Hotell Kolm Õde Tallinnas: korralik tase, aga ei midagi erilist

Tuba hotellist Kolm Õde.

Olime mõned päevad tagasi ööd Tallinnas hotellis Kolm Õde, et siis tšekata ära see Conde Nast Johansensi soovitusega hotell. Neid on Eestis vaid kaks: Ammende Pärnus ja Kolm Õde Tallinnas.

Aga kahjuks ei suutnud Kolm Õde millegi erilisega üllatada. Või ütleme siis, et ootasime enamat. Kui Ammendes on suurepärane teenindus, Pädastes suurepärane hommikusöök ning Viljandi EVEs üldiselt hea tase, siis Kolm Õde jäi kuidagi kahvatuks. Olime muidugi ka tavalises toas, hiljem peaks sviidi ka ära proovima. Sest Ammendes oli selline lugu: tavaline tuba on üsna kehvake, aga sviit hoopis teine klass!

Me saabusime kesköö paiku, klienditeenindaja oli üks noor krapsakas tütarlaps, kes tundus kuidagi ebakindel ja hajevil. Aga juhatas meile toa ilusti kätte. Tassisime siis oma kohvrid ja kotid tuppa, siis ilmus ka šveitser kuskilt välja, oli selline ehmatanud kergelt, nagu oleks maganud kuskil. Autovõtmed andsime valvelauda, ja auto pargiti meie eest ära, hinnaga 100 krooni ööpäeva eest.

Toas teisel korrusel oli hirmus palav, konditsioneeri ei paistnud kusagilt ja õhk oli väga lämbe, mistõttu tegin akna lahti. Ja vaade oli aknast täitsa ok, vanalinna tänavatele. Kust siis kostis, tõsi, öö jooksul kõiksugu hääli, kaasa arvatud mingit paugutamist, nii et ma arvasin, et mõni ilutulestiku ladu on kuskil põlema läinud. Vanalinn on päris lärmakas, eriti öösel. Ja mis halb, akna ette ei saanud tõmmata paksemaid kardinaid, oli vaid õhuke kardin. Mistõttu paistis tänavalaternate valgus kõik tuppa sisse.

Mis muidugi oli meeldiv, et minibaaris oli päris ehtne konjak, ja 8aastane rumm. Mis maksid küll 100 krooni väike 4cl pudelike, aga olid oma hinda väärt. Ja punane vein maksis koguni 400 krooni väike 350 cl pudel. Šampus 600 krooni väike pudel. Aga vein maitses väga hea, šampust ei proovinud. Üldse tundub, et Kolm Õde on veinigurmaanide eelistus, isegi mingeid auhindu on võidetud. Ja siis kuulub hotell mingisse disainihotellide nimistusse.

Mis oli hea, et hommikusööki pakutakse kella 12ni. Paljudes teistes hotellides pakutakse hommikusööki kella 10-11ni, kui just tuppa ei telli.

Ja kuigi konditsioneeri polnud, oli hästi palju igasugu lüliteid ja pistikupesi (vannitoas koguni 3 pistikupesa!!!), mis oli ühelt poolt hea, ei pea pikalt otsima, aga teiselt poolt oli tükk tegemist, et end kõigi vidinatega kurssi viia. Traadita internetiühendus ulatus ilusti tuppa kätte, nii et polnud vaja kaablit kasutadagi.

Mis üllatas, oli see, et meile kahe peale oli ainult üks väike tekk pandud. Tellisime teise teki veel juurde. Ja voodi oli muidugi väga suur ja lai ning pehme. Mis on väga hea.

Vannitoas oli Bulgari kosmeetika, vann, kaks kraanikaussi.

Ja hommikusöök oli suht tavaline, rootsi laud. Lisaks sai lasta muna keeta või praadida, või siis omletti, pannkooke. Olemas oli šampus, ent polnud värskelt pressitud mahlu.

Mis silma torkas, et tööle on võetud verinoored inimesed, kes jätsid mulje, et olid tööl esimest nädalat. Tõsi, kõik töötajad tundusid väga püüdlikud, aga kindlusest jäi palju puudu. Huvitav, kas Eestis pole vanemaid inimesi, keda sellistes soliidsetes hotellides kasutada?! Või ei julge omanik Tarmo Sumberg, ise ka suht noor inimene, vanemaid tööle võtta? Et jääb häbisse või nii.

Telekas oli uhke, vedelkristall-ekraaniga. Aga mis üllatas, et telekast ei saanud vaadata CNNi. Ja päris algusse olid pandud kohe mingid naljakad kanalid, peamiselt venekeelsed, kust tulid tutvumiskuulutused. Et justkui oleks selle hotelli sihtgrupp seksinäljas Briti poissmehed. Või noored Vene ärimehed. Aga neile on ju Uniquestay ja teised sellised!

Hind oli toal ligi 3000 krooni, mis pole palju sellise taseme kohta.


Vaade vannituppa.


Väiksed padjakesed, mille saab ukselingi külge riputada.


Irja voodil pikutamas, ühe väikse teki all.


Vaade linnale, Pika ja Tolli tänava nurgale.


Vaade Oleviste kirikule.


Vaade aknast.


Selline teleprogramm tuli ette, kui telekas lahti teha.


Ja siis selline.