Irja ühes Lissaboni välikohvikus.
Eile istusime Irjaga siin Lissabonis Chiado linnaosas ühes hubases Cafe No Chiado kohvikus ja sõime õhtust ning filosofeerisime veidi vabaduse teemal.
Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et vabadus on inimese jaoks väga oluline. See on siis vabadus liikuda, valida, otsustada. Ja ma ütleks, et võrdsus ja vendlus ilma vabaduseta, mida praktiseeriti NLiidus, polnud üldse lahe. Ja nagu ma olen ka varem kirjutanud, siis on võrdsus ja vendlus ehk olulised mingi kiire ja verise revolutsiooni läbiviimiseks, aga pikas perspektiivis võimatu, sest inimesed pole võrdsed, ütleme nagu kaks ühesugust kohvitassi. Mistõttu tekib alati küsimus, kes on võrdsem. Nii võrdsus kui vendlus hakkavad paratamatult varem või hiljem vabadust piirama, või ütleme siis, et selle võrdsuse ja vendluse tagamiseks peab hakkama piirama inimese vabadust. Ma mõtlen siin eelkõige vabadust liikuda, valida ja otsustada. Ja sealt edasi, kui inimest ahistatakse, piiratakse tema vabadusi, siis inimene kängub, või hakkab mässama.
Räägitakse ka sellest, ilmselt on isegi teaduslikult põhjendatud, et suurem vabadus tagab kiirema arengu. Inimese jaoks tähendab see siis vabadust valida ja leida omale elamiseks ja tegutsemiseks sobiv koht, valida omale sobiv kaaslane. Inimene on ses suhtes väga osav, kahel jalal liikumine võimaldab väga efektiivselt katta ka pikemaid vahemaid, mis laiendab valikuvõimalust, paneb pea paremini tööle. Liikumine, vabadus arendab inimest, nii nagu paigalolek ja vangistus nüristab. Või pole see nii?!
Aga nüüd jõuan kõige olulisemani: kui inimene hindab ja väärtustab vabadust, ja see vabadus arendab, miks siis on ta nõus seda piirama, end vangistama? Ma mõtlen eelkõige lapse saamist, mis tähendab, vähemalt naise jaoks, ja praeguse korralduse juures, selget vangistust. Ja naise kaudu vangistatakse mees. Mistõttu lähevad kaduva teed paljud ilusad unistused ja eneseteostused.
Ma saaks veel aru, et lapsi peab saama, sest neid sünnib vähe. Ja inimkond võib välja surra. Aga maailmas on inimesi juba selgelt liiga palju, ja iga uus inimene on kõige suurem oht maailma ökosüsteemile. Maakera on inimese poolt juba niigi üle rahvastatud.
Ok, maailma ärikorraldus, see on siis firmad ja ettevõtted on üles ehitatud tarbimisele, mistõttu on vaja juurde teha uusi tarbijaid, stiilis, et mida rohkem seda parem. Aga milleks siis inimene elab?, küsis eile Irja. Kas selleks, et teenida mingeid firmasid, või selleks, et areneda, oma unistusi ellu viia, end teostada. Et tal oleks võimalik vabalt liikuda, valida ja otsustada.
Meil Irjaga on see vabadus praegu olemas. Ja üleskutsed, et tehke laps, kõlavad sama õõnsalt, kui vangide karjed trellide tagant, et tulge siia, meie sekka, siin vanglas on maru lahe! Ja et: te ei tea, mis tunne see on, enne, kui olete seda ise proovinud! Vangistus on ime! Vangistus teeb õndsaks! No ei, mulle meeldivad muinasjutud, aga see ei tähenda, et peaksin nende järgi elama. Ma tean küll, mis tunne on olla vang, ja Irja teab seda, ilma vanglas olematagi. Ja see on igaühe enda asi otsustada, millal, kas ja kus, mis tingimustel ta omale järglast soovib.
22 kommentaari:
kui mees ja naine tahavad koos olla siis ei vangista see laps neid mitte kuidagi. mõnele annab vanemaks olemine hoopis ensekindlust, indu ja teotahet juurde
nääd kui hea, et sa ingridi laste juurest siis minema said. kaks poissi kui veskikivid kaelas ja vabadust ei mingit.
ja kahju, et sa enne isaks saamist seda ei avastanud, et lapsed su vabaduse võtavad....
loo peakiri antiteesina evib endas irja retoorilise küsimuse - milleks inime elab, kas korpidele etc - vastust.
mul oli edukas karjäär, raha, vabadust (slh vabu mõtteid), raamatuid, aega, und - kõike! paraku sain kõikide platonite-parmenideste-kantide-heideggeride tuhnimise kiuste tõele jälile alles peale lapse sündi. jawohl!
olete varem homode õiguste eest võitlejatena silma jäänud. ootan põnevusega kommentaare sellele artiklile - seondub ju see ka tartuga :) http://www.epl.ee/uudised/417516
Inno, kas laps on siis ka vale kui vanemad teda tahavad? n-ö on olemas vajadus ja vaba tahe saada ja tegeleda järeltulijatega?
huvitav oleks teha sünnitusmaja uksel statistikat, kui palju lapsi on TEGELIKULT oodatud?
