel vaadata, sest ma ei karda neid enam. Ma ei karda enam Jõudu ja Vägivalda ega ka neid juhtivaid struktuure - politseid, prokuratuuri, kohut.

Minul on tunne, et enam ei lähe kaua.

Ja mul pole ka enam hirmu. Mitte põrmugi. Alustage minu suhtes kasvõi sadat menetlust, mul on sest ükskõik ja ma ütlen seda siiralt. Mina oma suud enam kinni ei pane.

Irja, pärast väsitavat, ent ülitoredat päeva Helsingis koos sõprade Pjotr Puškarnõi, Maksim Reva, Dimitri Linteri, Johan Bäckmani ja teistega, 12. 01. 2010.