Laps kui lõks

Kuidas ta siis on, võib küsida. Laps on tulevik, kui pole lapsi, sureb eesti rahvas välja, ja kogu inimkond! Ja mis siis küll saab?! Siis on kõik perses!

Jah, kui poleks lapsi, kaoks justkui elu mõte. Pole kedagi kussutada ja nunnutada. Pole kellelt oodata abi vanaduses. Pole kedagi, kes riigipensioni maksaks. Kes tööd teeks.

Üks kommentaator kirjutas meie blogis, et laps on kui karistus mõnu ja ahvatluse eest, mida pakub seks. Või midagi seesugust.

Ja minister Urve Palo ettepanek hakata aborditegijaid ümber veenma, on siis selle karistuse põhistamine. Et kui juhuslikult oma nõrkustele järele andsid, ja tegid seda kummita, või muul moel "õnnetult", nii et sina, või su kaaslane "jäi ära", siis pole muud, kui laps vastu võtta!

Ent jätame müüdid ja lapse-usu, lapse-fetiši hetkeks kõrvale. Ning vaatame last nii-öelda kõrvalt. Last kui objekti. Niisiis, enamasti saab inimene ISE ENDAGA suurepäraselt hakkama. Isegi nn prükakollid, geoloogid ja paadialused saavad hakkama. ISE ENDAGA. Nad püsivad kõigele vaatamata elus, ja nad ei nõua ega vaja eriti suurt midagi.

Nüüd aga vaatame, mis juhtub, kui see prükakoll saab lapse. See on täiesti tõenäoline, muuseas! Vaatame, mis siis juhtub? Ta ei saa enam ühtäkki ISE ENDAGA hakkama. Ta vajab abi, et last toita, pakkuda peavarju, mida kõike veel. Ta võibolla isegi saaks, aga ühiskond leiab, et ta ei saa, ja et lapse puhul tuleb igal juhul maksta. Ja kaaskodanikud on kokku leppinud, et annavad ka prükakollile lapse eest raha. Ehk siis see tegelane, kes varem mingit raha ei saanud, ja keegi poleks talle andnudki, ja ta poleks vajanudki, saab ühtäkki tuhandeid kroone! Keegi muidugi ei kontrolli, kas seda lapse jaoks mõledud raha ka lapse heaks kasutatakse, või ostetakse hoopis viina, aga see polegi oluline. Oluline on, et lapse abil saab iga paadialune nö õndsaks. Iga mõrtsukas, hoor ja pätt. Sest laps on laps, nagu öeldakse. Ja lapse vanematel on isegi karistused leebemad, muust rääkimata. Lapse vanemad saavad olla lapsega kodus, vahet pole, kas nad lapsega tegelevad või sel ajal hoopis pikutavad, või varastavad, või hooravad, kas nad lapsest hoolivad või on neil pohhui. Lapse vanematele andestatakse kõik eksimused, või ütleme, suur osa neist. Sest, ma usun, on ühiskonna silmis palju "tegijam" tegelane lapsega pätt, kui lastetu kõrgharidusega töökas spetsialist. Või pole?! Aga miks siis makstakse esimesele peale, teiselt ainult võetakse?! Näiteks kõrgharidus muutub üha tasulisemaks, samas tehakse lapse vanematele üha rohkem soodustusi, neile makstakse üha rohkem raha.

Ok, saan aru, see kõrgharidusega noor usin spetsialist võiks kah lapse saada. Ja just temasugused peakski sünnitama! Nii räägitakse. Ok, vaatame selle tegelase elu. Kõigepealt peab see kõrgharidusega noor usin spetsialist leidma omale partneri, nagu näeb ette kord ja kohus. Aga kuidas ta seda leiab? Pealegi, nagu räägitakse, on asjaga kiire, "bioloogiline" kell tiksub. Pole lihtne leida kaaslast, eriti sel noorel kõrgharidusega spetsialistil, ja veel kiiresti. Ta on suht tagasihoidlik, uje. Kardab eksida. Tahab leida kaaslast kogu eluks. Aga kuidas leida, seda ta ei tea. Seda koolis ei õpetata. Aga aeg läheb, kell tiksub. Ja kui peab, siis peab. Võtab kellegi ära, küll pärast saab veel ringi vaadata. Ja teeb lapse. Et olla ühiskonna jaoks sama ontlik tegelane nagu kirjeldatud paadialune või pätt. Või et muidu sureb eesti rahvas välja. Või et muidu teevad ainult pätid lapsi. Või venelased.

Kui see noor usin kõrgharidusega tegelane sai varem ISE ENDAGA hakkama, siis lapsega ta enam ei saa. Kui ta varem, õppimise ajal, elatus juhutöödest ja õppelaenust, tuli enam-vähem ots-otsaga kokku, siis nüüd, lapsega, jääb tal kogu aeg puudu. Sest tema tahab tagada lapsele PARIMA VÕIMALIKU hoolitsuse. Talle ei kõlba kasutatud lasteriided kuskilt kirikupoest, ta tahab uusi! Uut lapsevankrit, uut mööblit, uut korterit või koguni maja, uut autot, uut seda ja teist. Ja selleks kulub palju raha. Riigi poolt pakutavast toetusest, mis paadialuse jaoks elatab ära nii paadialuse enda kui lapse, noore kõrgharitud spetsialisti jaoks ei piisa. Seega peab see noor spetsialist, pärast elukaaslase leidmist ja lapse saamist, minema tööle. Põhikohaga. Nii et kõrgkool, unistuste magistriõpe või koguni doktor jääb pooleli. Või lükkub kaugemasse tulevikku.

