Mis Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, ja sobivusest

Piltidel, vasakul Manona Helk, endise nimega Visnapuu, ajakirjast Lilit. Ja paremal (paremalt) Veiko Visnapuu, Jaan Martinson, Priit Pullerits ja Tarmo Tiisler usutlemas Saku Suverulli võitjat Kristina Šmiguni, kujutis Pulleritsu suusablogist.

Ostsin randa kaasa värske Liliti ja mis ma näen, päätoimetaja Manona Visnapuu oma nime ära muutnud. Ja on nüüd Manona Helk. Ja jutustab, et erinevalt "meie staarblogijatest" võtab tema oma abielust kaasa vaid helged mälestused. Nyyyyhk, ulatage pabertaskurätik, palun.

Aga Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, et Manona rääkis, et Veiko Visnapuu, tema eks, olnud üks ilgemalt suur jota, kes muudkui jõi ja jõi. Noh, nagu populaarses laulukeses, et kui jääb kõrts seal vahele, rahvas paneb tähele. Et siis muudkui klatšis sõbrantsidele oma meest, aga ilmarahvale räägib, et oi kui tore mees oli ja muu ninnu-nännu (ninuli rannaliivas pikutav Inno palub märkida, et tema arust on Veiks lahe kuju). Taustainfiks seda, et Manona ja Veiko olid mõlemad Postimehe ajakirjanikud - Manona kirjutas elust ja Veiko oli spordiajakirjanik. Aga nii kui Manona Delfisse tööle läks, läks lahti üks suur klatš ja tagarääkimine. Ja mis on naiste lemmikteema - eks ikka mees! Ja nii oligi, et Manona rääkis Tiina Kuulerile ja Tiina Kuuler rääkis Innole.

Aga miks me elame ikka selle põhimõtte järele, et sauna taga, tiigi ääres võib oma mehe või naise kohta igasugust paska suust välja ajada, aga avalikult, kogu ilmarahva ees, ausalt ei või? Miks me tahame näidata end paremate, viisakamate ja viksimatena kui tegelikult oleme? Mis see meile päeva lõpuks annab?

Raamatute kõrvale on hea lugeda ajakirju. Eile kui olin rannas tunnikese Anais Nin'i "Henry ja June'i" seltsis veetnud (muide, Anais Nin suri samal aastal, kui mina sündisin - 77), võtsin ette Briti Marie Claire'i, kus kirjanik Jane Green räägib väga avameelselt oma lahkuminekust ja sellest, kuidas ta leidis pärast lahutust sobiva mehe. Ja ta ei häbene sugugi öelda, et tema abielu oli sitt, sest ta eksmees oli isekas, ülbe ja soovis teda kogu aeg muuta. Näiteks väitnud ta pulmaseltskonnale, et ta pruudi lemmikfilm on Jerry Maguire ning lemmikütlus "You complete me", kuigi see oli täielik vale. Naine oli kusagilt lugenud, et sobivuse valem on järgmine: see on kirg, imetlus ning austus. Kui sul on kaks neist, siis sul on küllalt, aga kui kolm, siis saad enne surma paradiisi näha. Kirjanik Green leiab oma abielu analüüsides, et kahest on vähe, sest temal olid oma mehega küll imetlus ja austus, aga puudus kirg, ning ta oli väga õnnetu. Ta lisab, et peale nende kolme on vaja veel üht - nimelt lahkust. Et mees ja naine oleks teineteise vastu lahked. Lihtne, eks ole? Olla lahke! Peaks ju olema. Aga mõelgem hetkeks. Kui paljusid abielupaare te teate, kes on teineteise vastu LAHKED?

See on huvitav, kuidas meie naisteajakirjad, kasvõi seesama Lilit, muudkui õpetavad naisi, kuidas mehi "ära võrgutada" ja nende tujusid tõlgendada, aga ei räägi sõnagi sellest, kui oluline on, et sa meest, keda võrgutama hakkad, ka austada ja imetleda suudad. Kas ta sind ka erutab? Ja kas sa tunned, et suudad tema vastu elu lõpuni lahke olla?

Kui sa ei suuda meest mõista, kui naisteajakirjad peavad sind õpetama, kuidas oma meest mõista, siis sa oled päris kindlasti sobimatus suhtes. Sama lugu on austusega. See, kui naised oma meeste juures järjepanu vigu leiavad, näiteks nende vuntse ja habet kritiseerivad, tähendab, et nad ei austa neid, aga suhte alguses ei juleta seda tavaliselt välja öelda. Tehakse selliseid softe märkusi, et kuule, kas sa ei leia, et sa peaks habet ajama. Või siis ütleb mees naisele, nagu J minule, et kuule, sa oled juba kolmandat päeva selle sama kleidiga, soenguga, meigiga, pane midagi muud selga, tee teine soeng, laki kasvõi küüned ära. J ei austanud mind, aga ta ei julenud mulle seda öelda. Küllap seepärast, et ta oli, nagu ta ise ütles, juba 38, viimases abiellumiseas.

Paljud heidavadki paari mitte austusest, imetlusest, kirest, vaid just seepärast, et nad mõtlevad, et kui nad NÜÜD ja KOHE ei abiellu, siis viimaks jäävad üldse üksi. See pole nii. Jane Green, kel on oma esimese mehega neli last, leidis oma õige alles 38-aastaselt. Inno leidis minu, kui ta oli 35. Ja mina leidsin Inno, kui ma olin 28. Tuleb lihtsalt mitte alluda pressingule sõprade ja sugulaste poolt. Naised ei peaks laskma end heidutada kanaemade hädakisast, et sünnitada tuleb 20ndates. Naised üle maailma sünnitavad 30ndates ja 40ndates ning häda pole midagi. Vanem ema ongi targem; ta on juba ise midagi saavutanud ega hakka oma realiseerimata unistusi lapsele peale suruma.

Neid, kes juba on sobimatus suhtes, peaks aga see lugu julgustama sest suhtest välja astuma. Ja oma kogemusest rääkima, et ka teised teaks, milliseid vigu vältida. Ega elu ole 40-aastaselt veel läbi. On väidetud, et siis see hoopis algab. Aga et see tõesti alata võiks, on esmalt tarvis olla põhjani, viimse piirini aus. Nii enda kui teiste vastu.