Abordiküsimus taandub lõpuks ei millelegi muule kui meeste ja naiste võrdsuse küsimusele. Seaduse järgi on mehed ja naised võrdsed, aga kas ka tavateadvuses? Abordipooldajate viited sellele, et naine pärast aborti kindlasti kahetseb, söövitavad meisse tegelikult teadmist, et naine EI TEA, MIDA TA TEEB. On rumal ja vajab kaitset. Naisest kui rumalamast ja kaitset vajavast sugupoolest on pikalt kirjutanud ka keskaja kirikuisad Augustinus ja Aquino Thomas. Sisuliselt toetuvad abordivastased Augustinuse ja Aquino Thomase retoorikale.
Põhiseaduse muutmine selliseks, et riik tagab kaitse elule viljastumise hetkest, teeks naisest teise järgu inimese, kel puudub õigus määrata oma keha üle (alates viljastumise hetkest). Küll aga säilib õigus määrata oma keha üle mehel. Ja me olemegi tagasi patriarhaadis.
Minu ettepanek oleks nüüd selline, et kuna enamus abordivastaseid on mehed, siis hakakem parem aktiivselt otsima teaduslikke mooduseid, kuidas teha nii, et sünnitama hakkaks mehed. Nemad on ju nagunii abordi vastu ja saaks siis kõik oma lapsed ilusti ära sünnitada. Ja nad saaks siis ka kehtestada täieliku abordikeelu, tehes põhiseadusesse vastava paranduse!
28 kommentaari:
Kusjuures jah, tõesti jäetakse mulje, et naised on rumalad. Tegelikult paljud ongi, kes jooksevad iga suvalisega ringi ja pärast kannatavad, kuna ei viitsinud keppides kondoomi kasutada, kuid lolluse vastu pole kunagi saanud võidelda keeldude ja käskudega.
Olnud mitu korda rase, ei saa ma üldse sellest oma keha üle otsustamise argumendist aru. Miks ei saa rase ilma aborti tegemata oma keha üle otsustada? Suuremalt jaolt ju saab. On küll asju, mida võiks pigem mitte teha (suitsetamine, alkoholipruukimine, maratonijooks), aga ei panda sind vangi ka selle eest. Jah, keha on mõnda aega suurem ja kohmakam, aga see on talutav, vähemalt minu jaoks palju talutavam kui teadmine, et olen lasknud oma isikliku liigutava loote elusast peast ära tükeldada.
Ja kui nüüd meeste keha vabadusest rääkida, siis ka nendel on oma "rasedus" ehk aeg, kui nad ei otsusta oma keha üle. See on sõjavägi, samamoodi 9 kuud. Minu hinnangul palju suurem vangistus kui rasedus, mille ajal on sul kõik meeldivad tegevused endiselt lubatud: lugemine, seksimine, kino- ja teatrikülastused, reisimine jne.
kui meenutada oma keska põlve ja neid "langenud" neidiseid, neist mitmetki oleks nõus kohe emaks saama. kelle survel siis mitte? enamus mehi arvab ka 30- selt end liig vara isa rolli astumast. st aktiivne seksuaalne iga jääb <18-30>, siis kelle pärast need juhuslikud rasedused ära on katkestatud? isaste, ikka isaste!
Rasedusest hoidumiseks on nii palju tõhusaid vahendeid, et abort on küll nagu mingi eriti juhmide hädapidur. Miks mitte naiste õigusi veelgi suurendada ja anda neile õigus oma lapsi tappa kuni 18. eluaastani välja, mis? Kui selgub näiteks, et ei sobinudki? Siis oleks vast võrdsus!
Ja muide, abordi puhul ei saa rääkida mingist kontrollist oma keha üle. Ega siis aborti ise ei tehta.
Ennast võid ise ära tappa või omal kreissaega jaka amputeerida, aga kui seda teeb mõni teine isik, siis läheb ta paratamatult kinnimajja ja kauaks. Mille poolest abort erinev on?
Alustagem siis algusest. Miks ei saa naine ilma aborti tegemata oma keha üle otsustada?
