Ülo Veldre artikli jätkuks

Väljavõte Postimehe veebist.

Tahaks lisada niiplaju, et neljarealine tee ON euronorm. Kui Euroopas ringi sõita, siis põhimaanteed on kõik neljarealised. Ja enamik teedest asfalteeritud.

Ja kui vaadata, millise usinusega nõustusid Eesti tipp-poliitikud enne ELiga ühinemist rahvast puudutavate nn euronormidega (igasse maapoodi veega vets, igasse kohvikusse roostevaba kraanikauss, igale talunikule veepuhastusseade, mees ei tohi endale enam ise maja ehitada, koolid ei tohi enam ise talveks moosi valmistada, vaid peavad ostma poest säilitusaintest kubisevat kaupa jne; erandeid kaubeldi kuradima vähe) ja millise usinusega pandi ametnikud nende normide täitmist kontrollima, tundub pehmelt öeldes kummaline, et üleriiklike asjade, nagu maanteede viimine euro-konditsiooni pole justkui üldse oluline. Et siis rahvas pingutagu püksirihma, et oma isiklik elu euro-tasemele viia, aga vastutasuks pakutakse endiselt nõuka-aegset õudusunenägu maanteedel. See on umbes sama olukord, kus riik sunnib kõiki ostma viimase peal autod, selleks raha kulutama, aga bensiini sinna juurde ei paku. Mingi küllalt perversne olukord.

Loomulikult, Eesti poliitikud täidavad ülima usinusega välismaa tähtsatelt onudelt saabunud käsku, sest veepuhastusseadmed, kraanikausid ja muu nõuetega kaasnenud träna veeti kohale välismaalt. Ja välismaa onud said rikkaks (lollidele eestlastele jäid laenud). Aga maanteid ei saa importida, maanteed välismaa onusid rikkaks ei tee, ses osas välismaalt käsku ei tule. Ja Eesti poliitikud ennast niisama heast peast ei liiguta ka.

Tegelt, nüüd on piirid avatud, ja paljudel ka keeled suus, müüge oma vara Eestis maha ja ostke omale mõnus kohake kuhugi Euroopasse, kus teed head, ilm soojem ja igati turvaline elada (NB! Lisaks maanteedel toimuvatele mõrvadele, Euroopa Liidu riikide hulgas on Eesti tahtlike tapmiste hulgas esimene!!!). Sest kes teab, millal Eestis asjad korda saavad. Kui üldse. Milleks siin Eestis viriseda aukude, kehvade teede ja muu säärase üle, nagu propageerib seda Reformierakond, kui saab kerge vaevaga asuda elama kuhugi mujale?! Ja tublid inimesed on alati hakkama saanud, vaadake kasvõi pärast sõda välismaale pagenud eestlaste käekäiku, kõik suutsid end üles töötada, hakkasid ise ettevõtjateks.

Ja mis mõtet on teha Eestisse lapsi, kui turvatunne puudub, kui need lapsed tapetakse tänaval või surevad maanteedel toimunud õnnetustes? Eriti küüniline on Reformierakonna poolt sundida naisi sünnitama, kui neile pole pakkuda lasteaiakohti, turvalist keskkonda, lapse kasvatamiseks vajaminevast toetusest rääkimata. Toimub mingi segane värk, kus naisi aetakse karjakaupa lapsi tegema, naised siis läbi pettuse (sest muidu poleks mehed nõus) meestele lapsed taha teevad, ja Reformierakond aitab neil naistel siis mehi kottida.

Tegelt ma soovitan eesti meestele, võtke ka naine Euroopast omale. Eesti naine on rikutud, toredaid naisi on väga vähe. Hea naise leidmine on nagu loteriivõit. Ja välismaalt ei pea võtma välismaa naist, sealt võib saada ka eesti naise. Ma pean siin silmas nii välismaal sündinud eesti soost naisi kui Eestist välismaale läinud naisi, nagu Irja. Eestist eesti naise võtmine on nagu püksi pissimine, algul tundub hea soe, aga pärast on väga sitt tunne. Euroopas sündinud ja elanud naised on küll pirtsakad, aga nad vähemalt ei teeskle, on sellised nagu on. Ei ole mõtet Eestis toota Reformierakonnale uusi orje, kelleks paljud lapsed kahjuks sünnivad. Ok, Eestis on ehk majandusvabadust rohkem kui Euroopas (aga sedagi vaid siis, kui oled Reformi poolel), aga muid vabadusi otsi tikutulega taga. Ja on iseküsimus, mis on neist vabadustest kasu, kui pole elementaarset turvatunnet?! Kui riik kuseb rahvale otse näkku! Seda oli eriti hästi tunda esialgu seoses töölepingu seadusega, ja siis parlamendi palku puudutavas debatis, kus parlamentäärid sajatasid: Mis te, raisad, vingute, olge vait, ja tehke oma tööd! Meie siin üleval Toompeal teame, mis on teile hea ja vajalik, kaabakad!

Ja mis imelik, enne valimisi olid kõik need tegelased veel täiesti toredad inimesed. Aga kui said omale privileegid, siis arvavad, et võivad teha, mis tahavad. Kuidas seda kutsutakse, orjamentaliteediks vist? Et kui ori saab pukki, siis ei hakka ta mitte teisi orje päästma, vaid ise kõige kurjemaks orjapidajaks. Kurat, vanduma võtab, esindajad või asjad, nõuka aeg rikkus inimese ikka väga ära, sellised oleks paras punti siduda ja mõnesse abivajavasse riiki kinkida, odavaks tööjõuks, siis näevad, mis on elu.

Ja kokkuvõttes seondub selle viimase mõttega ka maanteede värk: otsustajal, kel on oma autojuht ja kelle jaoks politsei teed lahti "lükkab", pole vaja mingeid neljarealisi asju. Tal pole üldse teid vaja, tegelikult. Kui tal on üks suur Hummeri džiip, näiteks. Nii perversne kui see ka pole.