Eesti ajakirjandus ei täida talle pandud funktsioone

Ja pole seda täitnud juba pikemat aega. Ma mõtlen siin klassikalist neljanda võimu tasakaalustavat rolli, ühiskonna valvekoera rolli, sõltumatu vaatleja ja informeerija rolli, arvamusplatsi looja rolli. Ajakirjanik peaks olema eelkõige oma lugeja, kodaniku teenistuses.

Aga, nagu juba öeldud, on Eesti ajakirjandusest saanud võimu sülekoer. Ajakirjanik on valitsuse, parlamendi, politsei, prokuratuuri, kohtu, majandusklanni teenistuses. Kus siis ajakirjanikud kirjutavad seda, mida neile ette öeldakse. Vahitakse rääkijale suu sisse. On tavaline, et pressikonverentsidel ei küsita ühtegi küsimust, nii et rääkijatel on juba piinlik, eriti väliskülaliste ees. Mis teil siin toimub?, miks ajakirjanikud oma tööd ei tee?, küsivad isegi välismaised poliitikud! Ja pole ime, sest Eestis võistlevad ajakirjanikud mitte selle nimel, kes vingema küsimuse esitas, vaid selle nimel, kes on millise prominendi, see on siis mõne ametniku, poliitiku või ärimehega suurem sõber. Kellega sai koos pidu pandud! Mitte sellega, kes midagi paljastas. Pole saladus, et nn uurivad ajakirjanikud on ajakirjanike seas rohkem selliste veidrike staatuses. Kes ei leia suurt enamat tunnustust kui kord aastas nn Bonnieri auhinna tseremoonial. Aga sealgi tõstetakse esile vaid üks. Ja sedagi vaid kirjutavas pressis. Uurivad teleajakirjanikud ei saa mingit laiemat tunnustust. Ja isegi selle Bonnieri auhinna võitmine ei tähenda suurt midagi, mõne erandiga, nagu selgub Priit Pulleritsu kirjutatud artiklist. Siis kah pannakse loo juurde preemia võitnud ajakirjanikust võimalikult totakas pilt. Selline on siis lugupidamine!

Ja samas kõrval vaadatakse kadedusega neile ajakirjanikele, kes käivad võõra raha eest välismaa reisidel (näiteks peatoimetajad Ingrid Tähismaa, Priit Hõbemägi, Katrin Streimann jpt), kannavad neile kingitud rõivaid, lasevad välja teha restoranilõunaid. Ja siis kirjutavad nende kingituste eest lugusid, mis kinkijatele meeldivad. Selline praktika on nii tavaline, et süda läheb pahaks. Selle vastu võitleb üksiku hundina vaid Äripäev, ja ma ütlen ausalt, Äripäeva ajakirjanike üle vaid irvitatakse. Need irvitajad on ka Mart Kadastik ja Hans H. Luik, kes ise rõõmsalt kõikvõimalikke kingitusi vastu võtavad. Mida rohkem, seda uhkem. Et siis näiteks presidendi vastuvõtule saada, mis iseenesest on kõige klassikalisem altkäemaks. Kus siis veidi kriitilisema väljaande esindajat sellele edevuse laadale ei kutsuta, aumärki rinda ei anta. Aga see on iga edeva ajakirjandusjuhi jaoks katastroof!

Kala hakkab mädanema peast, nagu öeldakse, ajakirjandus siis TÜ ajakirjanduse osakonnast. Mida sisuliselt juhatab üks Eesti esipoliitikuid Marju Lauristin. Mille tõttu on kogu akadeemiline ajakirjandusharidus üks sotside pesa ja taimelava. Ja polegi oluline, kas Lauristin jätkab oma isa püha kommunistliku maailmarevolutsiooni üritust. Oma eeskujuga näitab ta ette, et ajakirjanik peab olema poliitikuga sõber. Ja soovitavalt ise poliitik. Pole siis ime, et nõnda palju ajakirjanikke on oma karjääri sinnapaika jätnud ja ise poliitikasse rühkinud. Unustades siis kõik oma põhimõtted ja hakates töötama ajakirjanduse enda vastu, irvitama ajakirjanike üle.

