Üks küsimus ja minu vastus, seekord eesti keeles

Saabus selline tagasiside:

Hakkasin just järjekindlalt teie veebipäevikut lugema ja mulle ilgelt meeldib. Sinu ja Irja lugu teineteiseleidmisest on inspireeriv. Ja ma väga imetlen teie mõlema julgust olla teie ise, mõelda oma peaga ning astuda vastu Eesti (ja mujalgi) ühiskonnas laialt levinud võltsvagadusele ning pööblimoraalile. Otsustasin kirjutada, sest mulle tundus, et siin <http://innojairja.blogspot.com/2008/05/hi-we-are-now-international.html> leiduv üleskutse kehtib kõigi kohta, mina kaasa arvatud, kes on enda jaoks teie blogi avastanud ja kes ka hindavad sarnaseid väärtusi. Üks inspireeriv tsitaat ühelt mu tuttavalt kehtib väga hästi nende kohta, kes ka teie väärtusi jagavad: "People with your values are everywhere, but they're invisible." Ja mis teha kui tabudesse ja puritanismi takerdunud ja muidu konformistlikud tüübid ei tee elu lihtsaks neil, kes julgevad olla avalikult nemad ise. Te olete seda isegi kogenud. Aga siiski katsumustest võitjatena välja tulnud. See väärib respekti. Mulle kui nooremale tüübile kes alles otsib ja avastab ennast pakuks küll huvi teie kui vanemate ja elukogenumatega dialoogi pidada.

Ma tahaks Sinult, Inno kui teenekalt ajakirjanikult küsida nats nõu. Loodetavasti ei võta tükki küljest. Sa oled väga teravalt kritiseerinud Eesti ajakirjandust ning just hiljuti kirjutasid, et Eesti on meedia-populistlik riik, kus ajakirjandus sisuliselt vaid lakub korrumpeerunud võimu perset, nagu ma olen üldiselt Sinu jutust aru saanud. Sa oled ka teravalt kritiseerinud TÜ ajakirjandusteaduskonda eesotsas Marju Lauristiniga. Oletame et mul on eesmärk õppida ajakirjanikuks. Ma resideerun Tartus sestap loogiline et suvel seaksin sammud TÜsse sisseastumiskatsetele. Soovitaksid sa siis tegelikult mul seda mitte teha? Et kõik kes lõpetavad TÜ, nende loomingulisus, mässumeelsus või lihtsalt väheke vabamõtlejalikud tendentsid on lämmatatud, nendest on drillitud sõnakuulekad konformistid, argpükslikud pugejad ning korrumpeerunud sellout'id, kes siis hakkavad meedias hoorama seda, kel iganes võimu ja mõjujõudu? Et siis on võimatu õppida Eestis ajakirjanikuks ja saada selleks ning samal ajal säilitada soliidsed väärtused ning isiklik integriteet? Ons parem idee õppida ise ja lugeda erialast kirjandust omal käel ning ise praktiseerida? Või ehk üritada välismaale õppima saada? Või soovitaksid mul žurnalistiks hakkamise idee üldse maha matta? Et ehk on see Eesti meedia kui kuratlik vesiliiv mis neelab alla kõik vähegi normaalsed tüübid ja sülitab nad meediaprostituutidena välja?

Muidu soovin teile mõlemale ilusat jätkuvat Ameerika reisi. Et olge siis tublid ja terved,
E.

Ja minu vastus:
kõigepealt muidugi tänud tagasiside eest!
Mis ajakirjanduse õppimisse puutub, siis kindlasti soovitan TÜ ajakirjanduse õhku nuusutada, kasvõi silmaringi laiendamise huvides, aga tasub kahtlemata teadmised ja oskused omandada välismaal, kasvõi Soomes, kus ajakirjanduskoolitus, eriti online-alal on ka maailma mastaabis väga kõrgelt arenenud, näiteks Tamperes. Ja iseõppimine ning lugemine on kahtlemata teadmiste omandamiseks kõige efektiivsem ja mugavam, kuigi mingit paberit selle eest keegi ei anna.
Žurnalismi ideed maha matta pole mõtet, sest see on hea amet inimestele, kes on loomult keskmisest uudishimulikumad ja püsimatumad. Kes ei talu rutiini. Ja ma ei usu, et Eestis see kirjaldatud nadi olukord lõpmatuseni kestab, Lauristini pesakond sureb varsti välja ja peale tulevad uued inimesed. Paljud neist, loodetavasti, ka välismaal õppinud. Tartust võib saada kunagi veel väga hea ajakirjanduskool. Ja Eestist tugeva ajakirjandusega riik. Kus on tugevad demokraatlikud traditsioonid.