Muljed hotellist Bel Air

Inno hotelli Bel Air sisehoovis.

Käisime siis Irjaga ära ühes maailma parimas hotellis, USAs Los Angeleses Beverly Hillsi linnaosas, kõige eksklusiivsemas Bel Airi rajoonis asuvas hotellis Bel Air. Taustaks niipalju, et sealkandis elavad maailma kõige rikkamad inimesed, ilmselt seetõttu, et kliima on seal väga mõnus, aasta ringi selline Eesti mõistes suvi. Ja muidugi sellele lisatud USA teada-tuntud hea ja turvaline keskkond.

Aga hotelli soovitan küll kõigile, kes sinnakanti satuvad. Või mis satuvad, USAs tasub ära käia juba selle hotellielamuse pärast. Ja kohustuslik peaks selle hotelli külastamine olema kõigile hotelliperemeestele Eestis. Sest Eesti hotellide tase on, vabandan väljenduse eest, aga väga-väga sitt. Ka parimad hotellid on sitad. Ja seda tegelikult kogu Skandinaavias. Eestile lähimad head hotellid on Euroopas Londonis, Pariisis, ja edasi juba Lõuna-Euroopas. Aga kas see peab siis olema ja jäämagi nii?! Minu meelest võiks maailma parimad hotellid asuda Eestis, ja seda pole üldse raske saavutada. Sest hinda juba küsitakse maailma atsemel, aeg oleks kvaliteet järele tuua. Tuba Ammendes on sama kallis kui Bel Airis, tase, nagu juba mainisin, palju nigelam.

Etteruttavalt pean ütlema, et kui hotelle hinnata 10 palli skaalal, ja Bel Air on väärt 10, siis Eesti mõistes parimad hotellid Ammende ja Pädaste saaks vast 2 (Kolm Õde ei kannata Bel Airi taustal üldse mingit kriitikat, ja muud hotellid Eestis samuti, Eesti kolmandat head hotelli Ammende ja Pädaste kõrval, Schlösslet me pole Irjaga veel proovinud), ja Hay-Adams 5. Maailma 100 parima hotelli hulgas on Bel Air 3. kohal, 10o parima hulka ei kuulu mitte ühtegi hotelli Eestis, ega ka Skandinaavias.

Aga nüüd veidi Bel Airi tasemest. Juba interneti teel toa broneerimine on omaette elamus. Sest pärast broneerimist saadetakse meili peale vastav teade. Ning siis, hotelli ukse ette saabununa ei pea ootama, millal portjee eelnevate külastajate juurest vabaneb, vaid alati leidub inimene, kes sinuga kohe algusest peale tegeleb. Avab autoukse. Küsib su nime (ja õpib seda ka hääldama!), aitab kompsud autost välja tõsta. On igati abivalmis. Viskab autost tühjad joogitopsid minema!!! Ja pole seejuures kogu aeg sellise näoga, et tahab iga asja eest jootraha saada. Ja need mehed polnud sugugi livreedes, vaid mugavas rõivastuses: jalas tossud, viisakad suvised pikad püksid, seljas tavaline triiksärk. Neil oli kõrvas selline krussis läbipaistev toru nagu televisiooni saatejuhtidel, mille kaudu nad olid pidevalt kellegagi ühenduses. Ja andsid edasi infot.

Siis juhatas see personaalne concierge meid mööda väikest alleed hotelli sissepääsu poole. Küsides, kas soovime õhtust süüa, ja jaatava vastuse peale asus meile juba raadio teel lauda kinni panema. Ja kui meie pilk jäi pidama hotelli hoovis toimuvatele askeldustele, siis ütles, et järgmisel päeval tuleb samas suur pulmapidu, milleks tehakse ettevalmistusi. Küsisin, osutades oma lühikestele pükstele ja sandaalidele, kas nii kõlbab õhtusöögile tulla. Mees vaatas mind mõistvalt ja ütles, et võiks olla pikad püksid, ja polo-särk on täiesti ok. Siis aitas mees mul uuesti auto juurest vajalikud riided võtta.

Siis vastuvõtulaua juures küsiti vaid nime ning öeldi taas tere tulemast. Et väga meeldiv, ja nii edasi. Ja et meile Irjaga on antud upgrade, ehk parem tuba kui olime broneerinud (muideks, selliseid upgrade'e teevad kõik head hotellid). Tavalise numbritoa asemel saime sviidi. Õhtusöögi laud oli selleks ajaks juba kinni pandud. Ja pärast seda, kui olin registreerinud oma krediitkaardi, juhatas abiline meid tuppa, kus tutvustas ka tuba, näitas, kuidas tuled ja muud asjad käivad. Ning tutvustas lühidalt ka hotelli territooriumi, kuidas saab basseini juurde, ja muud säärast.

