Vahingu päevaraamatu II osa kaaned.
Veidi haakub mu eelmise teemaga. Äsja tuli välja ühe mu lemmikkirjaniku, ja vabalt Nobeli väärilise, Vaino Vahingu päevaraamatu II osa, aastad 1974-1984. Tõetruu pilguheit tolleaegsesse ühiskonda, mida kutsuti toona arenenud sotsialismiks.
Näiteks võib lugeda, kuidas sündis Vahingu tütar Julia, praegune tuntud riigikohtunik Julia Laffranque. Ja kuidas Julia ema, kirjanik Maimu Berg eriti ei hoolinud lapsest, tahtis hoopis lõbusat elu elada.
Ja kuidas kirjanik Arvo Valton sai "Viimse reliikvia" stsenaariumi eest 17 000 rubla, mis oli 17 aasta palk, praeguses vääringus 2 miljonit krooni. Öelgem siis veel, et kirjanikud elasid nõuka ajal halvasti! Neid, kes olid etableerunud, ja kes kirjutasid seda, mida vaja, nagu see Tallinna Kirjanike Maja seltskond (NSVLiit ehitas oma sülekirjanikele lausa maja!), need said omale raha, korterid, autod, kõik mis vaja. Ja Vahing, kelle "Sina" tõlgiti küll Läänes, ent mitte "sõbralike vennasrahvaste" keeltesse, mille eest oleks võinud kõvasti raha saada, kügeles Tartus pisikeses ahiküttega kööktoas.
Aga lugegem ja nautigem. Ega palju pole muutunud elu võrreldes tollase ajaga. Praegu on lihtsalt uued jumalad, aga elu on ikka endine. Ikka on nii, et need, kes poevad, teevad nii nagu vaja, elavad "paremini", kui need, kes püüavad olla ja jääda ausaks nii enda kui teiste suhtes. Pumba juures on ikka needsamad tegijad, kes sügaval nõuka-ajal, seda nii ajakirjanduses, kirjanduses kui poliitikas. Ja siis Langemets küsib naiivselt, et miks te, noored, ainult arvutit näpite ega lähe ja võta kommaritelt võimu üle. Aga ega pole lihtne võtta seda, mida ei anta. Praegu toimub pigem järelkasvu koolitamine endiste kommarite vaimus, ja selekteeritakse välja need noored, kes on truud jüngrid ning kommarite kuulsusrikast ajalugu varjutama ei kipu. Kes oma peaga liiga palju mõtlevad, need puksitakse kõrvale, nii nagu Savisaar tegi Mikseriga. Ja mõned jäävadki arvutit näppima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar