Teine kiri New Yorgist

Irja seismas Meti ees.

Tere hommikust! Kell on kaheksa ja need on minu esimesed kirjaread uhiuue MacBook Air' iga. Hästi hea kerge on see Air, ajakirjasuurune. Ma arvan, et ka Carrie Seksist ja linnast on omale sellise juba ostnud!

New York elab paavst Benedictuse ootuses, kes saabub teisipäeval. Loodetavasti näeme vanamehe ära. Aga muidu - eile siis käisime Met'is. Olin seal ka varem käinud, koos täditütar Enega, kui ma olin 17 ja esimest korda Ameerikas, aga sellest korrast ma ei mäleta muud kui et meil oli väga kiire, sest Ene tahtis mulle kogu Met'i paari tunniga ära näidata. Tal oli nimelt kiire shoppama, shopinguhull nagu ta oli, ning New York on ju shoppajate meka. Mäletasin vaid oma lemmikkunstnikke Rembrandti ja Rubensit, sest nende maalide ees tohtisin kauem seisatada. Ene oli nooruses Met'i harumuuseumis, The Cloisters'is, töötanud ja maalis ka ise, tahtis vist kunagi kunstnikukski saada, aga õppis isa soovitusel lõpuks ikka sisekujundust ja arhitektuuri.

Innoga meil muidugi kiiret ei olnud, aga kuna minu vankumatuid põhimõtteid on, et inimene ei pea mitte kogu muuseumi läbi tormama, vaid võib väga hästi vaid oma lemmikkunstnikud läbi käia, siis me suundusime kohe renessansi- ja barokiajastu saalide poole. Veendusin veelkord, et Rembrandtile ei ole vastast, või noh, kui keegi, siis ehk Vermeer. Tiziani Veenus ja Adonis. Rubensi Veenus ja Adonis. Ma ei suuda isegi otsustada, kumb on parem, aga ma arvan, et Tiziani Adonis on otsustavam, tahab kohe ära minna, samas kui Rubensi oma veel mängib Veenusega, annab talle lootust. See on see lugu, kus mees tahab ära minna, aga naine ei lase teda. Inno muigas maali juures seisatades, see oli nagu stseen tema elust. Prantsuse revolutsiooni eelne maalikunst oli ka huvitav, aga natuke liiga ilus, ma ei usu hästi neid enesega rahulolevaid aadlikke. Ootan juba kannatamatult, millal saan minna Amsterdami ning näha sealseid muuseumi. Ja Veneetsiasse tahan ka minna, sest Tizian oli veneetslane.

Lõpetame muuseumiskäigu Met'i raamatupoes, kus ma tahan mõistagi osta kõiki raamatuid, aga õnneks Inno suudab mulle mõistuse pähe panna, sest olgem ausad, lahe on osta, aga jube on tassida, ning ma piirdun vaid muuseumi guide'iga. Olen küll vihane, sest ma tahtsin osta veel vähemasti kolme raamatut, aga Inno ütleb, et nüüdsest on nii, et iga päev üks raamat. Sest mina küll ostan, aga tema peab tassima. Leian, et see on hea idee, nii on natuke ootusärevust. Raha ses mõttes muidugi rikub inimest, et sul on korraga võimalik osta KÕIK, mis tahad, mis ei ole tegelikult üldse tore. Mulle meeldib, et ma tohin osta ühe raamatu päevas. See kasvatab iseloomu ja natuke enesedistsipliini on hea.

Järgmine peatus on Inno meka, Apple'i pood Fifth Avenue'l. Ahjaa, unustasin ennist mainida, et jalutasime Met'i läbi Central Park'i, mis oli uskumatult täis. Küll oli seal fotoaparaatidega uudishimulikke turiste, küll hullunud tervisesportlasi, küll hobukaarikuid, millega laisad ja edevad turistid end sõidutada lasid, küll pesapalli mängivaid mehi, küll lõbutsevaid lapsi, küll pargipinkidel rahulikult ümbrust vaatlevaid vanainimesi. Pea kõik pingid on muide kellelegi pühendatud, pargi seljatoel on nimelt pisike plaadike, kuhu on graveeritud näiteks, et to our mother, in loving memory, või to our daughter, welcome to the world and to New York. Esimene siis surma ja teine sünni puhul. Rikkad inimesed on nii oma lähedaste mälestust jäädvustanud. Märkasime veel vilkalt krõbistamispoolist otsivaid väikseid halle oravaid ning igat sorti tõukoeri, kelle hulgas andsid tooni buldogid, pekingi paleekoerad, yorkshire'i terjerid ja cavalier king charles spanjelid. Ühtegi chihuahuad, kellega uhkeldab Paris Hilton, ei näinud, aga küllap me näeme neid Californias. Central Park'i puudel olid imeilusad roosad ja valged õied - küllap see on üks ilusamaid aastaaegu New Yorgis!

Mac'i poes rääkis Inno tükk aega müügimehega ja me ostsime oma uued laptop'id ära, viisime nad hotelli ära ja tulime uuesti linna peale. Ostsime Barnes and Noble'ist mõned värsked ajakirjad, Inno värsked arvutiajakirjad, mina värske New Yorker'i ja Marie Claire'i, ja Inno leidis endale ühest fotopoest uue videokaamera, mis on tema sõnul veel vingem kui ta vana kaamera. Mina ostsin endale veel kõmuajakirjadest National Enquirer'i ja Globe'i, sest ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib gossip :). Seejärel läksime sööma, sedapuhku mitte nii nooblisse kohta kui eile, vaid ühte üsna tagasihoidlikusse Sushi Osakasse Times Square'i ligiduses. Ega pidanud pettuma! Sushi oli aus ja hea, terve paaditäis sushit maksis kõigest 45 dollarit ning supp, mille hind oli Fifth Avenue'l 12 dollarit, maksis siin kõigest 2 dollarit. Tellisime veel vürtsikaid krevette, 6 dollarit, ning tuunikala tartar'i, 7 dollarit, ja ka need maitsesid väga head. Inno jõi Sapporo õlut ning vilka jaapanlasest ettekandja soovitatud punane cabernet sauvignon oli palju parem kui noobli koha pisut juba käärima läinud merlot. Kokkuvõte: selleks, et New Yorgis hästi süüa, ei pea ronima meganoobelkallisse kohta, saab ka odavamalt. Aga järele tasub proovida nii kallist kui odavat, see avardab silmaringi, trust me. Meie igatahes kavatseme edaspidi õhtustada Sushi Osaka-sugustes kohtades, seal on palju lahedam atmosfäär. Ja inimesed ei ole end nii piinliku hoolega riidesse pannud.

Kõhud täis, arve oli 76 dollarit, mis on vähem kui meil on tavaliselt läinud Tallinna Zebras, kablutasime tagasi hotelli ning vajusime voodisse. Uni oli nii suur, et haaras meid kohe, ja Hiltoni vooditele ei ole võrdset. Täna ootavad meid siis Guggenheim ning Empire State Building. Olge meiega, sest New York ei ole meie viimane peatus, sõbrad. Me viime teid reisile läbi Ameerika!


Kolumbuse ausammas Central Parkis. Seal pistis Sopranode kangelane Paulie Gaultieri rinda indiaanlastega, kes tulid itaallasest Kolumbuse vastu meelt avaldama.


Nimesilt Central Parki pingi seljatoel.


Irja uurib silte pinkide seljatugedel.


Pühapäevane Central Park.


Buss.


Hilton Times Square'i sissepääs.


New York Timesi torn Times Square'i vahetus naabruses.


Sissekäik.


Veel üks vaade NYT tornile.