Ainult naine saab lapsi, mehe ülesandeks on sigimisprotsessis vaid naise sisse sperma pursata. Nii, oletagem nüüd, et laps sigitatakse armastusega, aga pärast seksi ütleb mees aidaa. Naine peab 9 kuud taluma oma sees selle mehe last, keda ta vihkab. Ta peab taluma lisaks raseduse vaevusele ka sünnitamise piinu.
Mehel aga, pangem tähele, on kogu selle aja jooksul täielik õigus ise oma keha üle määrata. Ta võib täitsa vabalt minema jalutada, samas kui naine muutub järjest raskemaks ja abitumaks.
Naine on seega palju kehvemas olukorras kui mees. Ta on kui vangis, oma kõhu vangis, sellal kui mehel ei kaasne soovimatu rasedusega mitte mingisuguseid vaevusi.
Seda, et loode on inimene, ei tunnista mitte kõik. Ja tuleb silmas pidada, et kuni ta on ema kõhus, tuleb tema õiguste kõrval arvestada ka teda kandva naise huve. Meil on seadusjärgne sugupoolte võrdsus. Seega ei tohi naisel olla üks õigus vähem kui mehel. Naisel ja mehel peab olema võrdne õigus oma keha üle otsustada.
Kui keelame naisel ära abordi, siis peame ka mehelt võtma ära ühe õiguse oma keha üle otsustamisel, et sugupooled oleks ka edaspidi võrdsed. Aga milline on see õigus, millest mehed on nõus loobuma? Õigus onaneerida?
Sõjavägi. See ei ole päris sama. Kui sõjavägi oleks sinu keha sees, siis oleks teisiti. Mina muide oleks täiesti nõus sellega, et ka naistele kehtestataks sõjaväekohustus nagu Iisraelis. Hääletaksin selle poolt, kui see pandaks referendumile.
See on hea point muide, et aborti ise ei tee, ja paneb mind mõtlema. Kui nüüd kõik arstid ütleks, et nemad seda ei tee, siis see on 100 % nende õigus, aga kus nõudlus, seal pakkumine. Küllap leiduks nurganaisi, kes abordi suure papi eest ikka ära teeks. Ja naisi sureks murdu. Sünnitusealisi naisi siis.
Siin tulebki riigil mõelda, et mis on oluline. Et kas lasta naisel siiski abort teha, sest see naine võib hiljem, kui ta on valmis emaks saama, sünnitada 10 last, või riskida viljakas eas naise surmaga.
Enesemääramisega on abordil aga palju pistmist.
Muide, seesama raamat Sex in History, mida loen, räägib, kuis esiajal naised sõid teatavaid ravimtaimi, mis olid rasedusvastase toimega, samuti kutsusid ravimtaimede söömisega esile aborte. Suguelu ja sigimise reguleerimine käis juba siis täie hooga.
Mingis toredas osariigis USA-s, kus juhtub ikka ja alati "imelisi" otsuseid, otsustati aasta tagasi, et abort on keelatud. Keelatud ka neile naistele, kes on vägistamise teel rasedaks jäänud või kannavad tauni tõbist. Olin täiesti sõnatu.
Olen luterlane ja minu usk keelab aborti. Kuid on erinevaid situatsioone, kus tuleb aborti eraldi käsitleda. Mis saab näiteks, kui raske ravikuuri ajal jääb naine lapseootele ja ravimid mõjutavad loodet? Kas Jumalal oleks hea meel, et kannataksin kogu elu selle käes, et olen ilmale toonud ebanormaalse lapse? Ja mis saab lapsest, kui ma ise kaon? Kõik kannatavad. Võrdselt nii lapse vanemad, kui ka see olend, keda taevas teab kus hooldekodus ühel päeval, kui ema-isa ta eest ei seisa, keegi kuritarvitab?
Ei tea ka kuigi palju naisi, kes kannaksid vaimustusega last, kui neid on vägistatud...
Kokkuvõttes igat aborti tuleb käsitleda kui üksikjuhtumit.
