Omaenda persepraost välja tulemisest

Väljavõte ajakirjast Playboy.

Hiljuti lahkunud suur Ameerika kirjanik Norman Mailer, kellelt ilmus natuke aega tagasi raamat "On God" ehk "Jumalast", ütleb oma intervjuus Ameerika Playboyle: "If you dig deep enough into yourself, you´re going to come out your asshole". Kui kaevad piisavalt sügavalt enda sisse, siis jõuad lõpuks välja oma perseprakku. Mailer ei leia, et eneses kaevamises midagi halba on, vastupidi, see puhastab ja annab inimesele parema aimduse sellest, kes ta tegelikult on. Tunne iseennast, ütles Sokrates.

Aga Mailer ei räägi selles intervjuus sugugi ainult sellest. Ta räägib ka Jumalast ja tema arvates on Jumal mitte karm seadusandja, vaid looja, kunstnik. Ebatäiuslik looja, kes teeb maailma heaks, mis ta võib. Ehk siis Jumal ei ole kõikvõimas, vaid hoopis selline kergelt boheemlik kunstnik, ja meie oleme tema lapsed. Mõned meie seast on pärinud Isa kunstiande ja seepärast on meil võime tema loodud maailma täiustada ja parandada. Kuid selleks peab meil olema õigus pead tõsta ja küsida, küsida ka kõige ebamugavamaid küsimusi.

Mailer väidab, et inimesel peab olema õigus uurida mida iganes ja kõike ning ei tohi olla küsimusi, mida ei tohi küsida. Kuna neid küsimusi küsides võib meis tegutseda Jumala vaim. Jumal andis meile vaba tahte ja mõistuse ning seega peab meil olema õigus seda mõistust kasutada. Kui me teatud teemadest ei räägi, midagi endas alla surume, siis surume endas alla ka Jumala, kes meid neis küsimustes kõnetab, lahendusi otsima ärgitab.

Inimene peab usaldama oma tundeid, ütleb Mailer, sest tunded on meie kõige tegelikum, tõelikum kontakt Jumalaga. Tõepoolest, eks ole ju nii, et tegelikult me ju kõik teame, mis meile hea on? Teame, et elame vale elukaaslasega, teeme vale tööd. Me TUNNEME seda. Miks me seda siis ikkagi teeme? Paljud põhjendavad seda sellega, et kuulavad mõistust. Maileril on selle kohta selline teooria, et meie mõistuse on osaliselt vallutanud Kurat, kes seal Jumalaga kogu aeg võitleb, lükates meile ette argumente, mis näivad mõistlikud (nt mees ei lahuta naisest, sest "on kord andnud lubaduse seda mitte teha"), kuid mis on tegelikult suunatud meie hävitamisele. Huvitav on siinjuures see, et loomad ei tee kunagi midagi, mida nad teha ei taha. Kass ei jää kunagi magama sinna, kuhu sa ta paned. Inimene aga räägib sageli uhkustundega, kuidas teeb midagi, mida tegelikult teha ei taha, vaid kohusetundest. Aga oletagem, et see nn kohusetunne, põhimõttekindlus (mille Mailer samuti hukka mõistab, kuna pole põhimõtet, mis oleks rikkumatu), sõnapidamine jne on hoopistükkis meile Kuradi poolt ettelükatud argumendid, emapiimaga kaasaantud, mis ei lase leida õnne, harmooniat ja armastust? Jumal on looja ja uuendaja, kurat (nii mütoloogias kui mujal) seevastu aga olnu säilitaja ja kinnistaja. Kuradile ei meeldiks, kui inimesed ühtäkki õnne otsima hakkaksid, sest siis ei otsiks enam keegi oma suures õnnetuses abi temalt. Õnnelik inimene ei siruta kätt viinapitsi järele, ei mängi maha oma raha ega käi lõbumajas. Mis jääb siis kuradile? Kes on enam nõus andma kolm tilka verd maapealse mammona eest?

Ma ei usu, et Jumalale on meelepärane, et inimene kannatab. Ärgem unustagem, et müüdi sellest, kuidas jumala poeg kannatas, mõtlesid ja panid kirja ikkagi inimesed. Ja kannatused ei ole maailma ka kuidagi paremaks teinud, pigem vastupidi. Kannatused on andnud kurjusele ja kurjadele inimestele rohkem mänguruumi. Mailer arvabki, et inimesed peaksid ise endaga hakkama saama, ise oma õnne ja õiguste eest võitlema ning mitte lootma kõiges Jumalale. Jumalalt võib mõistagi nõu küsida, kuid ei maksa loota, et ta pistab rinda iga viimse kui kuradiga iga inimese sees. Sellega peab inimene ikka ise hakkama saama. Alustada võiks senikehtinud moraalinormide, traditsioonide ja tõekspidamiste küsimärgi alla seadmisega. Ja omale õnne õiguse nõudmisega. Pealegi, kui Jumal andis inimesele igatsuse õnne järele, siis kas pole loomulik, et ta ka kiidab heaks selle õnne otsingud ja saavutamise?

Ka Piiblit ei tohiks Maileri arvates võtta sõna-sõnalt. Ka siin tuleb küsida küsimusi. Kas see käsk kehtib ka nüüd, praegusel ajal, minu kohta?

Jumal on tema nägemuses ennekõike hea vanem, kes ei taha oma lapsi liigselt kontrollida. Ta ei sekku inimese ellu igapäevaselt. Ega ole tal ka aega orkestreerida iga juuksekarva kukkumist inimese peas.

See on huvitavamaid intervjuusid, mida ma olen kunagi lugenud, ja paljuski toetab seda, mida ma ise maailma, Jumala ja inimese kohta mõelnud olen. Ehk siis: on väga võimalik, et Jumal tahab, et me seaksime küsimärgi alla senikehtinud tõed, et me avaks end, otsiks enda tegelikku mina, kooriks end alasti, jõudes sedasi omaenda perseprakku ja roniks sealt lõppude lõpuks ka välja. Sest kui me sealt lõpuks välja oleme roninud, kui me oleme end sitast puhtaks rookinud ja rääkinud üksteisele ausalt, kes me üleüldse oleme ja mida tahame, siis näeme ju palju laiemalt. Võib-olla näeme siis isegi Jumalat ennast?