Üks huvitav tagasiside Riivo Sinijärve kohta

Mnjah, tõepoolest huvitav, ja huvitav ka see, et president Ilves otsustas Sinijärvele teenetemärgi anda. Ju siis on kõrva sosistanud presidendi pressiesindaja Toomas Sildam, kelle kohta nõuka ajal lõpus rääkisid teised ajakirjanikud, et ta on KGB kaastöötaja, hoidis "asjadel" silma peal Noorte Hääles. Nii nagu Sildam, on ka Sinijärv osav "imbuja".

Aga siin see tagasiside on (kindlasti on selles ka möödapanekuid, aga kindlasti ka terake tõtt ja kuivõrd tegemist ühiskonnas tähtsa persooniga, kes kontrollib maksumaksja raha, siis pole põhjust telgitaguseid avalikustamata jätta):

President autasustab kahtlaseid „sõpru“

Riivo Sinijärvel, kes on saanud president Ilveselt Valgetähe III klassi ordeni, on ülimalt kahtlane minevik ja hägune tulevik just selles vallas, milles Ilves tunnustas tema „teeneid“ – rahvusvheliste suhete arendamises.

Tänaseks on teada mitmed Sinijärve „teened“. Ta ei ole mitte ainult Eesti Euroopa Liikumise juhataja ja nõukogu esimees, vaid oli samaaegselt ka nimetatud liikumise juhatuse esimees. Sel moel on ta kogu ametis oldud aja rikkunud seadust: võttis otsuseid ise vastu ja ise neid ka kontrollis. Peale tema enda ei saanud tal keegi silma peal hoida. Euroliikumises töötamise ajal oli Sinijärv nõukogu liige 1999. aastast ja juhatuse esimees 2002. aastast. Euroliikumise raha vargused said alguse 1999. aastal.

Teine Riivo Sinijärve „teene“seisneb selles, et ta oli ennetähtaegselt ära kutsutud Suurbritannia saadiku ametipostilt seoses rahamahhinatsioonidega Eesti saatkonnas – seda ametisse määramisest kahe aasta möödudes, kui töötada jäi veel kaks aastat.

Sinijärve kolmas teene on see, et 2003. aastal toimus Tallinnas konverents „Kopenhaagenist Kopenhaagenisse“, millel räägiti Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Toomas-Hendrik Ilves oli juba lihtsalt Riigikogu liige, Eesti Välisministeeriumi eesotsas oli Kristiina Ojuland. Vastuseks korraldajate pakkumisele võtta Ilves ettekannete esitajate või vähemalt osalejate hulka, oli Sinijärve vastuseks: „Ta on juba tühi koht, mitte keegi, mitte kutsuda, ta on juba minevik...“ Sellele on kümneid tunnistajaid ja isegi kirjavahetus on säilinud. Kas kristlane Ilves keeras ette teise põse, andes Sinijärvele teenetemärgi?

Sinijärve neljas teene on see, et Euroliikumise raha varastamise uurimist teostab praegusel hetkel Põhja Ringkonnaprokuratuur ja härra Sinijärv on üks potentsiaalsete kahtlusaluste kandidaat. Isegi kui menetlusele sellisel viisil survet ei avaldata, annab president igal juhul mõista, kelle poolt ta on.

Rahavarguse kahtluse all olev Sinijärv, Eesti Raudtee mahhinatsioonidega seotud inimene – kas president Ilvese antud teenetemärk annab talle puutumatuse ja vabastab ta kahtlusest? Kas President teeb tõesti sama vea, mis eelmiselgi aastal, kui ta andis teenetemärgi kohtunikule, kes määras KGB käsu järgi eesti õiguskaitsjatele karistusi, ja siis oma otsust muutis?

Ka siseministri ametist lahkus Sinijärv mitte päris vabast tahtest – ta vabastati ametist.
Huvitav on see, et igal pool, kuhu Sinijärv ilmus, algasid rahavargused, ning iga kord teadis ta kindla peale, et süüdi on... tema alluvad. Nii oli Inglismaal, Europa Liikumises, kui ka Eesti Välisministeeriumis.

