Esimene kiri Dallasest

Õhtune Dallas.

Ok, minu lemmiklinn Ameerikas on nüüdsest Dallas. Alguses mulle meeldis DC, siis Savannah ja siis San Antonio, aga nüüd ma olen täiesti veendunud, et Dallasest paremat linna ei ole. Õhk lõhnab siin luksuse ja raha järele ning tänavatel kõnnivad ilusad, puhtad inimesed. Käisime just linna peal jalutamas ning avastasime rõõmuga, et siin on hulk välikohvikuid ning -restosid, mida ei ole teps mitte näiteks Santa Fes. San Antonio lõuna-Texases on siuke lõppematu fiesta linn, kergelt higine, aga Dallas on glamuurne ning stiilne. Siin pidutsetakse mitte tänavatel, vaid eraresidentsides, lõhnava roosipõõsa varjus. Homme kolimegi üle Rosewood Mansionisse, viie tärni hotelli, mis oli täna reserveeritud. George Bushi tütar Jenna abiellus täna, nii et ilmselt oli sel midagi tema pulmadega pistmist. Hea sushika leidsime McKinney uulitsal - Gui. Väga hea teenindus ja väga hea sushi.

Eile, Lubbock'is, magasin oma esimese täispika öö... Ma ei ole sest eriti kõnelnud, aga pärast isa surma tekkisid mul unehäired. Ärkasin iga öö vähemalt viis korda üles. Käisin mööda tubasid edasi-tagasi ringi, vähkresin, tüütasin Innot, lugesin, vaatasin telekat, aga ei midagi. Kui magama jäingi, siis ärkasin kohe varsti üles. Käisin iga poole tunni tagant pissil. Olin vahepeal juba päris meeleheitel ning närisin endal käsivart, et unerohutableti isu vaigistada. Ma ju teadsin, kui hästi üks selline kõik mured minema pühib. Portugalis, J'ga elades ei saanud ma ju ka magada. Siis andis J mulle Diazepani, ta ise tarvitas seda ka, et magama jääda ning hommikul vara üles saada. Käskis võtta ainult pool tabletti, aga mulle nagu igale ahvatlustele altile inimesele tundus, et kui ma võtan veel natuke, siis ma magan veel paremini ja veel paremini ja veel... Üsna varsti olin kahvlis. Innoga kohtudes ma unustasin oma unetuse ja magasin jälle hästi, aga pärast isa surma ma olin nagu zombi, iseenesest nagu elus, aga päriselt ikkagi mitte, ning ma olin jälle unetu. Olin ikka päris meeleheitel. See on ikka päris õudne, kui uni ei tule ega tule. Tajuda tundide, minutite, sekundite möödumist... Ja und ikka ei tule. Ärgata hommikul kõrbekuivade silmapõhjade ning kangete liigestega, mis jäävad kangeks kogu päevaks.

Uni on inimõigus, mis tõmbab piiri öö ja päeva, tajutava ja tajumatu, tõe ning illusioonide vahele. Unetus muudab kõik tajutavaks, kõik on korraga tõde ning see, reaalsusest irdumise võimatus on üks hullemaid asju, mis inimesega saab juhtuda. Sellises olukorras haarab nii mõnigi unerohu järele. Siin Ameerikas räägitakse praegu palju sellistest juhtumistest, kus inimesed on unerohtude võtmise tagajärjel enesetapu äärele jõudnud, sest isu rohu järele muudkui kasvab ning doosi tuleb kogu aeg suurendada.

Mina sain oma unetusest loomulikul teel jagu. Uni ükspäev lihtsalt tuli, üleeile, aga see võttis ka aega, pool aastat. Soovitus seltsimeestele unetutele: uni tuleb, aga see võtab aega. Keha magab, kui keha tunneb, et on aeg magada. Kohtumõistjaid tsiteerides: kõigeks on aeg. Kui und ei tule, siis on miski hingetõbi, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda. Ja uskuge mind, seda und, mis tuleb siis, kui hingetõbi on läbi põetud, tasub oodata, sest see on paganama magus.

Veel pildikesi Dallasest:

Inno jalutamas kesklinnas.


Vaade kesklinnale.


Pilvelõhkuja Dallases.


Vaade eemalt.


McKinney tänaval.