Naistekliinikus töötavalt tuttavalt kuulsin, et teste tegemas ja "avastamas" käivates on reaktsoonid ligikaudu 50/50. (ehksiis pooled ei ole vangid?)
Ma ei saa aru, miks see lapseteema teile nii palju peavalu valmistab? Tänapäeval on ju väga efektiivsed rasestumisvastased vahendid. Kasutate neid ja ei tule soovimatuid lapsi. Kirjatüki toonist jääb mulle aga mulje, et keegi justkui sunniks teid sigima. Kes?
"Ja see on igaühe enda asi otsustada, millal, kas ja kus, mis tingimustel ta omale järglast soovib."
Ei ole.
1.
"Kõigil sõpradel on lapsed, ma tahan ka."
Sõber ja vanemad võivad mõelda: "Miks tal juba lapsi pole, ehk on ta homo?"
Pokkeriäss Eesti Ekspressis: "Kunagi peab ju lapsed soetama, ühiskonna surve muutub nii suureks..."
2.
Ürginstinkt
Jummala pärast, ärge tehke last!!! Ma ei saa aru nagu mingi elu küsimus. Kui meeldib ilma, laske käia, keegi ei sunni ju teid. Parem kommenteeri "Meediakooli" teemat.
ometi kord asjalik mõte - inno on juba kaks last õnnetuks teinud, tore, et ta seda enam ei tee.
ja ega ei maksagi ennast vangistada, laske niisama edasi. pealegi, kui uskuda, et vanemate patud nuheldakse laste kaela veel seitse põlve... oioioioi, no seda küll vaja ei ole. seks ilma sigimata on ju ohkuitore, seda just jätkake.
Lugege Nekrassovi "Emaarmastust" - seal on selgelt kirjas, et lapsi VÕIB sünnitada, aga ei pea. Kõige tähtsam on ikkagi paari omavaheline suhe.
Kõik on suhtumises kinni - kui last vägisi teha, siis ta segabki väljakujunenud elustiili - seda "vabadust". Kui aga hinges on see õige tunne, siis on hoopis rõõm oma näilist vabadust piirata ja leida et vabadust ei saa vaid defineerida sellega, kui paljude inimestega sa lähedalt seotud oled. Ja et laps ei ole vangistus - hoopis omamoodi kool ja õppimine, kui sulle keegi hoopis omamoodi ununenud nurga alt maailma tutvustab.
Kui lähtuda teie loogikast, siis igasugune enése sidumine on vabaduse piiramine - siis ei tohiks olla lapsi, abielu, tööd, ka mitte kodu - sest siis piiratakse su vabadust sellega et oled sunnitud igakuiselt üürimakseid teostama.
Olete kindlasti juba tutvunud selleaastaste teenetemärkide saajatega? http://www.epl.ee/artikkel/417598
Kas on teiepoolseid kommentaare -tähelepanekuid?
100% nõus, et see, kelle jaoks emadus on vangla, teeb hästi, kui otsustab lastetuks jääda, mitte keegi ei tohi teda hukka mõista.
Täpselt nagu ei peaks abielluma see, kelle jaoks abielu on vangla, kellast kellani tööl istuma see, kelle jaoks töötamine on vangla, püsisuhtes olema keegi, kelle jaoks igasugune sidumine on vangla.
Olgem vabad.
Loomulikult ei tasu arvata, et kõikide jaoks need asjad ühtemoodi. Me kipume oma piiratuses sageli arvama, et teised on meie koopiad.
Nagu öeldud, iga filosoof õigustab kokkuvõttes vaid oma eluviise...
Mulle lapsed väga meeldivad, ja on suur õnn neid kasvatada koos inimesega, kellega ei pea pidevalt nägelema ja vaidlema, kes sind ei tümita pidevalt ei füüsiliselt ega vaimselt.
Aga mul on jäänud lihtsalt mulje, et väga palju lapsevanemaid on õnnetud oma laste otsas, lapsi pekstakse, kiusatakse, kamandatakse, ollakse vihased laste peale, emad on kodus oma lastega õnnetud, tahavad ära laste juurest, tööle, poodi, või kuhuiganes, kaevatakse, et pole piisavalt raha laste jaoks, lapsed on paljas ja näljas. Paljudel vanematel pole oma laste jaoks aega, lapsed ei näe oma vanemaid. Ja siis ostetakse puuduolevat aega ja armastust asjade ja rahaga. Ja see on nii massiline, ma ei räägi siin üksikjuhtumitest. Mina hea meelega oleksin oma lastega kogu aeg koos, või niikaua, kui nad mind vajavad. Mul on kahju kõigist neist lastest, kes on tegelikult oma vanemate kapriiside ohvrid, samasugused vangid kui nende vanemad.
olen nõus.kui väike olin ahistasin pidevalt ema ja ei lubanud teda ilma minuta mitte kuskile ja sõbrannadega 2 kesi ka ei jätnud.korraldasin skandaale kui ta kuhugi peole läks ja isaga koju pidin jääma,isaga oli igav ta vahtis soome tvd ja jõi õlut pidevalt.vanaema-vanaisaga ma ka olla ei tahtnud,jätsin söömata kui emmet kodus polnud.
