MINU ELU KAKS KÕIGE TÄHTSAMAT MEEST

Siin isa ja Inno Vana-Võrumaal Kanepi järve ääres, jalgupidi vees, 2005. aasta suvel. Me olime Innoga just tuttavaks saanud ning viisime isa tema armsale Võrumaale. Tegime peatuse Osula koolimaja juures, kus isa sündis ja koolis käis ning kus tema ema Julie Eveline oli kooliõpetajaks. Jalutasime Osulas üle isale nii armsa Võhandu jõe silla. Käisime Rõuges söömas ja Munamäel, kus isa tahtis tingimata ise tippu ronida. Ta oli siis 78-aastane ja paar aastat tagasi infarkti üle elanud, aga see teda ei heidutanud. Vahepeal puhkas tee peal ja rühkis siis edasi. Meie Innoga käisime igaks juhuks kõrval. 

Lõpuks jõudsime tippu ka ja isa oli nii õnnelik. "Ära tegin!" ütles ta silmade särades. Inno oli mu kavaleridest ainus, kes isale meeldis. Teisi meeldis talle ikka narrida ning neile kõigile pani ta ka oma välja mõeldud hüüdnimed (näiteks portugallasest eksi nimetas ta järjekindlalt Ciao'ks, kuigi tema nimi oli Joao). Innole ei pannud. Nende kahe vahel valitses algusest peale sõnul seletamatu austus. Nagu nad oleks üksteisest algusest peale aru saanud. Mäletan nii paljusid kordi, kus isa ja Inno istusid koos köögilaua taga ja arutlesid poliitika üle. 

Mul on nii hea meel, et neil oli võimalus teineteist tunda tervelt kaks aastat.