Muideks, vastuvõtulaua juures nägin, ja hiljem ka hotelli territooriumil, kunagist kuulsat vormelisõitjat Niki Laudat! Seda põlenud näoga meest! Kes oma nägu avalikkuse ees eriti ei näita. Ja on nüüd asutanud ühe lennukompanii. Oli ühe noore kena daamiga. Tundsin ta ära, sest Lauda oli mu lapsepõlve suur iidol. Lõikasin Spordilehest välja tema kohta ilmunud järjejutud ja kleepisin need eraldi kaustikusse. Sai päris paks kaust. Kuhu kleepisin ka muid pilte temast. Mu suur unistus oli lapsena saada ralli- või vormelisõitjaks, ma ei teagi, kust see tahtmine tuli.

Meie sviit oli väikses majakeses aias, otse ukse ees oli purskkaev. Toas oli laual värske lillekimp vaasis ja selle juures üks võõras nimesilt, mis kohe laualt ära võeti, kui me sisenesime. Ja pidevalt seejuures pöörduti minu poole Mr. Tahismaa. Ma polnud siin mingi number, nagu enamasti hotellides, kus inimest identsifitseerib tema toa number. Ja see annab koodi kogu personalile. Et inimene on number.

Siis, mõne aja pärast saabus taas üllatus: kingitus hotelli poolt, vaagen puuviljade, šokolaaditrühvlite, jäätee ja punase veiniga. Suur klaasist pudel Eviani veega oli juba enne laual. Ja kohe olid kohal ka meie kotid. Jõime siis mõnusalt veini ja õnnitlesime Irjaga teineteist kordaläinud hotellielamuse puhul. Kui olime vaevalt 10 minutit kohal olnud!

Siis proovisin internetti ühenduda. Wifi kahjuks ei töötanud, helistasin vastuvõtulauda, kust lubati kohe abimees saata. Ning kõige rohkem 5 minuti pärast oligi mees kohal, kel samuti krussis toru kõrvas, ja vaatas arvutit, ning ütles, et on parem kasutada traadiga internetti, võttis lauasahtlist juhtme ja ühendas ära.

Siis jalutasime Irjaga veidi hoteli territooriumil, mis on üks suur roheline aed täis mitmeid väikseid armsaid majakesi, purskkaevu ja basseine. Ehk teisisõnu võimaldab Bel Air piiluda sisse maailma, kus elavad sealsed kohalikud elanikud.

Siis küsisime vastuvõtust, kuhu oleks võimalik jalutama minna. Seal anti mõista, et Bel Airis polegi jalutamise võimalusi, ainult Bevely Hillsi keskuses. Kus on poode ja kohvikuid. Ja et meid viib sinna hotelli auto. Istusime siis musta limusiini ja sõitsime alla linna. Kus oli tõesti palju poode, muideks, meie hotelliautole oleks äärepealt oma tavalise kullakarva sedaan-Fordiga sisse sõitnud Nicolette Sheridan, tuntud koduperenaiste seriaalist. Kes paistis rooli taga kärsitu ja tige. Ja veidi hiljem nägin tänaval uhke musta Mersuga sõitmas Sopranodest tuttavat Paulie't, seda meest, kes Paulie't mängis, ma ei teagi, mis ta nimi on. Nii et näeb staare ikka küll Beverly Hillsis, poole tunni jooksul koguni kaks tükki.

Siis istusime mõnda aega Stabucksi kohvikus, kus meie naaberlauas istus kolm tursket, mafiooso välismusega soliidset härrat, kes rääkisid armeenia keeles, niipalju kui ma aru sain. Nende näoilmest võis mõista, et neil on mingi probleem. Siis otsisime taksot, mida seal tänaval ei liigu, läksime kohaliku Hiltoni hotelli juurde ja sealt saime takso. Taksojuht oli samuti armeenlane, kes rääkis soravat vene keelt ja rääkis, et elab oma perega USAs, et see olevat laste jaoks parim koht elamiseks. Et Armeenia on ikkagi asiaatlik maa. Ja et tal ei lähe viimasel ajal hästi: tal oli mitukümmend kiirtoidukohta suurte ehituspoodide juures, aga kuivõrd seal enam inimesi ei käi, siis läks äri vett vedama. Ostis omale auto ja sõidab taksot. Ütles, et USAs elab palju armeenlasi, mõned doktorikraadiga, ja sõidavad taksot. Ja mainis Hatšatur Abovjani (tuntud armeenia poeeti, kes on tuntud ka Eestis, kuna õppis 19. sajandi algul Tartu Ülikoolis, tema büst seisab, muide, Tartus Emajõe ääres, põlispuude varjus). Siis rääkis, et Beverly on igav koht, seal midagi ei juhtu, aga vot Las Vegas, see on teine tera! Arve oli 15 dollarit, andsin 20 ja ütlesin, et tagasi pole vaja. Taksojuht paistis olevat väga tänulik.

Siis läksime tagasi hotellituppa. Ja taas ootas meid üllatus: vahepeal oli voodi magamaminekuks ette valmistatud, võetud ära päevatekk, pandud voodi kõrvale sussid ja ilusti voodi peale Irja kleit, mille ta oli hooletult toolile jätnud. Siis olid ilusti seina äärde ritta pandud meie kingad, ning sätitud ära meie kotid. Milline hoolitsus! Tõesti! Ja voodi peatsis mängis mahe muusika.