Tartu Ülikoolis koolitatakse kuulekaid koeri, umbes nagu ajakirjanikke koolitati nõuka ajal, kes siis peavad olema võimude teenistuses, aitama võimudel rahvast kamandada. Olema võimuloleva kliki teenistuses. Aga seda ei saa pahaks panna. Sest nõuka-aegne kaader ei saagi midagi paremat teha, nad ei oska midagi muud. Valitsev on Juhan Peegli õpetus, et kõigiga tuleb hästi läbi saada, sest muidu võidakse sind Siberisse saata. Muidu ei saa nn haljale oksale, ei saa tuusikuid Krimmi ega autoostulube, telefonist või korterist rääkimata. Või on valitsev isegi papa Jannseni õpetus, et ajakirjanik on rahva harija. Teeb koostööd ülejäänud eliidiga, et siis rumalat rahvast "õigele" teele juhatada. Ja selleks tuleb samuti kõigiga maru hästi läbi saada, seda ühte ja õiget asja ajada.

Loomulikult, ega selles hästi läbisaamises midagi hullu pole. Kui see vaid oleks rahva, lugeja teenistuses. Kui läbi selle on võimalik paljastada korruptsiooni, ametivõimu kuritarvitamist, altkäemakse, muid huvipakkuvaid seiku. Aga enamasti see nii ei ole. Nagu näitas äsjane Reformierakonna uue aasta üritus Tartus, kus ühes ööklubis koos armukesega purjutanud ministrist ilmus lehes vaid väike nupp. Tugeva ajakirjandusega maades oleks see olnud esiküljeuudis, ministri armukese nimi ammu teada ja ministergi juba ametist lahkunud. Aga Eestis jätkub tal veel õigust ülegi: kas tahate vangi minna, et tahate pildistada! see on minu eraelu! Einoh, pole midagi öelda. Ja ajakirjanik paneb selle kõik kirja, lööb kulpi ja elu läheb edasi! Ei sõnagi sellest, mis teistes klubides juhtus, kes veel armukestega kohal olid, kuidas reformierakondlased terve linna täis oksendasid. Kindlasti juhtus veel palju põnevat, tugeva ajakirjandusega maades oleks väljaanded igasse klubisse oma ajakirjaniku saatnud, juhtiva erakonna ballist suure ülevaate teinud: kes kellega tantsis, kes purju jäi. Aga Eestis pole loomulikult mingit alust seda oodata! Selle asemel kotivad väljaanded nõrgemaid, ilma positsioonita süütuid tegelasi, inkrimineerides neile süüdistusi, kui uurimistki pole veel alustatud. Samas on teada ridamisi juhtumeid, kus ministrid ja muud tähtsad tegelased ostavad omale raha eest ajakirjanduselt puhast renomeed, samas võtavad altkäemaksu teatud teenete eest. See on saanud nii kuramuse tavaliseks, et halb hakkab.

See, kuidas Ingrid Tähismaa rakendas ajakirjandusmasina oma eksabikaasat kottima, on vaid piisake meres. Ent näitab selgelt, mismoodi asjad käivad. Mille jaoks tegelikult Eestis ajakirjandust kasutatakse. Kui sellist persevestlust saab üldse ajakirjanduseks nimetada.

Mul on endise ajakirjanikuna tõeliselt häbi oma praeguste ametivendade pärast. Häbi oma rahva ees. Sest ajakirjanduse nime all pakutakse lugejatele selget pornot. Ja mitte kõigil pole kasutada sellist kogemust ja teadmisi, mis olid minul õiguse ja õigluse jaluleseadmiseks. Kus asjad ei hakanud muutuma enne, kui ma informeerisin Schibstedi peakorterit Oslos. Alles siis sai Ingrid Tähismaa kinga. Aga see ei tähenda, et midagi muud muutuks. Ingridi leivaisa Mart Kadastik leidis talle kohe koha sõbralikus Reformierakonnas. Kus Ingrid laulab poliitikutele ette oma endise tööandja ametisaladusi, kui ta muidugi seda juba varem ei teinud.

Ma ütlen, head lugejad, Eestis flirdib enamik ajakirjanikke poliitikutega, ja see, mis lehtedes ilmub, on enamasti see info, mida poliitikud tahavad, et lehte jõuaks. Et siis rahvaga manipuleerida. Nii nagu see oli vanal heal nõuka ajal. Nii et palun võtkegi seda infot sellisena. Ajakirjandus Eestis on jätkuvalt kollektiivne agitaator, propagandist ja informaator, seda valitseva eliidi teenistuses. Tavaline sülekoer, mitte mingi valvekoer.