Veidi huvitavat lugemist tänase sünnipäevalapse, Väino Koorbergi kohta

Väino Koorberg, kujutis Äripäeva veebist.

Kõigepealt kuumem inff: räägitakse, et SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg on SÜÜTU! Ja-jaa! See 40le lähenev härrasmees pole oma elus kordagi ühegi naisega maganud, seksi mõttes.

Millest on ühelt poolt kahju, aga teiselt poolt huvitav juhtum. Ta on naissuhetes, ütleme viisakalt, uje. Ei, ta pole homo (seda sosistatakse), ta istub lihtsalt hommikust õhtuni töö juures, nina arvutiekraanis kinni, ja teeb tööd. Toodab Schibstedi-onudele ja Hans H. Luigele pappi. Tegi seda juba kunagi Liivimaa Kulleris Kalle Müllerile, ja kui Kulleriga asi perse läks, siis tuli Tallinna SLÕhtulehte. Koos oma lahutamatu kaaslase Jaan Väljaotsaga. No Jaan on ikka naist saanud, selles olen ma kindel. Nii et Inno ja Irja blogi üheks lähema aja projektiks võib saada: VÄINTS OTSIB NAIST!

Ja mis seal salata, kuna Väints on suht elukauge, või nii, asjadest suurt midagi ei tea, väljas ei käi, siis ta ei teagi, et on olemas ka kenamaid tüdrukuid kui need tegelased, kelle ta on SLÕhtulehte kokku korjanud. Ja kes samuti üldse väljas ei käi, istuvad samamoodi, nina päev otsa arvutiekraanil, sest inimesed ehmataks ära, kui neid näeks. Ja siis ei jää neil muud üle, kui pastakast lugusid välja imeda. Ühtesid ja samu teemasid läbi leierdada. Umbes nagu vana, tooli alla peidetud nätsu uuesti suhu toppida ja seda ikka ja jälle närida. Öäk!

Aga Väintsi kohta liigub ka muud inffi. Näiteks tema õde, Pille Koorberg, kes õppis maaülikoolis, rääkis kunagi, kuidas osales ellujäämiskursustel. Olla olnud koguni selline õppeaine maaülikoolis, mida oli andnud Kati Murutari mehe isa, üks tunnustatud professor. Kus siis tuli end, näiteks, Emajõe kaldal maa sisse kaevata, nii et ainult peanupp jäi välja, ja siis veeta nõnda 12 tundi. Või siis veeta päev otsa puu otsas, nii et kõik kusesid ja sittusid sealsamas, puu otsas, ülevalt alla. Olla olnud päris meeleolukas vaatepilt. Või siis ihualasti selline asi nagu sünni uuesti läbielamine, kus siis osalejatel tuli üksteise alt läbi pugeda, ikka ihualasti. Ja kui siis Pille Koorberg, toonane maaülikooli tudeng tahtis sellest avalikult rääkida, siis keelas tema vend Väino Koorberg selle ära. Ähvardas veel, et Pille ei saa kunagi ülikooli lõpetatud, veel vähem õppejõuks, kui asja avalikuks teeb. Koorberg olla tahtnud asjast veel rääkida Õhtulehe Tartu korrespondendile Andrus Eskole. Põhjus vaikimiseks olla olnud see, et Väino ema ja isa on juba vanad, ja mis häbi siis nemad peavad üle elama ja tundma! Selline pikantne lugu siis. Asja teeb huvitavaks see, et Pille on nüüd ise maaülikooli õppejõud ja ei juhtunud temaga miskist.

Ja Koorbergi töökaaslase, SLÕhtulehe ajakirjaniku Kirsti Vainküla kohta veel selline pikantne lugu, et umbes aasta enne seda, kui Vainküla eelmine mees ja teise lapse isa Rait Raidmaa (kah SLÕhtulehe ajakirjanik) end suurest kurvastusest surnuks jõi (aasta 2004 paiku), hakkas Kirsti mehkeldama SLÕhtulehe peatoimetaja asetäitja Urmo Soonvaldiga. See on see kehakultuurlase haridusega topis, endine spordiajakirjanik, kes nüüd tähtsaid, aga surmigavaid sisepoliitilisi intervjuusid vorbib. Sattus SLÕhtulehte Sõnumilehe kaudu, ja ma ei tea, kust august Sõnumilehe endised juhid Priit ja Toomas Leito ta välja tirisid. Hans H. Luik olevat Soonvaldile pannud nimeks Montana Kotkas. Ja see kotkas tegi siis äsja Vainkülale ka lapse.

Sellised lood siis, siinpool sood.