Saabus selline küsimus:
Ma mõtlen, et oleks päris huvitav võtta blogis laiale ringile diskuteerimiseks teema inimesest ja muutustest. Põhiküsimus siis: kas inimene muutub elu jooksul? Kas 25 aastane meesterahvas võiks olla 35-sena sootuks teistsugune, nii et partner, kes 25-sena tundus sobiv võiks 10 aastat hiljem sobimatuks osutuda? Miks? Või miks mitte? Küsimus on tähtis. Sest Inno ja Irja arusaamad sobivusest ja armastusest ja iseendaks olemisest adresseerivad inimeste soove ja vajadusi olla õnnelik ja armastatud. Ent terve see käsitlus muutuste kohta psüühilisel tasandil esitab hetkel veel sellele absoluutse sobivuse teooriale väljakutse. Kas võib olla nii, et sobiva kaaslase leiab ainult väljakujunenud isiksus, kes peab olema tunduvalt vanem, kui 20? Vähemalt ses valguses tundub tõesti hetkel veel kahtlane, et kas Inno ja Irja oleks ikka praegu juba 14 aastat õnnelikus suhtes, kui nad oleks kohtunud juba circa 1994, mil Inno oli 24 ja Irjake veel alaealine keskkooliplika. Kas Irja võis tollal olla veel väljakujunematu? Kas teismelisele tüdrukule võiks mingi meessoost tüüp ollagi vaid õige kaaslane õigeks ajahetkeks? Kui inimene üldse peabki välja kujunema kõigepealt, siis kaua võtab aega, et ta kristalliseerub mingit tüüpi inimeseks, kellega juba võikski keegi teine "väljakujunenud" inimene sobida ja kes jäävadki elu lõpuni sobima?
Ehk võiks suisa miski küsitluse üles panna? Et kas inimene muutub? Muide, kas kunagi on Inno + Irja blogis olnud üleval küsitlus teemal "Kas oled oma suhtega rahul"? Kui ei, siis oleks huvitav teada, kuidas blogilugejad oma suhteid hindavad. Kui jah, siis mis tulemused küll võisid olla?
Inno:
Tegelt inimene ei muutu. See on jama, et muutub. Kui 25selt sobis, 35selt ei sobinud, järelikult kumbki või üks nendest teeskles või kujutas ette midagi muud. On väga tavaline, et inimene on VALMIS muutuma, painutama end teise soovide ja tahtmiste järgi. Aga seda saab teha väga lühikeseks ajaks, pikaajaline muutmine tekitab ainult stressi. Inimene on küll valmis muutuma, ennast muutma, aga ta ei saa looduse vastu, kes ta on tekitanud just selliseks, kes ta parasjagu on. Kahjuks, või õnneks, kuidas kellelegi.
Ja see väljakujunenud isiksuse jutt on jama. Lihtsalt see tuleb sellest, et inimene kas ei jaksa teeselda kedagi teist lõputult, või ta ei tunne iseennast, ei julge olla see, kes ta tegelikult on. Seal võib olla teatud nn kasvatuslikke aspekte, või mingeid mõjutusi nn sõpradelt, ehk neilt, kellega inimene lähedalt kokku puutub.
Ja see suhteküsimus on mingil kujul üleval olnud, aga panen veel. Ja panen ka küsitluse selle kohta, kas oled suhtes õnnelik, sest suhtega rahulolu võib mõista mitmeti.
Irja:
mina võin öelda seda, et ainus, mis eristab 17-aastast Irjat 31-aastasest, on see, et siis ma olin palju usaldavam kui nüüd, kus ma olen pidanud paljudes inimestes pettuma. Ja see on kõik. Ma olin 17-aastaselt täpselt seesama inimene, kes ma olen nüüd. Mul on isegi täpselt needsamad unistused, mis mul olid siis. Ka tõekspidamised on samaks jäänud.
Kui ma oleks Innoga kohtudes olnud 17-aastane, siis ära oleks jäänud kõik need vahepealsed mõttetud suhted, mis ei andnud tegelikult mitte midagi, lihtsalt väsitasid. See on minu meelest alatu vale, et inimene peab kogema halba, selleks, et hinnata head. Inimene, kes on ise hea, oskab hinnata head algusest peale. Nii arvan mina ja tunnen südames, et nii ka on.
