Milleks kasutad sina oma mõistust?

Inno Lissabonis Tejo jõe ääres.

Inimese tugevaim ja vahedaim relv on tema mõistus. Ja algselt aitas see mõistus inimest ennast kaitsta. Ja paljuski seetõttu on inimene see, kes ta praegu on: ta ei karda eriti kedagi (kui puugid ja hiired ning ämblikud ja maod välja arvata).

Ja on huvitav, et osa inimesi kasutab seda mõistust hea tegemiseks, see on siis kas teadus, kunstid, või kasvõi ligimese aitamiseks ja toetamiseks. Ja on osa inimesi, kes kasutab mõistust kurja tegemiseks, teistele sita keeramiseks, teiste hävitamiseks.

Ja kust tekib selline lõhe? Ilmselt lapsepõlvest (ma olen endiselt kindel, et lapsed sünnivad siia ilma vaid heade kavatsustega), kus siis osa inimesi saab kaasa teadmise, et oma mõistuse kasutamine kurja tegemiseks on parem kui hea tegemiseks. Või saavad nad millestki valesti aru, nii et neile jääb mulje, et kurja tegemine teeb head. Võibolla on see esialgu nii, et nad saavad aru, et kurja saab võita kurjaga (kui kurjale kurja teha, siis on see hea), ja see kurja tegemine jääb külge, on nakkav. Ahvatlev. Ning edasi tehakse juba headele inimestele kurja. Lämmatatakse ka headus oma kurjaga.

Võibolla on põhjus ka selles, et kurja tehes on võmalik kiiremini oma eesmärki saavutada, kui heaga. Paljud vanemad on lastega kurjad, kuigi võiks olla head. Ja kasvatavad nõnda oma lastest kurja tegijaid.