Urve Palo avalduse puhul ärgem unustagem seda, mille ta sõbranna Ingrid välja lobises, et ta ei saanud pikka aega last. Selline naine on lapsi kaotades väga palju üle elanud, pisaraid valanud ja hinge haavu saanud. Palo järelikult väga tahtis endale last. Niisiis pole tema seisukoht abortidest adekvaatne, sest tema mätta otsast vaadates on täiesti arusaadav ja samas arusaamatu, miks ta võtab sõna aborditeemal. Ta ise pole kunagi olnud valiku ees - kas jätta laps mingil põhjusel alles või mitte? Ta on hoopis pidanud kurja vaeva nägema, et endale kaua oodatud laps saada, kui uskuda Ingrid Tähismaa jutte.
Mul on endal üks laps, keda armastan väga, just praegu pistis oma peanupu siia ja vaatab, mida ma arvutis teen. Minu jaoks on ta maailmas kõige kallim võrdselt abikaasaga. Paraku tunnen paljusid naisi, kes pärast emaks saamist suunavad peamise tähelepanu lapsele ja isa, palavalt armastatud kaasa, unustavad ära. Minu arvates tuleks hoopis ametlikult ära keelata see, et paljud naised kukuvad pärast lapse sündi ei jäetaks meest unarusse.
Ise aborti küll teha ei tahaks, sest jääksin alati mõtlema, kui vana see lapsuke ühel või teisel aastal oleks.
Usun, et teil Inno ja Irja oleks eriti tore kord lapsevanemateks saada, sest siis saaks Inno uuesti isarõõme nautida, ta oli kuuldavasti on kahele pojale super isa ja veel arvan, et oleksite väga erilised vanemad. Irja kindlasti teistmoodi ema, kui need, kes lapse saades parajateks kanadeks muutuks. Küll sai alles pikk jutt.
Ma asepteerin naiste õigust teha aborti, aga iga kord, kui ma mõtlen oma kahele sündimata lapsele tahaks nutta. Üks oleks praegu 21 aastane ja teine 3 kuune. Mul on nii kuradi kahju, et sõnu ei ole.
Väike loogika viga. See pole mingi armastus, mis muutub otsekohe vihkamiseks, kui vastuarmastus lõppeb.
Ja muide, kas siis vihkamisväärseks ei muutu jalgalasknud mehe lapsed ka seejärel kui nad on juba vulvast välja lupsatanud? Kas naisel peaks olema õigus ka nemad maha tappa?
Ajada raha kokku laste koolituseks või kasvõi sihukeste vihatud muidusööjate söötmiseks igapäevaselt määramata ajaperioodi jooksul, kuid eeldatavalt vähemalt 18 aasta jooksul, ei ole sugugi kergem, kui 9 kuud jalgpalli kõhupeal tassida, seda sa võid oma emalt küsida.
Mees ja naine ei saa iial võrdseks. Iial. Ja selles pole süüdi seadused. Vähemalt ühegi riigi omad mitte.
Mina olen ühe lapse ema. Laps oli planeeritud ja oodatud, kuid kogu rasedus möödus peldikupotis oksendades, haigalates jalgu hargitades ja töölt koju jäädes mõtlesin üldse, et lähen hulluks. Pidin rohtusid võtma, lamama ja tundsin sügavalt, et olen oma keha vang.
Kui lõpuks, õnneks keisriga, lapse sain, tundsin samuti aegajalt jubedat nõrkust ja jälle oli tunne, et katus sõidab.
Tundsin jälle, et nüüd olen imiku vang. Aga kord, kui masendusest läbi imbununa aknast vihmase ilmaga välja vahtisin ja tundsin, et ma ei suuda enam, nägin, kuidas üks ema jooksis läbi vihma sellise 3-4 aastase tüdrukuga, kellel oli hirmus armas vihmavari käes.
Mõtlesin, et pean varuma kannatust, kord on mu tütar samasugune. Nüüd ongi. Kusjuures lasen tal end maja ees vahel lompides täiesti märjaks hüpata ja praegu tunnen küll kergust, kuigi vahel ajab titt ikka juhtme sassi. Lõpuks on kõik suhtumise küsimus. Raseduse ajal mõtlesin endale kõik mustaks, olin sita tervisega ja olingi vang. Kuid nüüd, kui vahel lapsega raske, mõtlen ajale, kui olin rase ja kartsin, et see oodatud tegelane mu seest välja voolab. Sisendan endale ja oma mehele kannatlikkust, nii me elame. Seniks on see rüblik ikka väga mõnus, kelle põhisõnum on: "Tahan seda... Tahan teist... Tahan kolmandat..." Lausa koomiline, kuidas ühest kõhus siputavast minividinast saab ühel hetkel tähtis tegelane, kes muudkui nõuab midagi... Edu kõigile!