SLÕhtuleht kirjutab: „EÜSi liige Sinijärv on olnud välisminister. Juba siis oli kantsleriks Indrek Tarand. Tiit Vähi valitsus otsustas ja Sinijärv sai ülesande 1995. aastal Tarand ametist vabastada. Sinijärv tegi aga suure vea, rikkudes seltsi sisemisi reegleid, sest asus asja ajama EÜSiga kooskõlastamata. Tarand on hiljem tunnistanud, et EÜSi ja riigiametniku tahe ristusid skandaali ajal tõepoolest. Sinijärv lahkus ametist. Seltsi üks vaimseid liidreid Indrek Tarand jäi…
Mullu oktoobris ilmnes, et MTÜ Eesti Euroopa Liikumise juhataja Anna-Maria Galojan (25) on organisatsiooni 600 000 krooni eest ostnud rõivaid ja ehteid. MTÜ nõukogu esimees on Riivo Sinijärv, kelle sõnul tulnud Galojani tegu nõukogule üllatusena. Kuid siiani pole täpselt teada, kes ikkagi raha kadumises süüdi on.
SL Õhtulehele vihjati, et eelkõige on Sinijärve ordenisaamise põhjuseks tema tubli tegevus Eesti esimese suursaadikuna 1990. aastate alguses Suurbritannias».

Teenetemärgi üleandmine toimub tavaliselt siis, kui inimese minevik ja puhtus seaduse ees on üle vaadatud. Kuid härra Sinijärvega toimuvad imelikud asjad. KGB endise tähtsa tegelase Randar "Непотопляемый" Hiire lähikondne tundis ennast suurepäraselt nii Nõukogude valitsuse ajal ning halvemaks ei lähe ta elu ka taasiseseisvunud Eestis.

Väga huvitav on see, et aastaid pole keegi rääkinud sellest, kuidas algas Riivo Sinijärve karjäär Nõukogude Liidus.

Karjäär aga algas siis, kui noor Riivo Sinijärv abiellus KGB vanemohvitseri Randar Hiire noorema õe Liili-Ann Hiirega, hiljem Sinijärv. Sellest ajast saadik on Sinijärv alati olnud KGB katuse all. VEKSA mehena saatis Randar Hiir oma õemeest ka NSVL aja lõpus Soome äri ajama. Nii mitmedki poliitilised ringkonnad on tahtnud tõstatada seda küsimust, kuid seda pole tehtud, kuna keegi ei soovinud halvustada president Lennart Meri mainet. Meri oli vanema Hiire hea tuttav. Sinijärv šantažeeris teda sellega.

Tuleb välja, et KGB töötaja, mida ta kindlasti Hiirega seoses oli, sai ka mitmeid kuid töötada EV nii välis-, sise-, kui ka euroministrina. Mõnest kuust tavaliselt piisas, sest Sinijärve ülesandeks oli ainult dokumentide kopeerimine ja edastamine oma vanale katusele.
Tasub mainida, et Sinijärv on alati seal, kus on probleemid. Näiteks raudtee- ja riigi-case. Läti, mitte Eesti pool. Ka tema partneri Burkhardti tagasitulekus tuleb otsida seoseid.
Miks mees, kes ütles, et ei tee riigiga enam kunagi koostööd, tuli tagasi? Huvitav, et just Reformierakonna ja Burkhardti vastasseis oli väga pingeline. Mis neid siis nüüd ära lepitas?

Mis siis Ilvest ja Sinijärve ikkagi seob – kas tõesti sõprus? Seda on raske uskuda. Või presidendi, kes ei orienteeru Eesti siseasjades, tavapärane „sõrme ümber keeramine“? Võimalik. Kuid sellisel juhul pole härra president nii tähtsa ameti jaoks veel piisavalt suureks kasvanud, kui ebameeldiv see tõde ta kõrvadele ka poleks.