26 kommentaari:
Iseloom inimestel tõesti ei muutu, aga kindla peale ei teata veel 20 aastaselt mida ja keda tahetakse ja alles avastatakse iseseisvalt maailma ja jäädaks "õnge" vale inimese juurde. Miks jäädakse- sellepärast et oled veel roheline ja õpid maailma tundma. Mina arvan küll, et kui ma oma abikaasat oleks 20 aastaselt kohanud- ma poleks ta poole vaadanudki kuna väärtushinnangud olid teised. Ja tegingi vea, esimene abielu oli nn. vale inimesega. Mina leian, et see on normaalne- iga inimene peab ikka ise oma ämbrid läbi kolistama ja nii saabki targaks. Aga see ei tähenda, et see võimatu oleks, et kohe kohtad õiget inimest- see oleks ideaalne.
Pealtnägijat vaatasite? mida sealse prostituudi kohta arvata -õnnelik teenindaja?
Noh aga samas ongi küsimus selles, et mis näitajad on need, mille alusel siis oleks tark hinnata, et kas inimene jääb samaks või ta muutub? Käitumine vist mitte? Ses suhtes, et ütleme käitumine on õpitav ikkagi. No ütleme, et ma olen selline tundlik ja natuke neurootiline tüüp. Nooremana võis see olla tavaline, et ma läksin tihti endast välja ja turtsutasin ja kaldusin oma käitumises hüsteeriasse. Siis väljendus see suur tundlikkus igasugustes alaväärsuskompleksides ja isegi depressiivsuses. Praegu ma aga tunnen ennast rahulikumalt ja õnnelikumalt. Kas see tähendab, et olen iseloomu poolest teine? Ilmselt mitte, sest ma olen ju endiselt sellise tundliku natuuriga tüüp, aga ma vähemalt tean, kuidas oma neurootilisi tendentse paremini mõtestada. Kas see on aga muutus? Kas inimese baastendentse saab küpsus muuta? Kas ma olen vähem neurootik oma seadumuste poolest kui varem? Tõsi küll, mingi ränk sündmus võiks mus vallandada miskisuguse post-traumaatilise stress-reaktsiooni mille tulemina muutuksin jällegi hirmsaks närvipuntraks. See aga näitaks, et ma vajaksin psühholoogilist abi, mitte seda et must sai teine inimene.
Keegi tüüp mainis "kanatädi" topiku all seda, kuidas ta metal-mehest muutus usklikuks ja sealt nüüd skeptikuks. Usu kohta ei oska väga kommenteerida, aga ütlen küll, et minugi muusikamaitse on muutunud. Hilises teismeeas tegin ikka üsna karmi siirde läbi tavarokist eksperimentaalse muusika suunas. Kahe aastaga liikuda ütleme metal-musa kuulamisest Steve Reichini välja on ikka suur asi. Kas ma muutusin? Või pidi miski loomulik jõud mu sees mind varem või hiljem juhatama teatud sorti muusikani? Mina küll arvan. Sest olgugi et ma kesk-teismeeas veel kuulasin kommertsraadiot (ja vaatasin ka Eurovisiooni, kuni ükskord otsustasin, et aitab raisk! Nevermore!), kuulasin ma juba nooremana nii mõndagi huvitavat. Põhikooli algusaastatel hakkas mulle hullult meeldima 60ndate psühhedeelne rock, vend ostis kah tihti üsna huvitavaid plaate, mida ma ikka kuulasin, kuigi pidasin tema muusikamaitset enda omast suht erinevaks. Nii, et ma arvan et see võib küll nii olla, et nooremana on lihtsalt raskem aru saada, milline sa tegelikult oled ja mis sulle tegelikult korda läheb. Sest kogu massikultuur, kasvõi see samune kommertsraadio või Eurovisiooni palagan, sisestab, et kuulim ja seksikam on olla keegi teine. Selmet olla sina ise. Kas võib olla, et kui räägitakse, et inimene alguses oli teistsugune, siis ta tegelt oli vähe ignorantsem? Mina küll arvan nii...
tahan samuti lihtsalt oelda, et ma seekord ei noustu teie arvamusega. nii nagu pole laps tegelikult vaike taiskasvanu pole ka armastuses ega suhtes igal ajahetkel sama vaartust.