TEISELE ANONÜÜMSELE:
asi pole ju üldse ainult kehas raseduse ajal -- asi on tohutus elumuutuses ning kohustustes, mida naine ei pruugi tahta ega suuta enda peale igal ajahetkel võtta. vastutus teise inimese eest elupäevade lõpuni. ja olgem ausad -- meil siin eestis pole traditsiooni nagu ameerikas, sünnitada soovimatu laps ning anda see lapsendamiseks. arvan, et nii väikses ühiskonnas poleks see võimalikki -- naine, kes oma lapsest loopuks, oleks teiste silmis paaria!
keskaegne suhtumine, võtta jumalalt vastu kõik mis tuleb ja loota, et ehk mõni laps jääb ellu .... kuulge, meil on 21. sajand!
Siin ongi see piir, kust me enam edasi vaielda ei saa. Mina, feminist, usun, et naised ja mehed on võrdsed. Ja vähemasti mina teen kõik selleks, et aborte ei keelata Eestis kunagi.
Kui mehel on õigus pärast seksi minema jalutada (ja see on loomulik, sest kui me sunniks teda paigale jääma, siis see oleks ebaseaduslik kinnipidamine), siis on naisel õigus mitte sünnitada.
Mitte kelleltki ei saa nõuda, et ta taluks 9 kuud oma sees midagi, mida ta seal taluda ei taha. Olgu see asi pealegi elus. Loomulikult, aborti tuleb teha mõistliku aja jooksul. Ja seda õigust ei tohi kuritarvitada. Aga see õigus peab olema.
Luterlasele - see oli nii armas jutt, mis kirjutasid. Seda oli hästi meeldiv lugeda, sest see oli selline soe. Mõtlen samuti nagu sina. Ka mina ei suudaks aborti teha, aga olen valmis ronima barrikaadidele nende naiste eest, kes seda teha tahavad. Voltaire: "Ma pole sinuga nõus, aga ma olen nõus surema sinu õiguse eest seda öelda." Ma olen nõus surema nende naiste õiguse eest seda teha. Jahh. See vabadus on meil nii õhuke ja habras. Seda tuleb kaitsta. Et järgmisena ei võetaks õigust oma keha müüa, õigust valida, õigust tööl käia.
Me olemegi Innoga lapsest mõelnud. Tõsi, ma oleks hästi ebatraditsiooniline ema, ses suhtes, et ma räägiks oma lapsega kõigest ausalt ega keelaks talle viina, suitsu ega hooramist... Ma oleks talle nagu minu isa oli minule, aus, hell ja sõber.
juhin tähelepanu sellele, et jaapani abielupaarid peavad lapse sünnipäevaks eostamise päeva. Naine on kuutsükli vältel viljastumisvõimeline vaid neli-viis päeva. Kõik ülejäänud päevad on siis lõbutsemiseks, ja ovulatsiooniaegu tunnetab idamaine tundlik naine ära oma basaaltemperatuuri järgi! Üldjuhul jaapani perekond üle kahe lapse ei muretse. Miks siin eesti inimestel see jõhkraim lootest lahtisaamise viis nii aktuaalne võiks olla?
ega keelaks talle viina, suitsu ega hooramist...?????? See lapsekene oleks siis täiskasvanuks saanuna kindlasti õnnetuke? Mõnikord on sihuke tunne, et suur jagu eesti koolilapsi on juba praegugi selliste vanemate poolt kasvatatud? Läbu põlvini ja kool vedelemiseks?
Muide, Irja, sinusugune kultuurne ja haritud inimene võiks ikka teada, mis asi on "nurganaine". Nurganaine on äsja lapse sünnitanud ja veel lapsevoodis ennast kosutav naine, mitte mingi sukavarrastega ringijooksev sariaborditegija.
Tänan tähelepanu eest.