Minu meelest Su viimane kommentaar, Inno, läheb täielikku vastuollu kirjatükiga. Ise ju ütlesid, et laste saamine on enese vangistamine. Ära siis saa neid, kui ei taha. Aga mille alusel Sa mingite masside ema- või isaarmastust mõõdad? Veider suhtumine igatpidi.
Mina arvan, et enamik lapsi on oma hariliku ema ja hariliku isaga üliväga rahul. Keskmises peres laps ikka armastab vanemaid ja vastupidi ka, kuigi mõlemal on omad vead.
eks ta ole, paljud beibed eelistavad nt sülekoeri, et oleks keegi lähedane hing hooldusinstinkti maandamiseks. Mis on aga lapse roll perekonnas? üksikvanemal? Küll lapsed teavad kelle juurde ja millal tulla, lapsed on külalised meie elus. Ja külalisi me võtame hästi vastu. Ja oleme rõõmsad, kui nad oma eluga hästi toime tulevad, meid ja meie elulaadi väärtustavad ja meid meeldivateks inimesteks peavad. Vangivalvurid nüüd küll lapsed ei ole, see on kindel. Pigem rikastab ta perekonnaelu ja kannab edasi meie eluväärtusi! See, et meil on nõndapalju ebaõnnestuvaid perekondi ja probleemsetes oludes kasvavaid lapsi - on iseküsimus! Põhjusi maksaks luubi all hoida küll.
arvan, et laps peab siis sündima kui oled selleks valmis, aga niikaua kui juurdled, niikaua ei ole teda vaja.Elumõte ei ole laps, vaid kellelegi vajalik olla ja see võib ka oma laps olla, aga ei pea.
"Me kipume oma piiratuses sageli arvama, et teised on meie koopiad." Ilmselt nii see just ongi. Ja küllap sellest tuleneb ka teatud "ühiskondlik surve" - sest selline nähtus on tõepoolest olemas: sa nagu võlgneksid kõigile seletuse, kui sul pole last (eriti kui oled naine).
Aga ärge tundke end rünnatuna - arvan ma. Tegelikult pole see kellegi teise asi, mis kellelgi on või mida pole!
Irja ja Inno, loen alati huviga teie blogi aga sellega ma nõus pole, et laps naise vangistab. Ka minul oli aastaid selline arvamus, millepäeast venis ka lapse saamine. Kui kohtasin üht abielupaari, sellist rõõmsameelselt ja toredat, kellega koos reisisime, nägin, kuidas on võimalik pisikese beebi ja hiljem väikelapse kõrval vägagi vaba olla. Kõik algab mõtlemisest. Praegu on mul kahe ja poole aastane tütar, me käime kõikjal koos, ta on mulle armsa sõbranna eest, kes omal kombel lohutab, kui vaja ja oskab tajuda mu meeleolusid ning on igati eriline tegelane.
Tõsi, aegajalt, väga harva on mul tunne, et laps on mu justkui vangitanud, aga kui põhjalikult järgi mõtlen, saan aru, et laps pole seda kunagi teinud - halva tuju ja jõuetuse on tekitanud ka vastik ülemus, rahapuudus või mingi muu konflikt, mida siis hea lapse pähe määrida - et laps ikka väsitab, jne.
Inno, ma ei tea, kui palju Sind Su pojad väsitasid, võimalik, et olid sageli väsinud, sest Su ekskaasa käis ju kogu aeg seltsiüritustel oma tagumikku keerutamas, aga kui peres nii ema kui isa on pühendunud oma lapsele ja oskavad kriitilisi olukordi naljaks pöörata, pole see kunagi vangla.
Ja muide, kõige lahedam on lapsega koos reisida ja ühte ütle ma veel - ainult oskamatute vanemate lapsed uluvad lennukis ja tüütavad teisi reisijaid, kui vanemad on piisavalt nutikad, siis oskavad nad lapse alati üle kavaldada. Selleks on vaja aga pühendumust. Minu kõige helgemad reisid on olnud koos mu lapsega. Kuigi vahel peavad vanemad endale ka omaette väikseid momente ja reise korraldama. Ja muide, ma pole mingi perekooli kana.
vabadus on tunnetatud paratamatus...
Postita kommentaar