Vabaduse radadel

Irja ja Myrtle Beach, SC.

Maal, mille õhus võib tunda vabaduse hingust, hakkad paratamatult mõtlema sellele, kui vabad oleme tegelikult meie. Sina ja mina. Meie, eestlased. Washingtonis Valge Maja juures tuli paratamatult mõte, et me alles harjutame demokraatiat. Ja me ei teagi, mida demokraatia tegelikult tähendab. Demokraatia sündis Vana-Kreekas, Ateenas ning saavutas oma kuldaja Periklese ajal, 5nda sajandi keskpaigas. Mis pärast teda tuli, oli muidugi jama, aga Periklese ajal oli iga Ateena kodanik teisega võrdne. Täpselt nagu nüüd Ameerikas. Valge Maja ees protestiv hambutu tädi on George W-ga võrdne. Ok, ta ei ela Valges Majas, aga ta võib väga vabalt elada Valge Maja ees. 24 tundi ööpäevas. Mitte keegi ei aja teda ära. Vastupidi, politsei valvab ka teda. Ja tema telgi ees on loosung, et Bush on kõige suurem terrorist.

Mis juhtuks Eestis, kui keegi tädi püsitaks Toompeale telgi, kirjaga, et Andrus Ansip on kõige suurem siga? Kas tal lubataks elada Toompea lossi ees telgis? Kas politsei valvaks teda?

Kui venelased Tõnismäel viina jõid ja lippe lehvitasid ehk siis sisuliselt protestisid, viis meie valitsus nende protesti sümboli ehk siis pronkssõduri ära. Ehk siis siin oleks see tähendanud seda, et Ameerika politsei oleks viinud ära tädi telgi ning plakatid. Tädi ise oleks võinud jääda. Ja tädi telgi kohale oleks istutatud lilled. Muidugi, siin võib vaielda. Et tädi protestib rahumeelselt, aga venelased mässasid. Samas, kindlasti oli ka venelasi, kes käisid pronkssõduri juures rahumeelselt. Nende häälel ei lastud kõlada. Nende hääl ei huvitanud mitte kedagi. Pronkssõduri äraviimisega lämmatati viimnegi piiks.

Eesti armastab hoobelda, et kuulub Euroopa kultuuriruumi. Euroopa armastab hoobelda oma pika ajalooga, pidades seda oma eeliseks Ameerika ees. Ameerika on mikihiiremaa, ütleb tavaline rumal eurooplane, mõistmata, et Euroopa "esiisa" on Vana-Rooma ning Vana-Rooma oli oma olemuselt aristokraatlik. Seal luges, kust inimene pärit oli, mitte igaühest ei saanud senaatorit. Keskaegne Euroopa jätkas sama traditsiooni: mis seisusse sündisid, selles ka tavaliselt surid. Kenast vaesest neiust võis heal juhul saada kuninga favoriit, aga mitte kunagi kuninganna. Prantsuse revolutsioon oleks võinud paljugi muuta. Kuulutati seal ju Ameerika eeskujul vabadust, võrdsust ja vendlust, aga ahne korsiklane, keda ambitsioonide poolest võiks võrrelda Julius Caesariga, rikkus kõik ära. Euroopa pettus romantikas ja revolutsioonis ning puges taas aristokraatia rüppe.

Meie, orjarahvas, kes me oleme nüüd ka mõned aastad demokraatiat harjutanud, hoiame rohkem Euroopa ehk aristokraatliku ühiskonnakorralduse poole. Eestis on oluline, kes sa oled, kust tuled. Kui sünnid mülkasse, siis ka sured mülkas. Oodatav käitumine on, et inimene näitab võimu suhtes üles aukartust, mitte ei mässa selle vastu. Mässajat ootab Maksim Reva ja Dmitri Linteri saatus. Politseinikud on ülbed ja üleolevad, sest teavad, et neile on kõik lubatud. Viletsamagi konstaabli näkku on kirjutet: ma võin sind iga kell pokri pista, kui tahan. Kohtunike ja prokuröride nägudel on pilkav naeratus: eks kaeba, kui tahad. Hirm võimu ees on saanud osaks me rahvuslikust identiteedist, osaks me verest ja lihast. Mõisatallides peksti küll me vanavanavanavanaisasid, aga see hirm, mida nemad tundsid, on meile põlv põlve järel edasi antud. Ameerika mütoloogia on George Washington ja Thomas Jefferson ning noore koloonia julge vastuhakk võimsale emamaale, Eesti mütoloogia on Kalevipoeg, kelle käsi on kõigile hoiatuseks kaljukammitsas kinni. Rahvuslik uhkus, julgus vastu hakata ei saa süttida, kui meie kangelaseks on rumal ning tahumatu talupoeg, kes astub omaenda mõõga otsa. Vastupidi, Kalevipoja selline rumalus sunnib järeltulevaid põlvi ettevaatlikkusele. Kas on ikka mõtet ärbelda, nii iseteadev olla? Parem istuda oma urus ja olla vait.

Meil ei ole vaja lolli "kangelast", kes ise omaenda mõõga otsa astub. Kalevipoeg on Eestile pigem nuhtluseks. Peaksime kiiremas korras uut kangelast või kangelasi otsima hakkama. Mõned ettepanekud: vastupanu organiseerijad Alfons Rebane ja Johan Pitka.

Vana-Rooma keisririigi ideaale edasi kandvat Euroopat ei ole ka mõtet imiteerida. Kui tahame demokraatiat, siis võtkem pigem eeskuju Ameerikast, kus tavalise tädi hääl kõlab niisama võimsalt kui presidendi oma. See ongi tõeline demokraatia. Kõik muu on demokraatia harjutamine.