Vaata, irjake, higine algaja feministike, ühiskond võib naistele igasugu õigusi anda kuni õiguseni kõik ebameeldivad isikud maha lasta (nagu mõnedel blondidel inglitel SD aegadel või nahkkuubedes komissaridel SmerShi ja NKVD aegadel), aga ühte ühiskond ei suuda - see ei suuda vabastada naisi igakuisest veritsusest ja menstruaalvaevustest, olgu selle kohta kasvõi 7 seadust ja konventsiooni. Siin lõppeb inimlike seaduste võim ja algab loodusseaduste oma. Inimeste seadused ei suuda anda naisele (ega ka mehele) võimet sigida. Looduse seadused suudavad, meeldigu see mõnele või mitte.
Aga see võime antakse võrdlemisi piiratud hetkeks. Hiljemalt paarikümne aasta pärast pannakse looduse seaduste kohaselt ka sinu tehas kinni, irjake. Edasikaebamisele ei kuulu. Kõik. Basta.
Ei pea enam pead vaevama, et mida toota ja kuhu müüa.
Pole muidugi välistatud, et inno väike villi on ka selle sündmuse järel veel täies laskekorras. Viagra ajastul.
Ei ole maailmas võrdsust sugude vahel. Ei ole ega tule.
irjale luterlaselt:
ma ise vist barrikaadidele ei viitsiks minna, olen rohkem selline, kes jälgib asju kõrvalt, istun kamina ees, shokolaadibatoon ühes, raamat teises käes või hea film taustaks.
aga fakt on see, et abordi keelustamine on absurdne, sest siis tekib nurgaarste, nagu seeni pärast vihma, nagu ka naisi, kes halva abordi tõttu ära koolevad.
minu arvates tuleks pilk pigem suunata neile emadele, kes oma imikuid ära kaotavad. sel teemal delfi just üleeile kirjutas. no mida? kaks kuud otsitakse mingi joodikust riina poega, kes kahe kuuse beebi ära kaotas, ise raiub nagu nauda, et ta ei tea midagi ja inimene, kes peaks asjaga tegelema, on puhkusel... sellised emad tuleks steriliseerida ja sunniviisiliselt! aeg on näidanud, et sellised ei muutu...
aga ma usun sarnaselt sinuga, et kui lastele keelud peale panna - tilkagi alkoholi võtta ei tohi, suitsu teha ka mitte, siis tõmbab see eriti sinna keelatu poole. pigem tuleks vanematel saavutada lastega selline kontakt ja usaldus, et lapsed ei joo ega suitseta nurga taga vaid küsivad emalt-isalt, kas nad võivad pokaali veini maitsta või ühe suitsu proovida. kui seda lubada, siis ei pruugigi alkohol ja suits enam nii mõnusad tunduda, sest teada ju on, et keelatud vili on ikka magusamast magusam.
vähemalt sellist taktikat on kasutanud üks minu hea tuttav ja kumbki laps ei suitseta, sest neil oli võimalus ise oma isalt suitsu küsida ja ka tilgake veini. nõndaks on tüdrukud juba väikselt ära proovinud, kuidas vein mekib ja köhinud suitsu peale hullumoodi.
seksiga on muidugi kasvava hiv`i ajastul teine lugu, aga kui on sündinud seksihuviliseks, siis ei saa kätt ette panna.
olen mõelnud, et kui mu laps saabuks a`la 16- aastaselt koju ja teataks, et ootab last, ajaksin välja parimad arstid ja soovitaksin tal laps keisriga ilmale tuua ning kasvataksin teda hoole ja armastusega. esimest last oma lapsel abordiks teha ei soovitaks... puhtalt tervislikel põhjustel, sest äkki pärast aborti enam ei saagi lapsi... aga lõpuks läheb kõik see elu omasoodu ja nii ongi.
Inno ja Irja, kui te juba siin igasuguste inimõiguste eest võitlete, siis veel üks tähtis asi: ülekaalulised. Olukord üsna sarnane, mis rasedatel: füüsilise mõnu tagajärjel on kehale lisandunud lisaraskus. Aga erinevalt rasedatest, kes sellest raskusest mõne kuu pärast vabanevad, võib nendel see olla probleem elu lõpuni. Rasedus on naise kehale kasulik, on kaitsetegur mitmete vähkide ja osteoporoosi vastu, rasvumine võib aga olla eluohtlik. Nii et see on palju suurem häda kui rasedus. Pakun välja loosungi: ülekaalulistele riigi kulul rasvaimu!