Noore kõrgharitud spetsialisti jaoks on elu varunud mitmeid üllatusi. Nii näiteks selgub, et see abikaasa, kes tundus esialgu olevat sobiv, pole üldse selline, millisena ta algul paistis. Pärast lapse saamist tuleb välja, et tegemist oli vaid hea näitlejaga, kes polnud endale aastaid ühtegi kaaslast leidnud ja napsas ära esimese ettejuhtuva enam-vähem tegelase. Teeseldes seejuures kõike, mida teeselda annab. Eesmärk pühendas abinõu, igal võimalikul rindel.

Ja kui kaks noort spetsialisti saavad lapse, ja tahavad parimat hoolitsust, hästi teenida, siis pole neil mahti kodus lapse juures passida. Tuleb minna tööle. Aga selleks tuleb leida lapsele hoidja. Või lasteaiakoht. Mis on üks paras kadalipp, sest lasteaiakohti ei ole. Ja kui laps satubki lasteaeda, jääb ta seal kohe haigeks, nii et noor spetsialist on kohe suurte probleemide ees. Kes jääb lapsega koju haiguse ajal?! Hoidjat pole tavaliselt võimalik leida lühikesteks haiguse-sutsakateks.

Loomulikult, selleks, et tagada lapsele parim hoolitsus, on vaja üha rohkem raha, kasvõi näiteks mähkmete jaoks. Sest ega tänapäeva noored lapsehoidjad marlimähkmeid enam ei tunnista! Kus sa sellega! Ikka paberist, nii et pikad kunstküüned kakaseks ei saaks. Ja et saada raha, selleks peab see noor spetsialist võtma laenu. Pikaajalist eluasemelaenu näiteks, 25 aastaks. Pangad annavad meelsasti noortele kõrgharitud spetsialistidele. Ja et laenu tagasi maksta, eriti veel siis, kui euribor lendab kõrgustesse, on vaja veel rohkem tööd teha. Ja magistriõpingud, ning doktor lükkub juba üha kaugemasse tuklevikku (küll aga tuleb õpingute katkedes hakata kohe õppelaenu tagasi maksma). Ning kõik muud unistused. Töö neelab end üha rohkem endasse, Eesti tööandjad armastavad, lausa jumaldavad noori kõrgharitud spetsialiste, kes teevad lausa 12-tunniseid tööpäevi ja ei malda ka nädalavahetustel kodus istuda. Neid noori külvatakse üle üha uute ja uute tähtsate ametinimetustega, palk tavaliselt eriti ei kasva.

Ja siis selgub, et see elukaaslane, kes algul tundus olevat igati ok, pole üldse ok. Muudkui õiendab ja sõimab, küll ei meeldi üks asi, siis teine. Esialgu annab seda psühhoterrorit leevendada pikemate tööpäevadega, aga lõpuks muutub kottimine väljakannatamatuks. Siis tuleb appi meditsiin, rahustid, psühholoogid, kes neelavad jälle tuhandete viisi raha. Ja elu-olu läheb muidu ka kallimaks. Ja töö juures selgub, et lubatud palgatõusud jäävad ära, kuna palgad juba niigi kõrged. Aga laps, või lapsed vajavad endist viisi parimat hoolitsust. Nõnda sai ju lubatud. Nojah, magistrist ja doktorist ei tasu enam mõeldagi, ehk kunagi pensionipõlves.

Ja mis lastesse puutub, siis arvab noor kõrgharitud spetsialist, et kui juba, siis olgu neid rohkem. Muidu tulevad neist sellised ära hellitatud tegelased. Aga iga uus laps nõuab jälle üha rohkem raha, vaja veel suuremat korterit või maja. Ja uut suuremat autot. Appi tõttab pank. Aga intress on juba kõrgem. Ja töö juures ei olda enam nii sõbralikud, sest, teadagi, mitme lapsega kõrgharitud spetsialist ei hakka riskima uue töökoha otsimisega. Ta vajab stabiilsust. Mistõttu muutub ta tööjõuturul vähem atraktiivseks. Mistõttu pole talle vaja ka rohkem maksta.

Ja see spetsialist on üha rohkem närvis, sest laenumaksed kipuvad juba üle aja venima. Vaja oleks veel kuskilt lisaraha teenida. Aga kust? Elukaaslane muudkui tänitab. Ehh. Appi tuleb arst, kes kirjutab antidepressante. Noh, see võtab rahulikumaks. Ja lapsi ka enam ei tule, sest närvirohi kaotab kõik isud, kaasa arvatud seksiisu. Unistused on ammu ununenud. Oled selline zombie, kes käib päeval tööl, õhtul istub kala näoga teleka ees. Kui lapsed suured, siis hakkavad nad sinu surma ootama, sest ainult enne pensionile jäämist saabunud surma korral saavad nad endale II pensionisambasse kogutud raha, mitu miljonit. Ja ongi parem varakult surra, sest siis saavad lapsed selle raha endale. Muidu sured päev pärast pensionile jäämist, ja siis jääb kõigest ilma! Ikka on tähtsamad need kullakallid lapsed. Kes pärast surma ei vaevu haua peale lilligi tooma. Aga arusaadav, ega neilgi pole aega, neil omal juba lapsed, laenud ja töökohustused, oma probleemid elukaaslasega.