Sättisime siis restorani, kus mina võtsin lõhe ja Irja lammast. Seejuures polnud menüüs valik väga suur, aga lõhe oli tõesti suurepärane! Maitses väga värske, samas oli täiesti läbi küpsenud. ma ei teagi, kuidas nad seda teevad. Ja Irja lambaga oli sama lugu. Täiesti pehme, läbi küpsenud, aga värske maitsega. Ilmselt nad hautavad kuidagi, kõrge kuumusega. Sest pikalt hautades kaob värskus ära.

Ja kui leiba pakuti, siis ütlesin, et ma ei saa kahjuks viljaga tehtut süüa. Mainisin sõna gluten-free. Ettekandja mõtles pisut, ja kadus siis taharuumidesse. Mõtlesin juba, et selge, ei ole! Aga peagi oli ta tagasi, näol õnnis naeratus, koos maisist küpsetatud õhukeste leivakestega. Mmm. Vot see on tase! Magustoiduks võttis Irja jäätist ja mina suflee, mis maitsesid samuti head. Ja joogivalikus olid desserdi juurde ainult X.O. konjakid, seejuures täiesti normaalse hinnaga. Eestis pakutakse restoranis enamasti odavat rämpsu, ja väga kirve hinnaga seejuures.

Bel Airi restorani puhul tuleb märkida, et reede õhtul oli see peaaegu täitsa täis. Mõnus sumin. Seejuures tegemist ühe maailma parima restoraniga. Suur kontrast Eesti nn eliitrestoranidega, kus valitseb haudvaikus, enamasti pole ühtegi teist külastajat.

Õhtul, enne magamaminekut tahtsime, et keegi tuleks ja läidaks meie kaminasse tule, lubati tulla, aga kedagi ei tulnud. See oli ka ainus asi, mille kallal võiks norida. Uni oli suurepärane. Hommikul käisin duši all, hotellis on kasutusel Itaalia firma Antica Farmacista vannitoakosmeetika, mis tundus väga hea. Grebi šampoon ja balsam. Vähemasti muutis mu juuksed pehmeks. Ja Irja, kes pesi õhtul pead, tal juuksed läikisid õhtusöögilauas nagu kuld.

Ja siis hommikusöök. Mis oli a la carte, nagu heades hotellides tavaks. Aga hoopis teine tera kui Hay-Adamsis. Esiteks toodi lauale terve presskannutäis head kuuma kohvi, mitte ei valatud tassi leiget. Ja toodi kohe ka koor lauale. Ning siis värskelt pressitud apelsinimahl, ja oleks saanud valida ka teiste mahlade vahel, kõik värskelt pressitud. Ning siis torkasid silma munavalge-omletid. Miks see on oluline?! Eestis ja mitmel pool mujal on kahju vaadata vanu inimesi, kel on veresooned jalgadel välja punnitamas. Küsite, millest see tuleb?! Aga palun, munakollase söömisest. Munakollast ei tohi süüa!!!!! Jätke see omale meelde. Ja unustage ka kõik munakollasega tehtud saiad, koogelmoogelid ja muu. Kui te ei taha vanast peast karkudega ringi komberdada. Või kui, siis ok, üks munakollane nädalas. Aga mitte rohkem! Eriti täiskasvanuna, pole vaja munakollast üldse näost sisse ajada.

Munavalge omlett kitsejuustuga oli oivaline. Irja kiitis ka spinatit, aga mulle spinat eriti ei maitse. Ning siis puuviljad, mustikad, vaarikad, maasikad. Põldmarjad. Ja kodune värske jogurt. Ameerikas, eriti heades restoranides on palju koduseid, nn home-made tooteid. Ma ei tea, kas nad teevad neid kohapeal, või ostavad kuskilt sisse, aga maitse on suurepärane. Üldse paistab olevat trend söögitegemises lihtsuse, naturaalsuse suunas. Ei mingit erilist peenutsemist. Mis kokkuvõttes on tervislik, ehk selline, mille eest tasub, ja tulebki maksta.

Teel söögilauast tagasi märkasime, et ühes hotelli ruumis olid end sisse seadnud kohalikud naised lastega, kes pidasid seal laupäevast little mummy party't. Ja ei midagi erilist, olid nagu tavalised naised ikka oma lastega.

Sellised muljed siis. Igal juhul soovitan seda hotelli külastada. Ja hotellide manageridel kasvõi benchmarkingu mõttes. Väga väärt kogemus.


Magamistuba.


Elutuba.


Kontorinurgake elutoas.


Vannituba.


Vann ja dušinurk vannitoas.


Kingitus hotelli poolt.


Šokolaad, lilled, vein.


Irja hotelli hoovis, meie toa ukse taustal.


Inno Beverly Hillsi tänavatel.


Kordatehtud voodi enne magamaminekut.


Irja õhtusöögilauas.

Ja siin ka väike video Bel Airi hotellitoast: