Laias laastus on asi selline, et kirjanik saab kirjutada, mida sülg suhu toob, aga ajakirjanik ei saa kirjutada, mida sülg suhu toob.
Kuigi kirjaniku ja ajakirjaniku töövahendid on samad ja töö sarnane, ning välisel vaatlusel pole ehk isegi suurt vahet, on ometi suur vahe sees. Kirjanik istub maha ja hakkab kirjutama, millest või kellest iganes. Ajakirjanik peab kõigepealt VÄLJA SELGITAMA, et see, millest ta kirjutab, ikka on nii, nagu ta kirjutab. Sest erinevalt kirjanikust lasub ajakirjanikul, või tema tööandjaks oleval väljaandel VASTUTUS. Ajalehel on isegi selline ametikoht, VASTUTAV VÄLJAANDJA.
Kui ma olin Äripäevas, siis oli mul väga palju infot kõikvõimalike tegelaste ja sündmuste kohta, ja paljude asjade kohta ma teadsin, kuidas asjad on, aga ma ei saanud kirjutada, sest polnud tõestust. Ma ei leidnud vajalikku 2-3 inimest, kes oleks infot kinnitanud, või ei suutnud leida muud tõestust. Nii et isegi kui ma oleks ajakirjanikuna kirjutanud, poleks toimetaja lasknud seda teksti läbi. Ja ise olin toimetajana karm, seda nõudis vastutus. Ajakirjanduses toimib mitmeastmeline filter ja lugu, mis lehte jõuab, on läbi käinud vähemalt 4-5 inimese käest. See on ühislooming, kuigi artikli all on selle inimese nimi, kes algselt midagi kirja pani. Vahel kirjutas toimetaja kogu loo ringi, läksid sisse mõned vead ja reporter sai pärast pähe toimetaja tegevuse pärast, näiteks. Teinekord jälle nägi toimetaja viga ja parandas selle ära. Või tegi tekstis ja nimedes täpsustusi keeletoimetaja. Või leidis kujundaja mingi apsu graafikumaterjalis. Siit tuleb ka kirjaniku ja ajakirjaniku teine suur erinevus: kirjanik on ise oma teksti peremees; ajakirjaniku tekst läbib põhjaliku sõela, nii et ta ei pruugi oma tekstist selle algset mõtet enam pärast üleski leida.
Kirjanikul on palju rohkem loomingulist vabadust kui ajakirjanikul. Ajakirjaniku töö nõuab jälle palju rohkem nutikust, kui ta tahab, et tema sõnum avalikkuse ette jõuaks. Eestis kipub olema tihti vastupidi: kirjanikud on väga kammitsetud, justkui kehtiks kusagil veel mingi tsensuur, ja ajakirjanikud panevad tihti lehte, mida sülg parasjagu suhu toob, hoolimata vastutusest.
Mind on süüdistatud, et mida ma küll oma internetipäevikus, blogis kirjutan. Ilmselt lähtutakse sellest, et ma olen ajakirjanik ja teen blogis ajakirjandust. Aga see on ekslik, sest blogi on oma olemuselt trükis avaldamata raamat. Ja mina olen blogijana kirjanik, mitte ajakirjanik. Ja ma võin, piltlikult öeldes, kirjutada, mida sülg suhu toob. Sest blogi ei pretendeeri veel avaldamata raamatuna mingile absoluutsele tõele. See on oma olemuselt ilukirjanduslik tekst, mis pole kohtus tõend. Kuigi kõik, mis seal kirjas, võib olla tõsi, kontrollitud info.
Kui ma teeks omale ajalehe või ajakirja, siis mul enam sellist vabadust ei ole. Ja siis ei saaks ma enam paljudest asjadest kirjutada. Ma ütlen, et ma naudin praegu vabadust kirjutada sellest, mida ma tahan kirjutada. Ajakirjanikuna ma seda teha ei saanud, nüüd kirjanikuna on mul see võimalus. Ja kes tahab mind laimata või solvata, tehku seda oma internetipäevikus, raamatus, aga mitte ajalehes või ajakirjas. Sest seal tuleb kõik ära tõendada.
SLÕhtuleht ja Postimees olid väga-väga julged. Mina poleks ajakirjanikuna eales julenud mõeldagi selle peale, et kellegi kohta öelda enesepilastaja või seksihull. Selliste väljendite taga peab olema ikka põhjalik uurimistöö ja mõjuv põhjus. Aga minu puhul polnud muud, kui minu eksabikaasa suur soov mulle sitta keerata. Kasutades selleks tööriitsu, Mart Kadastiku ja Väino Koorbergi näol. Võeti lihtsalt mingid väljavõtted minu ilukirjanduslikest tekstidest ja rasss!! Poole tunni töö! Mulle isegi ei helistanud keegi, et nö otseallikast küsida.
