Kuidas kohus jälle oma rumalust demonstreeris

Olavi helistas ja oli täitsa heas tujus. Tema blogi on ju nüüd üle Eesti kuulus! Ning suur aitähh võib selle eest öelda ei kellelegi muule kui ülimalt väärikale naisinimesele nimega Marika Ruitlane. Seesinast Marika Ruitlast nimelt mainiti ses blogis ohtralt ning seesinane Marika Ruitlane leidis seepeale, et teda mitte kõikse paremas valguses näidatud ei ole ning kaebas oma eksmehe ehk siis Olavi Ruitlase kirjutised kohtusse.

Mina olen mitu korda mõelnud, et huvitav, miks küll sama väärikas naisinimene Maimu Berg ei ole kaevanud kohtusse oma eksmeest Vaino Vahingut, kes näitas teda mitte just kõige paremas valguses oma Päevaraamatus? Kirjutas ju Olavi täpselt nagu Vainogi, pelgalt omaenda mälestustest. Mitte midagi ei mõelnud välja ega võtnud laest. Kirjanik pani lihtsalt kirja oma memuaarid. Ja eks ole ju memuaarid osa kirjaniku loomingust.

Maimu on nüüd küll üsna mitmes lehes prööganud, kui paha-paha Vaino ikkagi oli, et sedasi kõik alatult paljastas, aga kohtusse, näe, tema ei läinud. Eks vist sellepärast, et ta on ise kirjanik ja jagab matsu, et igal kirjanikul on õigus kirjutada memuaare. Kes on lugenud näituseks Ernest Hemingway "Moveable Feast'i", teab, et ta ses sugugi mitte siidikinnastega ei kohelnud oma hääd sõpra Francis Scott Fitzgeraldit ning tolle naist Zeldat, samuti kirjutas ta avameelselt Gertrud Steini lesbisuhetest. Et kust siis tõmmata piir? Minu meelest läheb piir sealt, et inimesel peab olema õigus rääkida ära oma lugu, oma mälestused. Mis teha, kui sinna on segatud ka teised, teised on osa selle inimese loost. Ja see inimene on jällegi osa selle "teise" loost ning ka sel teisel on õigus oma lugu ära rääkida. Viisil või teisel.

Ka Marika Ruitlane võib oma loo ära rääkida. Ta võib näiteks kirjutada raamatu Olavist. Kui ise ei oska, siis lugeda linti, misiganes! Ja Maimu Berg võiks oma eksmehe surmajärgse tümitamise asemel ise nende kooselust avameelse raamatu kirjutada. See oleks palju ilusam ja ausam kui tema praegune hala.

Olavi blogist - päälegi, kui üks blogi ära keelatakse, siis eks ju või kohe teha uue. Ja mis siis? Seegi kinni? Keelata ära kirjaniku eneseväljendus üleüldse? Tõepoolest, milleks kirjandus. Tõstatab ainult ebamugavaid, ebapuhtaid teemasid. Sunnib mõtlema, mis me elus koledat ja valusat. Tirib pehmest voodist välja. Vaadakem parem mehhiko seebikaid, kus rudolfo abiellub lõpus alati marialorenzaga ning kus kõik on lihtne, must või valge. Kus pooltoone pole.

Aga vaatke, neid pooltoone meil hädasti vaja ongi. Meil on vaja, et oleks keegi, kes ütleks, et naine ei pruugi alati olla mitte ohver, vaid agressor (usun, et Vahingu-Bergi suhtes see nii oli), kuigi ta võib välja näha armsakesem, et on isasid, kes käperdavad ja katsuvad oma tütreid, ja et ajakirjandus ja kohus, kes on pandud tõde ja õiglust välja selgitama, võivad hoopistükkis teha omalt poolt kõik, et see tõde kunagi ei selguks.

Sageli on just kirjanikud need, kes pooltoone puudutavad, nad julgelt välja toovad. Kirjanike seas tuleb muidugi eristada neid, kel himu kõrgeid autasusid teenida ning kes seepärast mitte kunagi võimu otsesõnu ei kritiseeri, ebamugavatel teemadel ei kirjuta (Kross), ja neid, kes ei häbene ujuda vastuvoolu, olgu sel siis mis järelmid tahes. Vaino Vahing ei peljanud ujuda vastuvoolu. Kuna selliseid kirjanikke on vähe, õieti polegi teisi, siis teda on väegade raske üle hinnata, Maimukene.

Ähh, ei tule sest Olavi-keisist muud kui üks järjekordne tõdemus, et Eesti Vabariigi kohus ei tea, mis on ilukirjandus, mis memuaarid. Tuleb saata kohtunikud kohustuslikule kirjanduslisele koolitusele, ega muud pääsu pole!