teisipäev, 22. juuli 2008
Mis Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, ja sobivusest
Piltidel, vasakul Manona Helk, endise nimega Visnapuu, ajakirjast Lilit. Ja paremal (paremalt) Veiko Visnapuu, Jaan Martinson, Priit Pullerits ja Tarmo Tiisler usutlemas Saku Suverulli võitjat Kristina Šmiguni, kujutis Pulleritsu suusablogist.
Ostsin randa kaasa värske Liliti ja mis ma näen, päätoimetaja Manona Visnapuu oma nime ära muutnud. Ja on nüüd Manona Helk. Ja jutustab, et erinevalt "meie staarblogijatest" võtab tema oma abielust kaasa vaid helged mälestused. Nyyyyhk, ulatage pabertaskurätik, palun.
Aga Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, et Manona rääkis, et Veiko Visnapuu, tema eks, olnud üks ilgemalt suur jota, kes muudkui jõi ja jõi. Noh, nagu populaarses laulukeses, et kui jääb kõrts seal vahele, rahvas paneb tähele. Et siis muudkui klatšis sõbrantsidele oma meest, aga ilmarahvale räägib, et oi kui tore mees oli ja muu ninnu-nännu (ninuli rannaliivas pikutav Inno palub märkida, et tema arust on Veiks lahe kuju). Taustainfiks seda, et Manona ja Veiko olid mõlemad Postimehe ajakirjanikud - Manona kirjutas elust ja Veiko oli spordiajakirjanik. Aga nii kui Manona Delfisse tööle läks, läks lahti üks suur klatš ja tagarääkimine. Ja mis on naiste lemmikteema - eks ikka mees! Ja nii oligi, et Manona rääkis Tiina Kuulerile ja Tiina Kuuler rääkis Innole.
Aga miks me elame ikka selle põhimõtte järele, et sauna taga, tiigi ääres võib oma mehe või naise kohta igasugust paska suust välja ajada, aga avalikult, kogu ilmarahva ees, ausalt ei või? Miks me tahame näidata end paremate, viisakamate ja viksimatena kui tegelikult oleme? Mis see meile päeva lõpuks annab?
Raamatute kõrvale on hea lugeda ajakirju. Eile kui olin rannas tunnikese Anais Nin'i "Henry ja June'i" seltsis veetnud (muide, Anais Nin suri samal aastal, kui mina sündisin - 77), võtsin ette Briti Marie Claire'i, kus kirjanik Jane Green räägib väga avameelselt oma lahkuminekust ja sellest, kuidas ta leidis pärast lahutust sobiva mehe. Ja ta ei häbene sugugi öelda, et tema abielu oli sitt, sest ta eksmees oli isekas, ülbe ja soovis teda kogu aeg muuta. Näiteks väitnud ta pulmaseltskonnale, et ta pruudi lemmikfilm on Jerry Maguire ning lemmikütlus "You complete me", kuigi see oli täielik vale. Naine oli kusagilt lugenud, et sobivuse valem on järgmine: see on kirg, imetlus ning austus. Kui sul on kaks neist, siis sul on küllalt, aga kui kolm, siis saad enne surma paradiisi näha. Kirjanik Green leiab oma abielu analüüsides, et kahest on vähe, sest temal olid oma mehega küll imetlus ja austus, aga puudus kirg, ning ta oli väga õnnetu. Ta lisab, et peale nende kolme on vaja veel üht - nimelt lahkust. Et mees ja naine oleks teineteise vastu lahked. Lihtne, eks ole? Olla lahke! Peaks ju olema. Aga mõelgem hetkeks. Kui paljusid abielupaare te teate, kes on teineteise vastu LAHKED?
See on huvitav, kuidas meie naisteajakirjad, kasvõi seesama Lilit, muudkui õpetavad naisi, kuidas mehi "ära võrgutada" ja nende tujusid tõlgendada, aga ei räägi sõnagi sellest, kui oluline on, et sa meest, keda võrgutama hakkad, ka austada ja imetleda suudad. Kas ta sind ka erutab? Ja kas sa tunned, et suudad tema vastu elu lõpuni lahke olla?
Kui sa ei suuda meest mõista, kui naisteajakirjad peavad sind õpetama, kuidas oma meest mõista, siis sa oled päris kindlasti sobimatus suhtes. Sama lugu on austusega. See, kui naised oma meeste juures järjepanu vigu leiavad, näiteks nende vuntse ja habet kritiseerivad, tähendab, et nad ei austa neid, aga suhte alguses ei juleta seda tavaliselt välja öelda. Tehakse selliseid softe märkusi, et kuule, kas sa ei leia, et sa peaks habet ajama. Või siis ütleb mees naisele, nagu J minule, et kuule, sa oled juba kolmandat päeva selle sama kleidiga, soenguga, meigiga, pane midagi muud selga, tee teine soeng, laki kasvõi küüned ära. J ei austanud mind, aga ta ei julenud mulle seda öelda. Küllap seepärast, et ta oli, nagu ta ise ütles, juba 38, viimases abiellumiseas.