Preili Triin "kõige targem" Põldra võiks veel mõned aastad päris maailmas eluga tutvuda. Millegipärast gümnaasiumi viimaste klasside õpilased peavad ennast vägevateks asjatundjateks kõige alal ja muudkui targutavad.
Kes mind algajaks feministiks sõimas - sa oled rumal inimene. Juba pikemat aega saab naine võtta selliseid hormoontablette, mis talt ka igakuise veritsuse ära võtavad. Lihtsalt ei tee rasedusvastaste tablettide võtmisega pausi ja veritsust ei tekigi. Küll on see enam levinud välismaal ja eriti Ameerikas, meil siin sest võimalusest eriti palju ei teata. Ameerika naised kasutavad seda võimalust väga palju muide.
Nii et naised saavad ka MITTE VERITSEDA, kui tahavad.
Luterlasele - olen absoluutselt nõus, et tähelepanu tuleb pöörata pigem sellistele juhtumitele, kus emad topivad oma lapsi prügikasti või kaotavad neid muul moel. Samuti raputatud lapsed. Tegelda tuleks juba sündinud laste õigustega, mitte tekitada juurde lapsi, keda ei taheta ja kes siis, pärast sündi peavad kannatama oma ema viha pärast, keda sünnitada kästi. Jahh, riik sai küll juurde ühe elu, ühe maksumaksja ja ühe orja, kuid tema ema viha eest ei kaitse sellist last mitte keegi. Riik ei taga talle õigust INIMVÄÄRSELE ELULE.
Üks variant MITTE VERITSEDA on toortaimetoitlus:
"Since being on this diet, which I now know is called the "raw vegan" diet, I am seldom depressed or irritable, my PMS and menstrual cramps have completely vanished, and I sleep 5 hours a night instead of 9."
www.thegardendiet.com/jinjee.html
Kui toortaimetoitlus on võibolla liiga ekstreemne ja Eesti oludes aastaringselt raskesti teostatav, siis täistaimetoitlus (veganlus), mis igati mõeldav, pakub samuti sellele naiste probleemile märgatavat leevendust:
foorum.veg.ee/viewtopic.php?t=44
Nii et naised saavad ka MITTE VERITSEDA, kui tahavad ????? Kas Sa seda taipad, mida see tähendab? Munarakud lihtsalt ei valmi, nende küpsemine on pärsitud, võib juhtuda, et pöördumatult. Palju lihtsam on suguühteid oma püsipartneriga nii tihti toimetada, et tal seemnerakud ei jõua küpseda! Rasedaks ei jää, aga õitsed kui lill!
Veritsemise kohta veel täpsustuseks - nimelt on teaduslikud analüüsid näidanud, et seesuguseid hormoontablette aastaid järgemööda võtnud naised on rasestunud 1 aasta jooksul pärast tablettide ärajätmist väga ilusti. Lihtsalt selline moodus aitab ka naistel oma elu veritsemata elada. Geniaalne!
Tere.
Olen ise mees, kuid arvan, et abortti päris ära keelata ei tohiks - Kui ikka (andku naised mulle andeks) on sündinud mitu väärakat, siis pole mingit põhjust arvata, et järgmine ei ole väärakas ja tuleks kohe abortti teha. (Loomulikult ei oleks see kohustuslik!)
Tuleks lubada hoopis eutanaasia.
Kui ikka inimene vaevleb parandamatutes valudes, ja on palunud (ja seda ka kirjalikult kinnitanud) teha talle mürgi süst, siis peaks see lubatud olema, sest ei ole ju mingit mõtet hoida inimest elus, kui ta vaevleb parandamatutes valudes.
---------------------------------
Tean, mida arstid selle peale ütlevad:
Me oleme andnud Hippogratese vande.
Me peame inimest aitama, mitte teda surmama.
---------------------------------
Mõned ütleksid kindlasti:
Jumal on inimesele elu andnud ja jumal ka võtab selle.
Olen selle 100% nõus.
Ainult - Parandamatut haigust pole kindlasti jumal inimesele kaasa andnud.
Postita kommentaar