Priit Hõbemägi ja tema blogid Meka ja Erakliinik, mis on varjusurma vajunud juba 2006. aasta suvel.
Saabus selline kommentaar:
Hõbekal oli (ja on) oma persekramp. See kramp sosistas talle ühtevalu, et Sa oled kuradima intelligentne ja tark ja professionaalne ja ilus ja tähtsate onude tähtis tuttav. Selline kramp tahab aga alati publikut. Kuna vaene mees oma alluvate seast eriti palju kaaskiitjaid ei leidnud, läks asi sinnani, kus ta oma kodus (Kivimäel) ja vindisena hakkas vähema haridusega üleaedsetest publikut kujundama. No et olete ikka pööbel ja kas ikka lugeda oskate jne.
Erilaid, va sündinud kaabakas, suutis aga teinekord Hõbeka koos oma krambiga maatasa teha minimalistlike vahenditega. Piisas just Erilaiu hääle ja intonatsiooniga öelda "mühüh", "asoo" ja "kas tuleb veel midagi sama lolli?"
Ja selle peale tundis Hõbeka persekramp end väga sandisti.
Paraku oli Erilaiu vallandamine selle taga, et tollel end kabinetti raamatute vahele müürinud kännul oli ikkagi mingid kaks prossa Õhtulehe aktsiaid. Tehniliselt võttes oli ta omanik.
9 kommentaari:
Siin käib stiilsete-stiilitute reastamine ja ma ei tea on`s Hõbekas nüüd Alain Delon, või pole seda mitte. Aga erakordne lurjus on ta siiski.
Too Saaremäe, kelle kohta siin blogis kusagil tilluke viide oli, osutus tõesti jotaks. Sedasorti jotaks, kes ei tohi piiskagi võtta.
Pärast Kroonikasse ostmist, ei leidnud mees tegevust, seejärel liigutati ta Nädala pealikuks, kus samuti polnud suurt midagi teha. Seejärel toonasesse Megasse ja seal ei pidanud ta enam vastu. Kukkus lakkuma. Hõbekas andis talle kohe ka kinga (ehk õigustatult). Aga edasine ei olnud enam õigustatud.
Hõbekas ei koonerdanud oma aja ega tööandjate telefoniarvetega, et helistada enamikesse Tallinna toimetustesse ja kuulutada, ärge te Saaremäed tööle võtke - joodikukalts on.
Olgu, ehk poleks helistamata jätmine miskit muutnud? Aga võimalus! tulnuks teisele siiski jätta.
Eesti ajakirjanikud (eks ma isegi) on süüdi neis ja teistes pattudes, kuid kirjeldatud juhus on minu teada ainukordne.
Jällegi väga huvitav kommentaar, aitäh... Mina arvan ka, et inimesele tulnuks võimalus jätta. Inno kirjutas miski aeg tagasi Ekspressi kirikuvastase loo ja saatis Barbi Pilvrele. Tükk aega ei olnud mingit vastust. Siis Inno saatis Barbile meili ja küsis, milles asi. Barbi siis tunnistas häbelikult, et peatoimetaja (ehk Hõbemäe) otsusel lugu ei avaldata. Hea lugu oli.
Aga ega see lugu seepärast veel ilmumata jäänud. Ma kirjutasin delfisse oma nägemuse ja läks ;).
Veits tollest Saaremäest lisaks.
Olen näinud igat värvi ajakirjanikke, aga administraatorina lõi Saaremäe nad kõik üle. Kui ühele kaalule panna Saaremäe ja teisele kimp Lausmaasid, tuleks veel mõned Hõbekad juurde panna, et kaalud tasa saaks.