Nüüd on Ingrid oma kohalt läinud, aga vastutust tuleb kanda ikkagi Kadastikul ja Koorbergil. Ja oleks nad siis minu ees vabandanud, või andnud võimaluse asja selgitada. Ei! Õigust jääb neil veel ülegi. Selliste tegelastega pole muud teha kui nad kohtu ette vedada ja häbimärki nattipidi üles riputada. Teistele hoiatuseks.
Ja oleks nad siis päriselt ka julged! Niipea, kui asja kohtusse andsin, kadusid kui lõigatult minu kohta ajakirjanduses laimavad artiklid. Ehk soovitus kõigile: kui tahate, et teid ei laimataks, siis hoidke pidevalt mõne väljaande vastu kohtuasi käigus. Siis hoitakse teid kui sitta pilpa peal.
9 kommentaari:
vabandust, et oma pärisnime all ei kirjuta.
tahtsin öelda, et te kirjeldate siin siiski ideaalset olukorda, mille olemasolu üle oleks mul vaid hea meel. kui ajakirjandus nii toimiks, jääks palju jama olemata ja äkki isegi respekteeritaks sellise ameti pidajaid nagu ajakirjanikud. ja äkki võiks hakata ilmunut tõe pähe võtma? saan kommenteerida vaid mulle teadaolevaid juhtumeid käsitlenud artiklite põhjal ja võin öelda, et ka väga lugupeetud väljaanded suudavad regulaarselt avaldada 70% ulatuses või enamgi täiesti kontrollimatut jura. milles polekski suurt katastroofi kui need teatud väljaanded avalikku arvamust ei kujundaks. või tegelikult, mis sellest 'avalikust arvamusest' ikka - pigem kui sellest arvamusest kohtunikud puutumatuks jääksid. tekib küsimus, millised need 4 või 5 filtrit siiski on? (see oli retooriline küsimus)
teile isiklikult soovin edu ja vastupidamist kõigis tegevustes. loodan, et teie postituses kirjeldatud tõekspidamised ka ajakirjanduses kunagi kanda kinnitavad. ja kui teie kohvik valmis saab, tulen hea meelega kunagi sinna koos oma neljajalgsete sõpradega, keda ma küll regulaarselt ringi ei tassi mööda linna, kuid vahel on tore olla tervitatud koos nendega.
Mul on teile, kui asjatundjatele, 1 naiivne küsimus: kui keegi inimene nimetab teist ilma mingi põhjenduseta fašistiks -ja see info avaldatakse ajalehes -kas sellisel juhul on mingit seadusest tulenevat alust ütleja kohtusse anda?
Lõppudelõpuks on see jube ülekohtune, kui keegi nimetab teist fašistiks lihtsalt kuna ta tahab nii ütelda -kleepides ühtlasi inimesele külge väga märgilise asja...?
Mis te arvate?
Loomulikult on. Ja seda tulebki teha, selline ütleja kohtusse kaevata. Ja väljaanne ka, kes seda infot paljundas, võimalikule kuriteole kaasa aitas. Las tõestavad, et sõimatu on fašist. See pole nii, vähemalt seaduse järgi, et väljaanne poeb ütleja selja taha. Nõnda võib mida iganes ajakirjanduse nime all massitiraažis paljundada. Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. See on sama hea, kui sõita 90 piirangu alas pidevalt 180ga ja pärast öelda, et oih, ma ei teadnud. Praegu ajakirjandus seda valdavalt teeb. Ja keegi ei pahanda, sest seaduse mittetundmine on massiline ja advokaadid, kes teavad, on samuti vait, kuna ei taha ajakirjandusega tülli minna. Ja nii see ajakirjandus õilmitseb ja teeb mis tahab, sõidab inimestest teerulliga üle.
kas honorari pävib see isik, kelle nimi on autoriks märgitud? või kõik need 5-10 leheneegrit, kes teksti kallal kõpitsesid.
Kõik saavad palka, honorari ei saa keegi. Honorari makstakse välisautoritele, ja neid tekste tellib peamiselt arvamustoimetus.
ma võrdleks blogi pigem trükipressiga
Kas see, et blogi puhul on tegemist nn avaldamata raamatuga on Inno isiklik seisukoht või on tuua ka mingeid näiteid, et see on kohtute poolt tunnustatud seisukoht?
Justis avaldatud järjejutt polnud tõend, selle kohta on mul Tallinna Ringkonnakohtu otsus. No ja blogi pole muud kui üks samasugune järjejutt.
Kallis Inno,aga kuidas on lood reklaam artiklitega,nois kus tehakse varjatud reklaami?
Tean kindlasti,et Eesti Päevalehes ja vast ka Kroonikas avaldatakse reklaam artikleid.
Postita kommentaar