Ega me ei muutu jah,meis muutused sõltuvad enamasti harjumustest,sellest kas me omandame uusi ja häid harjumusi.
Sai Baba räägib küll,et elu eesmärgiks on oma iseloomu muutmine aga noh,jah.
Sai Baba räägib ka seda,et elukaaslast tuleb valida tema iseloomu järgi aga mitte välimuse järgi.?! ET siis kui krokodillil on hea iseloom ma hakkan teda põrutama?!
Inimene muutub. Raudselt. Inimene on nagu jõgi. Väliselt enam vähem seesama, aga sisu on pidevalt uus.
Ise olen kolmandas abielus ja muideks juba tunnen, et jälle kasvan sellest välja.
Ma ei saa aru inimestest kes elu aeg koos on. Minu meelest on nad lihtsalt ilma igasuguste väljavaadete ja uute mõteteta lubjastunud surmaootel stagnandid. Õnnelikud? Võibolla. Hei, isegi hullud hullumajas võivad olla õnnelikud, endil ila lõua otsast tilkumas. Nii, et otsustage ise.
Irja kirjutas: "Kui ma oleks Innoga kohtudes olnud 17-aastane, siis ära oleks jäänud kõik need vahepealsed mõttetud suhted, mis ei andnud tegelikult mitte midagi, lihtsalt väsitasid" - no ega ikka ei oleks, sulle hakkaks näiteks 43 aastaselt tunduma, et ... ja siis läheks elu lahti.
1:15 anole:
"Inimene on nagu jõgi. Väliselt enam vähem seesama, aga sisu on pidevalt uus."-
Ma saan sust nii aru, et algul voolas jões vesi, ja siis, kui tselluloositehas rajati, hakkas voolama mingi kurat teab mis pask. Umbes nii nagu sobimatus lähisuhtes võib muidu korralikust ja karskest mehest saada mõrtsukas ja alkašš, ning siivsast naisest lits.
Tõesti, keskkond muudab nii jõge kui inimest, mina nimetaks seda painutamiseks. Nii nagu puud painduvad vahel tuule või vihma käes tundmatuseni, aga kui tuul vaibub, siis ajavad ennast taas sirgu. Ning ega jõgi ega inimenegi oma olemuselt ei muutu: normaalolukorras voolab jões vesi ja inimene on see, kes ta on. Ja võib ka nii öelda, et ilma veeta kaotab jõgi oma tähenduse ja mõtte, sama juhtub inimesega ilma armastuseta.
Ja Liisile:
"nii nagu pole laps tegelikult vaike taiskasvanu pole ka armastuses ega suhtes igal ajahetkel sama vaartust."-
See võib esmapilgul tõesti nii tunduda ja olla teoorias tõene. Aga praktika, vähemalt minu oma, näitab vastupidist. Ma olin juba sellest ajast peale, ütleme kolme-neljaselt, mis ajast ma mäletan, täpselt ühesugune. Ükskõik, kuidas seda nimetada, kas olin siis väike täiskasvanu, või olen nüüd suur laps. Aga ma tunnetan end täpselt sellisena nagu olin siis. Tõesti, mu elust on üle käinud tormituuled, mind räsinud siit ja sealt, aga ma olen ikka seesama. Ja ma võin väita, et oma suhtes Irjaga on igal ajahetkel sama väärtus. Ja ma olen temaga olnud koos selle 3 aasta jooksul kindlasti mitu korda rohkem ärkveloleku aega kui Ingridiga 13 aasta jooksul.
Ja kui väidetakse, et inimene muutub, siis toogem palun näiteid oma või kellegi teise muutumistest. Siis saab rohkem selgust. Muidu on lihtne väita, et muidugi muutub, nagu "jõgi", "laps pole täiskasvanu" vms.
Kas Ingrid Tähismaa võiks muutuda? Kas kanaemalikust, võltsist ja ebaausast daamist võiks saada arukas, aus ja siiras naisterahvas?