Paljud heidavadki paari mitte austusest, imetlusest, kirest, vaid just seepärast, et nad mõtlevad, et kui nad NÜÜD ja KOHE ei abiellu, siis viimaks jäävad üldse üksi. See pole nii. Jane Green, kel on oma esimese mehega neli last, leidis oma õige alles 38-aastaselt. Inno leidis minu, kui ta oli 35. Ja mina leidsin Inno, kui ma olin 28. Tuleb lihtsalt mitte alluda pressingule sõprade ja sugulaste poolt. Naised ei peaks laskma end heidutada kanaemade hädakisast, et sünnitada tuleb 20ndates. Naised üle maailma sünnitavad 30ndates ja 40ndates ning häda pole midagi. Vanem ema ongi targem; ta on juba ise midagi saavutanud ega hakka oma realiseerimata unistusi lapsele peale suruma.
Neid, kes juba on sobimatus suhtes, peaks aga see lugu julgustama sest suhtest välja astuma. Ja oma kogemusest rääkima, et ka teised teaks, milliseid vigu vältida. Ega elu ole 40-aastaselt veel läbi. On väidetud, et siis see hoopis algab. Aga et see tõesti alata võiks, on esmalt tarvis olla põhjani, viimse piirini aus. Nii enda kui teiste vastu.
Teemad
Ajakirjandus,
Kuulsused,
Seks,
Suhted
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
15 kommentaari:
Retooriline küsimus Irjale (mõtlesin selle tegelt alguses postitada eilsesse Jõgeda teemasse, aga siis lugesin seda teksti):
Kas seks on kõige olulisem asi siin maailmas? Kuidas põhjendad vastust?
Ei ole.
Ma arvan, et kõige tähtsam on armastus ja armastuses sisalduvad kirg (s.o seks), imetlus, austus ja lahkus. Ehk siis kõige tähtsam on armastus, mille olemuslik osa on seks ehk seksuaalne sobivus.
Irja, ei ole just palju inimesi, kes nii arvavad, on seda läbi tunnetanud ja välja öelnud. Seepärast on seda hea lugeda. Olen sama meelt, seda korduvalt ka välja öelnud ja vist isegi kusagil portaalis minu profiilis siiani kirjas. Ilma armastuseta oleks maailm pimedusse maetud.
Väga hea kirjutis, Irja!
Tõeliselt meeldiv oli seda lugeda!
Olen ise 23, ainukene vallaline inimene oma sõprusringkonnas. Kõikidel mu sõbrannadel on juba tõsisemad suhted ning mõlgutavad abielu mõtteid ning lapse saamist. Vahel on mul tõesti tunne, et kas mina olen ainukene, kellel häirekell peas alarmi julmalt lööma hakkab. 23 on minu meelest tänapäeva mõistes ikkagi liiga noor. Ja inimesed selles eas räägivad, et appikene, aeg hakkab otsa saama ja tuleb käppelt - käppelt midagi saavutada.
Tunnen, et ma ei suuda hingata, kui sellist juttu kuulen. Ja samal ajal kui nad oma boyfriend'idega koos on, siis käib mingi pidev näägutamine. Tee seda, ole nii, vaata milline välja näed!
Siis mõtlen, et äkki on neil tarvis hoopis kedagi kamandada? Kõik oma tuleviku plaanid tehakse teist inimest arvestades. See on iseenesest armas, kuid mulle tundub, et indiviidi neis enam ei ole. Kahjuks pole see minu sõprusringkond ainukene, kus sellist mõtlemist/käitumist näinud olen.
Sellepärast meeldis mulle Ameerikas olla, sest sealne suhtumine oli teine. Kui ütlesin, et olen 22 vms, siis kukuti nunnutama, et ma nii noor ja elu alles ees jne. Ja ma tõesti tundsin väge täis. Eestisse tagasi jõudes hakkasin kohe tundma, et ma pole enam piisavalt noor. Ja ma pean oma elu kindlustama hakkama. Materiaalsus rules!
Ja siga mind näksigu, et olen 23 ja ikka veel valllaline ja lapse saamine pole mulle veel pähegi karanud, ammugi pole ma nutnud, et see "õige" minu teele saatunud veel ei ole.
Ma olen nôus sellega, et ei tohi alluda ühiskonna survele ja joosta pea ees abiellu ning asuda lapsi sünnitama, lihtsalt seepärast, et kôigil teistel ju juba on. Tuleks ikkagi see ôige ära oodata ja niikaua tegeleda enesearendamisega ja elada....oma elu. Issand, miks ma küll varem sellest aru ei saanud??
Toetan sajaprotsendiliselt seda mõtet, et õnne ja tõelise armastuse kogemiseks pole kunagi hilja. Jumal teab kui ebaõiglaselt palju paare elab kohusetundest ja harjumusest koos, sest kunagi leitud kaaslane tunduski see õige. