Stella Wadowsky saatis kommentaari

Kroonika ajakirjanik Stella K. Wadowsky, pilt erakogust.

Meile kirjutas Stella! Kuna seda ei juhtu iga päev, siis avaldan selle kommentaari.

Selline oli anonüümne kommentaar:

saagim ruulib täiega. 
aga tahaksin teada veel ühest beibest - stella wadovskyst. töötas vahepeal justis, nüüd on kroonikas jälle. ta rohkem selline, et hoiab vagalt tagaplaanile, ei anna intekaid ja hoiab oma elunatukest ajakirjandusest eemal. minu arvates võiks seltskonna ajakirjanikud olla bravuurikad, esineda, pidutseda. aga wadovky on alati kahvatult kuskil kulisside taga. minu arust peaks seltskonna ajakirjanik ringi möllama, tsillima ja rokkima, aga ta on selleks ametiks kas liiga vana või tüdinud?
tegelt hakkas silma, et ta ei olnud eile isegi seksikatepeol.
mis temast arvate?
Ja siin on Stella vastus:

STELLA K. WADOWSKY to esimene anonüümne

Ma ei ole Inno ja Irja kommentaariumis kunagi kellegi vastanud, aga see siin on ikka piisavalt "sügav" küsimus, millele ei saa vastamata jätta.

Mina nimelt ei ole tõesti inimene, kes käiks peolt-peole, ja kui sinu väljendeid kasutada, siis lisaks veel - tsilliks, bravuuritseks, möllaks ja rokiks.

Ma ei leia eelpool mainitus midagi halba, aga igaüks pole sündinud pidudel käimiseks. Sellistes kohtades tunnen end alati võõrana, kes on justkui peole tagauksest lastud ja paraku ei meeldi mulle paigad, kus ravimatu ebaviisakusega "viietärnilised" purjus megajäledikud ligi tikuvad ning kus õhkkond on tiine "tähtsatest" prominentidest, keda juba üle Soome lahe seilates mitte keegi ei tea ega tunne (kui Anu Saagim, Mart Sander ja Hendrik Sal-Saller välja arvata...).

Kohalikud seltsiüritused, kes veel ei tea, on lahjad nagu limonaad, millel kork nädalake pealt ära olnud - ühed ja samad näod - aastast aastasse. Mis teha - minu jaoks on uute kleitide näitamise aeg möödas, alkohol ja narkootikumid pole kunagi huvitanud, nagu ka mitte pidudelt käpakil lahkumine. Nendele vähestele pidudele, kuhu olen sattunud, emigreerun võimalikult kiiresti. Oma tähelepanu vajaduse saan rahuldatud, kui hommikul nägu pesen ja peeglisse vaatan. Pole mõtet arvata, et need, kes kohalikel pidudel ei käi, kõnnivad pilk langetatud, "tõelisest" elust mööda.

Seltskonnaajakirjanduses on palju uusi inimesi, kes leiavad, et kohalike kuulsustega peod on müstilised pillerkaared ja see tekitab neis elevust, mis on igati tore. Hea, kui üritusi kajastavad inimesed, kes on nendest pidudest ka rõõmu tunda saanud.

Minul aga on pere ja väike tütar Francesca, keda pean oma parimaks sõbrannaks. Olen uhke, et käime koos kohvikutes ja restoranides, parkides jalutamas ja ühistel reisidel. Ja et saan talle õhtul muinasjutte lugeda, et ta õpiks juba varakult mõistma faabula olemust.

Mis puutub intervjuudesse, siis tavaline reporter ei peagi andma intervjuusid. Tõsi, vahel võib end ju meelde tuletada. Aga tegelikult on reporteri asi ajakirjale sobiva formaadiga artikleid kirjutada. See on peatoimetaja oma asi, kui palju ta avalikkuses ajakirja promob, televisioonis käib ning intervjuusid jagab ja selles pole midagi taunimisväärset. Iseasi muidugi, kui palju seda tehakse.

Ja veel üks pisiasi, mis on silma jäänud - viimasel ajal on paar ajakirjanikku väitnud, et nad pole kunagi ajakirjandust kättemaksuvahendina kasutanud. Lubage naerda selle peale! Näidake mulle reporterit kes ütleb, et ta pole kasvõi mitte ühessegi pildiallkirja susanud väikest kättemaksumaigulist kommentaari ja ma näitan teile valetajat!

Tänan tähelepanu eest,
St.