Vabadusest ja orjusest

Inno ja Myrtle Beach, South Carolina. Taamal Atlandi ookean.

Irja kirjutas Kalevipojast, ja tõesti, arutasime just, et Kalevipoeg on justkui antikangelane, luuser, orjarahva koondportree. Ja see rahvas ihkab küll vabadust, aga teab, et ta seda kunagi ei saa. Või umbes niimoodi. Ja kangelane on selline veider "käsi kaljukammitasis" ullike, umbes nagu venelastel Ivanuška Duratšok.

Ehk siis, Kalevipoeg kõlbab küll sümboliseerima eesti rahva mitmesaja aastast orjapõlve, aga mitte elu paremaks muutumist. Ullike pole selleks võimeline. Kõik need rahvalaulud, mille Kreutzwald korjas Lönnroti eeskujul üles ja siis kirja pani, on üks suur nutulaul, umbes nagu ameerika neegerorjade gosplid. Mis siis sündisid rasket orjatööd tehes. Ja kust kumas samuti unistus õndsast tulevikust. Mis pakkusid raskel ajal tuge, mis on huvitavad kultuuri-ajaloolisest aspektist, aga millest jääb väheseks, et tulevikku üles ehitada.

Ja nagu Irja ütles, pole eesti rahval selliseid kangelasi, nagu on ameeriklastel, ütleme, väejuht Washington, ideoloog Jefferson, jurist Hamilton või orjuse vastane Franklin. Pole sellist positiivset tarka revolutsionääri, kelle tegevus oleks kuidagi inimeste elu paremaks muutnud. No ehk siis Jakobson. Aga temagi kapseldus liialt põllumajandusse, nägi lahendust ainult ennastsalgavas töörügamises, ja lõpuks kängus oma maalapikese otsas. Nagu Vargamäe Andres. Aga vähemalt tõestas oma elu najal, et õnn ei peitu töörügamises.

No ok, USA alusepanijad olid eelisseisundis, kuna nad polnud orjad (ja nagu Irja märkis, kui Jakobsonil oleks olnud kasutada orjade armee, oleks ta võinud samuti mägesid liigutada). Ega olnud orjad ka USA alusepanijate vanemad, või vanavanemad. Võib isegi öelda, et nad said mõelda, filosofeerida, oma unistusi ellu viia, kuna nende eest tegid töö ära orjad, nii nagu ka vanas Kreekas, millele Irja viitas. Ja neid filosoofe tsiteeritakse tänapäevani, tuhandeid aastaid hiljem. Ja need orjad siis, näiteks neegerorjad, eestlaste saatusekaaslsed, pole USAs veel tänaseni päriselt vabaks saanud: nad pole küll enam sunnismaised, neile on antud nimed ja õigused, neid on õpetatud lugema-kirjutama, aga enamik nn musti töid on jätkuvalt nende teha. Üksikud neist on saanud võimaluse luua, mõelda, oma unistusi ellu viia. Vähemalt on neil see võimalus. Ja nad paistavad märksa õnnelikumad oma moodsas orjuses, kui nende nälgivad sugulased Aafrikas, kes surevad massiliselt eri haigustesse.

USAd iseloomustab moodne orjus. Kus siis inimene müüb end vabatahtlikult, oma tööd siis. Ja neid tahtjaid on küllaga, isegi ilma loata, nagu näiteks tuntud telestaar Maire Aunaste, kes kuuldavasti mitu head aastat New Yorgi kõrtsides nõusid pesi. Ja nagu teevad lisaks Aunastele ilmselt veel tuhanded eestlased, keda on viimasel ajal USAsse üha rohkem elama asunud. Neile tahtjatele on see võimalus antud. Teed mitu head aastat tööd, siis saad juurdepääsu sotsiaalsetele hüvedele, isegi kodakondsuse. Ja see moodne orjus võimaldab paljudel inimestel olla vabad, viia ellu oma unistusi, protesteerida, mõelda, kritiseerida valitsust, avaldada arvamust, meelt avaldada, kui see ei riku teiste õigusi.

Eestlased, endised orjad, armastavad oma tööd niivõrd palju, et ei lase kedagi teist tulla ja enda eest tööd ära teha. Ei lasta praktiseerida seda moodsat orjust, mille järgi on olemas nii pakkumine kui nõudlus. Eestlastele on orjus nii armas, et nad tahavad olla ise omal maal orjad, ja taastoodavad orjust, reanimeerides vanu müüte, näiteks, et peres peab olema palju lapsi, mis orja jaoks tähendab veel suuremasse orjusse vajumist. Ja pealegi, vanas taluperes oli laps kaup, mida sai müüa või vahetada, praegu enam vanemad oma lastega bisnist teha ei saa, vähemalt mitte seaduslikult.

Vabal inimesel on veel üks hea omadus: ta ei lase ennast kamandada. Mitte kellelgi.