See küsimus oleks siis minu poolt esitatud väljakutseks nendele, kes siin kaljukindlalt raiuvad, et inimene muutub. Et mis te arvate?
Inimese loomus on sünnipärane omadus. Laps sünnib kaasa antud eeldustega koleerik- sangviinik-, joonistamisanne, musikaalsus jne.
Kõik muu kas areneb või kängub.
Oma kõrge vanuse kogemusele toetudes võin öelda, et suhtumine endasse ja teistesse on muutunud aastate jooksul väga palju.
Mõned põhimõtted on jäänud (need , mis kasvatusega küge hakkasid), ma pole alatu, ma ei võta võõrast vara ja püüan võimalikult vähe kurja teha.
Aastatega on tulnud suurem tolerantsus (noorena olin väga omas arvamuses kinni)ja ka rahulolu ja leppimine enda ja teiste puudustega. No mitte just alati leppimine, aga oskus olulise ja miteolulise vahel vahet teha.
Eks ta ole inimesiti erinev. Oleneb kui palju inimene õpib, loeb , suhtleb, reisib. Nii öelda küpseb.
Õige partneri valik nooruses aga pole suurt seotud inimese olemusega.
Siis on hormoonid ja armumine ja silmad pimedad ja valik võib olla õige füsioloogiliselt, aga isik võib olla täitsa vale.
Ma usun ka, et põhimõtteliselt inimene siiski ei muutu. Peamine probleem noorte jaoks on see, et ennast ei tunta. Painutatakse juba vanemate ja kooli poolt, paindutakse ise sõprade, õpetajate ja esivanemate heaks. Lõpuks isegi nii kaugele, et ise arugi ei saa, mis see õigupoolest oleks, mis õnnelikuks teeks. Siin ei ole asi ainult sobiva suhte leidmises, vaid ka sobiva ameti! Kui tihti valivad vanemad lastele koolid ja sellega seonduvalt ka töökohad?! Kuigi leidsin endas 16-aastaselt jõudu ja julgust väga domineerivatele sugulastele vastu hakata ning mitte minna õppima majandust, mis pidavat mu rikkaks tegema, ei ole seda teps mitte igaühes. Ehk seetõttu olen ka juba 8ndat aastat väga heas ja sobivas suhtes, kuna teadsin, et mingisuguste poolikutega end raiskama ei hakka. Muutunud selle suhte jooksul (olin teda kohates just 22 saanud) olen vaid nii palju, et tunnen ennast nüüd paremini, tean täpsemalt, mis mind õnnelikuks teeb ja suudan sinnapoole ka rühkida. Painutajaid ja enda painutamist on vähemaks jäänud, pilt selgemaks saanud ja tee õnnele valla.
P.
Ma ise arvan, et inimene ei sünni mingi kurjamina. Käitumine on enamasti õpitav ja õpitud. Mingid teatud käitumismudelid.
Ja noh, oleneb mida keegi mõistab termini all "inimene" ja termini all "muutub". Mina pean inimeseks organismi tema loomuomaste eeldustega: välimus, lõhn, anded. Ja kui keegi väidab, et need muutuvad, siis ma ei saa küll aru, kuidas.
Muuta saab vaid seda, mis on õpitud, enamasti vanematelt: käitumine, harjumused, maneerid. Neid on loomulikult võimalik muuta. Ja nad muutuvadki. Vastavalt sellele, kuidas inimene omandab uusi teadmisi ja kogemusi.
Sobivuse seisukohalt on oluline just sobivus rohujuuretasandil: et sulle oleks sobiv teise lõhn, välimus, anded jms eeldused. Ei piisa sellest, piltlikult öeldes, et olete mõlemad samu raamatuid lugenud. Siis ongi huvitav niikaua, kui olete need raamatud läbi arutanud. Või et teile mõlemile meeldib suitsu teha või viina juua, või sporti teha.
Mis muidugi ei tähenda, et lähisuhte jaoks sobimatud inimesed ei võiks sõbrad olla, kasvõi mõnda aega, omavahel seksida, isegi lapsi saada, ja sobivama leidmisel lasta end teisest lahti, lasta teisel minna. Sõpruse puudumine lähisuhtes ei võimaldagi paljudel juhtudel omale sobivat kaaslast leida.
