Unistus saab teoks

Vaade East Brunswicki Hiltoni hotellitoa aknast. East Brunswick on linnake New Yorgi ja Washingtoni vahepeal.

Njah, lõpuks ometi on teoks saamas minu suur unistus, reisida läbi Ameerika (kirjutan seda lugu praegu hotelltoas Raleigh linnakeses North Carolina osatiigis). See oli mul juba üle 10 aasta tagasi, kui USAs õppisin. Siis tuli ühe kaasüliõpilase, hollandi tüdrukuga jutuks, et võiks sõita autoga läbi ameerika. Õigemini ta kutsus mind kaasa. Tal oli üks sõber jätnud autovõtmed (lahtine Ford Mustang) ja ta pidi selle viima New Yorgist läänerannikule. Ja sõit võis kesta kuu aega, või kauemgi. Aga keegi ei tahtnud temaga kaasa tulla (mina ka ei tahtnud, sest kiirustasin koju oma naise ja väikse lapse juurde) ja kuivõrd ta üksi ka ei tahtnud pikka retke ette võtta, jäi asi üldse ära. Auto toimetas kohale lõpuks üks firma.

Ent see mõte jäi mind painama. Sõita läbi Ameerika. Ja ma ei saanud sellest lahti. Endamisi mõtlesin, et mis oleks olnud, kui oleksin selle hollandi tüdrukuga kaasa läinud. Et kui oleksin juba siis ameerikasse jäänud, siin oma õnne otsinud. Ent sisetunne ütles, et aeg pole veel küps. Kuni kohtusin Irjaga, kellel, üllatus-üllatus, oli olnud seesama unistus. Mida temagi arvas, ei juhtu kunagi. Et saab läbi Ameerika sõita.

Ja nüüd me sõidame.

Ma ausalt öeldes ei uskunud enam üldse, et kunagi Ameerikasse satun. Sest mõned head aastad tagasi, kui panin aastavahetuseks kinni hotellitoa sellessesamasse Hilton Times Square'i hotelli, teatas minu ekskaasa Ingrid resoluutselt, et tema küll kuhugi ei sõida, et temal on hoopis teised plaanid. Noh, muidugi, nagu hiljem selgus, kurameeris ta siis juba Peep Vainuga ja ta tahtis välismaale minna koos Vainuga. Nii jäi ka see Ameerika reis ära, juba ette makstud hotelitoad läksidki raisku. Vandusin omaette, aga mis muud mul oli teha.

Aga nüüd saab unistus teoks. Nii nagu kõik unistused, millesse tõsiselt uskuda. Vähemasti minul pole ükski unistus jäänud täitumata. Tuleb lihtsalt jaksata ära oodata, iga asja jaoks on oma õige aeg. Ja nüüd siis on õige aeg Ameerika reisi jaoks. Ja, tõepoolest, dollari kurss pole kaua aega nii soodne olnud, seda just eestlase jaoks. Ja mul on just nüüd parim reisikaaslane, kellest ma kunagi võinuks unistada.

Ameerika on ses mõttes hea reisisiht, et siin saab tunda vabaduse lummavat hingust. See on maa, mis kannab edasi Ateena demokraatia ideaale. Mis vahepeal maailmast kadusid, ent siin on uuesti ellu ärganud. Eks Irja kirjutab sellest ükspäev pikemalt, ta on ses osas targem, aga enamus ülejäänud maailma riike, sealhulgas Eesti ja teised põhjamaad, kogu Euroopa, on oma olemuselt aristokraatlik. Kus siis imiteeritakse demokraatiat, mis ei tule eriti hästi välja. Ja siis pole ime, et kõige paremad ideed tulevad just Ameerikast, kus õitsevad kirjandus ja kaunid kunstid, millele ei maksta isegi mitte peale, nagu Euroopas tavaks. Sest inimesed on oma mõtetes vabad. Ja nad saavad oma mõtteid vabalt väljendada. Näiteks ajakirjanduses, mis USAs on kõige kaugemale arenenud. Vabadus, võrdsus ja vendlus on siin reaalselt olemas. Millest Euroopa on pikka aega vaid unistanud, milleni oleks võinud viia Prantsuse revolutsioon, ent mille lämmatas Napoleon.

Mis mulle Ameerikas meeldib, esimeste muljete põhjal, et siin on hakatud hoolima tervisest. Tänaval ei näe enam suitsetajaid ja toidud on väga tervislikud. Ilma säilitusainete ja muu keemiata. Möödas on siin see aeg, kus vaadati ainult hinda (see oli siin 10-20 aastat tagasi). See viis täieliku kaoseni, kus toidul polnud enam õiget tegu, nägu ega maitset, umbes nagu praegu Eestis. Näiteks kanasalat tavalises McDonaldsis on siin nii hõrk ja maitsev, et sellist ei leia Eestis isegi kõige peenemates restoranides. Ja Starbucksi kohv ning värsked saiakesed. Mis on ainult kehv, et gluteenivabu saiakesi pole kohvikutes müüa ja puuduvad gluteenivabad menüüd. Aga võibolla on, me pole neid veel avastanud.


East Brunswick Hiltoni hotellituba.


Kanasalat McDonaldsis USAs.