Õhtulehes oli kõige vastikum päev reede. Laupäevane leht tehti harilikust paksem ja ometi tahtsid kõik varem õhtule saada. Tegevtoimetajana pidi Saaremäe sajapealist ja rübelevat mullikakarja (ka toimetuseks kutsutud) ohjeldama nõnda, et laupäeval midagi lehesarnast lettidel oleks panna. Asja tegi hullemaks see, et laupäevase lehe põhiraskuse pidi kandam süüdimatu alkašš Urmas Vahe koos oma teletupsudest võitmatu meeskonnaga.
Võitmatu ses mõttes, et teletupsud olid võitnud kõiki peadgooge, kes neile iial püüdnud kella, kalendrit või sõna "deadline" õpetada.
Saaremäe hõljus kord siin, kord seal nagu Haapsalu Valge neidis, aga tegelikult polnud teist õieti kusagil. Ja järsku, kell neli pärastlõunal, vajus toimetus tühjaks. Teletupse polnud seegi kord ja ilusaks nädala lõpetuseks ära kägistatud, Urmas Vahe seisis isegi nagu natuke püsti, Hille Grüün ei oksendanud, peatoimetaja polnud laubaga monitori sisse löönud. Kord oli kilelõikajate mammide käes - leht oli valmis!
Siis osteti Saaremäe Kroonikasse.
Reedel ja kolm nädalat hiljem said kilelõikajad mammid tööle asuda kell kuus. Kuus nädalat hiljem, aga kell pool kaheksa.
12 nädalat hiljem ja kell pool üheksa... otsustasid kilelõikajad mammid:"Olgu, me läheme lõikame siis Päevalehe ära ja tuleme pärast seda tagasi..."
Mis puutub Hõbeka unustatud nukuna tolmuvatesse blogidesse, siis on see ju loomulik.
a) Ta on ju innovaatiline, uuenduslik, kreatiivne ja reaktiivne mees.
b) Kui blogi on popp ja uus, siis peab ka temal see olema.
c) Ülepea mõtles tema välja kogu bloginduse ja katusel on tal neid veel tuhat tükki.
d) Kui kõigl on blogi, siis pistke perse oma blogi.
e) Kui homme saavad südamestimulaatorid popiks, siis laseb ta endale sellise teisena paigaldada (ootab, kuni Luik esimesena paneb)
f) Kui ülehomme on stimulaator igal nördikul, on Hõbekas esimene, kes kooleb, sest unustas patareid laadida.
Ehh, lõbus elu siis seal Õhtulehes :). Ma ise käisin miski aeg tagasi ajakirjanik Marko Mägiga, kui ta veel Ekspressis töötas, ja siis oli seal toimetuses küll kogu aeg pidu, pidu, pidu. Igal võimalusel korgiti pudelid lahti ja tähistati :).
Suitsunurgas jällegi kimus suitsu Inga Raitar ja ütles mulle tähtsalt, et ta isegi loeks mu luulekogu, kui see talle kätte satuks ;).
Aga no eks nüüd ole Hõbekas seal korra majja löönud.
Njah, huvitav kas Mägi on nüüd vähemalt kalendri selgeks saanud.. aga ei usu, ei usu.
Marko ütles mulle, et tal on omapärane suhe ajaga. Ja jäi alati kokkulepitud kohtamisele 2 tundi hiljaks :).
Jamajutt, et ekspressis kogu aeg pidu oli. Markol küll, jah.
Isver Irja, sina ka Marko Mägiga??
Üldiselt teatud ringkondades ei ole vist naisterahvast, kellele Marko Mägi ei oleks viimase 10 aasta jooksul külge löönud. Ka mina olen temaga natuke aega suhelnud (palju aastaid tagasi juba), käisin temaga koos kaasas EPA-s mingi püramiidimehega intekat tegemas, Areeni jaoks oli see vist. No minu arust on see tüüp perversne - ühe ja sama viisakalt imala kõneviisiga küsis oma inteka küsimusi ning sama tooniga küsis mult kunagi hiljem kuskil kontserdil külje alla ujudes, et kas ma sooviksin temaga seksida.
Postita kommentaar