Mina arvan, et suurem osa inimesi teab juba 10-12-aastaselt, mida tegelikult tahab. Mina näiteks tahtsin kirjutada ja maalida, aga lasin end teistel inimestel, peamiset sugulastel õigusteaduse kasuks otsustama meelitada. Nüüd olen ikka kirjutamise juures tagasi. Milleks mulle seda vahepealset endapiinamist juuramaailmas vaja oli?
Stereom - ma arvan, et sa oled niisama tundlik, aga sa oskad lihtsalt paremini oma tundlikkust mõtestada ja ehk oled ka aru saanud, et sest pole miskit häda, et sa tundlik oled, sest ka sulle sobiv inimene võib olla niisama tundlik.
Kui öeldakse: muuda end, mõeldakse enamasti ikka käitumist, harjumusi, maneere. Keegi ei mõtle selle all, et kasva pikemaks, muuda oma lõhna, karvade kasvu, analüüsivõimet, musikaalsust, kunstiannet, reageerimiskiirust vms. loomuomadusi. Kuigi seda justkui oodatakse, et käitumise ja harjumuste muutmisega muutuvad ka loomuomadused. Selliseid lootusi hellitatakse, millegipärast, selle asemel, et leida kaaslane, kes on kohe algul, ilma muutmata sobiv. Arvatakse, et teise inimese muutmine on lihtsam kui sobiva leidmine. Arvatakse, et inimene muutub, so muutuvad ka loomuomadused.
Kuna ma usun, et sellele rohujuuretasandile sobitub ka selline näitaja nagu temperament, siis mul üks küsimus Innole:
Nagu ma ennegi mitu-setu korda juba väitnud, ekstraverdist introverti ei tee, küll aga saab introvert õppida eluga rahul olema. Samas on introvertidega see teema, et nemad - erinevalt ekstravertidest, kes ammutavad energiat teistega lävimisest - kipuvad eelistama üksiolekut. Mul pole mingi probleem üksinda olla ja sestap pean ennast kah introverdiks. Introverdid ammutavad energiat üksiolekust, aga samas võib teiste inimeste seltskond seda energiat kulutada. Kaaslasega pidevalt koosolemine sestap paistab eelduseks seadvat ekstravertsemaid standardeid. Kas introverdil läheks kooselu ükskõik kellega jamaks? Või võib ka introverdile leiduda sobiv kaaslane, kelle kõrvalt ta hetkekski lahus ei tahaks olla ja kes võtab ära vajaduse olla omaette?
Õnneks ma ei läinud õppima seda, mida mu sugulased tahtsid. Teadsin juba varakult, mida oma eluga peale tahan hakata ja läksin ka vastavasse kooli. Nii, et vähemalt selles osas pole kunagi vales suunas rühkinud.
Irja, kui nüüd aga natukene spekuleerida, siis kui sa näiteks oma prokurörina töötamise ajal oleksid abiellunud? Ja/või lapse saanud? Nö läinud suhte osas seda teed, mida kõik sinult kui noorelt naiselt niikuinii ootasid. Siis töötaksid ju praegugi veel ilmselt prokurörina, kuna arved tahaksid maksmist, lapsel lasteaiamaksud jne jne jne. Seetõttu arvan ka, et ei ole vaja nende kanaemade vastu midagi nii karm olla. Nad lihtsalt õnnetud inimesed. Pigem julgustada neid kasvõi väikeste sammude kaupa otsima sobivaid ameteid, suhteid jne. Ma ei ole eriti selle teie 'loom-inimeste teooria' pooldaja. Usun, et kui inimesel oleks võimalik õnnelik olla, ta tunnistaks endale, kes ta on, kus on ta anded, leiaks endale sobiva suhte ja elukutse, siis ei olekski meil loom-inimesi. Ehk vastuseks Inno küsimusele: kui Ingrid leiaks endale sobiva inimese, hakkaks tegema seda, milleks ta kõige paremini sobiks ja millega tegelemiseks tal annet on, siis ehk kaoks ka vajadus teist inimest domineerida. Kas tal oleks aga julgust endale otsa vaadata ja näha seda inimest, kes ta TEGELIKULT on, jääb muidugi veel teadmata.
P.S. Tean, et ka psühhopaadid eksisteerivad ja sugugi kõik inimesed siin ilmas ei ole südames head, aga need on vist pigem looduse apsud. Tahaks ikka loota, et Ingridi muutus oleks ainult nii palju, et ta tunnistaks endale, kes ta tegelikult on ja seeläbi ka õnne leiaks endale sobiva inimesega, endale sobivat tööd tehes.
Loll sõna see töö tegelikult... Sest kui teed seda, mis armastad, siis on see pigem hobiga tegelemine, mille eest makstakse... :/
P.
Te olete Herakleitose tõdemust, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, kõik muutub, valesti tõlgendanud, see ei tähenda inimese muutumist. Mõeldud on aegade, olude muutumist. Sokrates on öelnud: Tunne iseennast! Kas ei tähenda see seda, et inimene peaks aru saama, kes ta tegelikult on, kes ta on tegelikult kogu aeg olnud?
Ehk siis: muutuvad ajad, elust puhuvad üle tormituuled, nagu Inno ütles, aga inimene jääb samaks. Ja tal on neis tormituultes märksa kergem püsti jääda, kui ta teab, kes ta tegelikult on.
Nojah, aga mis sellel kõigel pistmist on sinu eelmise suhtega. Sa kirjutad, et Ingrid on psühhopaat, halb inimene ja seepärast oli suhe halb. See on ju hoopis teine teema, et sul algusest peale ta lõhn, välimus, anded jne. vastukarva olid. Ja kui alguses ei olnud vastukarva, siis mis saatuslikuks sai- ikkagi inimese maneerid, iseloom ja teised sihid elus, mis sul olid. Vähemalt mina võin oma purunenud abielu kohta küll seda öelda, et füüsiliselt ma jumaldasin oma meest aga olime noored ja üks kasvas ja arenes kiiremini...
Minuarust inimene ise ei muutu. Muutuda võib tema riietusstiil, soeng jne. Palju inimesed on mulle öelnud, et ma olen sellest mehest teinud lausa uue inimese (tüdrukud suhetes). Tegelikult nad ei ole muutnud seda inimest, see inimene ehk on ennast avanud jälle.
Mul oli kunagi suhe. Mees oli vaikne, omaette nokitseja ja sellise sissetõmbunud tüüp. Mina arvasin, et ma muudan teda samasuguseks nagu ma ise oled. Õnnelikuks, jutukaks, aktiivseks. Loll olin, et nii arvasin. Ma sain küll teda rohkem ennast avama panna. Rääkima, naerma, olema positiivsem. Aga ega ma teda ei muutnud, sisimas on ta ikkagi selline hall hiireke.
Ühel käel on näpud erinevad ja inimesed ei saa samuti ühesugused olla. Niiet öeldes "inimene muutub/ei muutu" peaks küsima, milline inimene? Nagu ma aru saan, oli Inno varaküps ja on teisme-east saati olemuslikult sama, mina mõtlen tänasel päeval huviga tagasi, kui teistmoodi inimene (väärtushinnangud, vaated, maitsed jne) ma paarkümmend aastat tagasi, st paarikümnesena olin.
Mina olen seda tüüpi, et ma võin halba elu, halba suhet, halba tööd kannatada vaid väga lühikest aega. Ükspäev lööb pea klaariks ning ma lahkun. Nii et ma ei näe mingit võimalust, et ma oleks abiellunud prokuröriks olemise ajal. Ma lihtsalt poleks abiellunud kellegagi, kellega ma oleks olnud koos vähem kui aasta. Ja selle aja peale olin ma juba ammu aru saanud, kas inimene sobib või ei.
Stereom, ma arvan, et see ekstravertsus/introvertsus on samuti veidi selised, ütleme ebatäpsed kategooriad. Introvertsus võib olla tundliku inimese kaitserefleks, mida ta ei tohi hakata vägisi muutma. See aitab tal sobimatuid inimesi vältida, neid, kes teda kottima hakkas. Ja kui leidub armastav, usaldav, sobiv kaaslane, võib selline introvert muutuda väga erksaks tüübiks, kes julgeb suhelda, oma mõtteid avaldada jne. Mina kükk tunne, et suhe Irjaga on mulle andnud tiivad. Samas kui suhtes Ingridiga ei tahtnud ma eriti midagi teha, olin selline kängunud punn. Endassetõmbunud. Isegi kibestunud.
4:07 anole:
ja mis suhtesse Ingridiga puutub, siis olen ka varem kirjutanud, aga ma ei väsi kordamast, et mul hakkas temast lihtsalt kahju. Inimlikult kahju. Kui me kokku saime, käima hakkasime, oli ta ka tõsiselt haige, ja mul tekkis teatud hasart ta terveks ravida. Ta oli ka hästi hädine ja närb. Ma lootsin, et kui olen teda aidanud, siis ta annab mulle vastu oma armastust, energiat, aga paradoksaalsel kombel, kui ta terveks sai, sain ainult sõimata ja tappa. Seda ootasin ma kõige vähem. Aga selleks ajaks olid juba olemas laps(ed), ühine kodu. Sellest vabanemine polnud enam kerge, vähemalt minu jaoks. Ja Ingrid muidugi oli kõva lubaja, kõva lubaja ja manguja, pisar tuli ruttu palgele, oskas mind nö ära kasutada. Ja mina olen selline suur uskuja, selline lapselikult siiras. Takkajärgi võib tõesti öelda, et olin seline naiivne ullike, aga lähisuhtest ootad ju ikka parimat. Hakkad enda jaoks seda suhet koguni ilustama, ilusaks mõtlema, ilusamaks kui ta tegelikult on. Ja noh, eks oli lootus ka, et Ingrid muutub. Ta aeg-ajalt nagu ilmutas mingeid märke, aga see võis olla ka mu meelepete. Ja need märgid olid käitumise, hoiakute osas. Sügavamal tasandil loomulikult mingeid muutusi polnud, ja siis ma muidugi ei teadnud ka sellest sobivusest, selle olulisusest midagi. Praegu, takkajärgi on muidugi hea tark olla. Aga kui temaga koos elasin, siis kobasin ikka täielikus pimeduses. Loomulikult, kui mul oleks olnud kasutada praegu mulle teadaolev info, oleks ma tast juba ammu ära lahutanud.
Ma vaidlen vastu. Inimesed siiski muutuvad. Mitte sellepärast, et teine seda tahab, aga sellepärast, et nad ise seda tahavad. Ma ei räägi siin mingitest trastilistest muutustest. Kui sa ikka pole eluaeg sporti teinud, siis tõenäoliselt ei hakka sa seda ka mingil hetkel tegema. Loomulikult on erandeid, aga neid on alati.
Samas sellekohapealt olen teiega täiesti nõus, et kui suhtes ikka midagi valesti n, siis see ei parane aastatega vaid halveneb. Samas pole päris ideaalset kaaslast vist olemas. Kui inimene on ideaalilähedane, siis ollakse nõus mõne koha pealt kompromisse tegema. Ma ei räägi siin suurtest asjadest. Keegi kuskil ütles, et paarisuhe pole 50/50 suhe vaid 100/100 suhe. Ma olen sellega täiesti nõus.
anole 1.56
Ma olen kah kuulnud sama asja,et inimesed pidavat olema nagu plastiliinist või savist mida on võimalik voolida oma suva järgi.Meedia ja Holleywoodi või vene shovinistlike propaganda filmide abil mida näidatakse pea igas kinos(vene filme õnneks ei näidata igas kinos) abil voolitakse inimestest sellised inimloomad mis on kasulikud firmadele ja suurtele korporatsioonidele.Holleywoodi ja mistahes filmide või virtuaalmängude või meedia abil pannakse inimesed käituma sedasi kuis ärimeestele vajalik.
Sestap on kasulik rahalises mõttes olla ärimees aga tervise pärast ei soovita olla ärimees sest äri kurnab ära mistahes inimese ja teeb nood jõuetuks voodis.Pederastia koputab ärimeeste uksele ja ronib voodisse ajab abielupaarid lahku.
Postita kommentaar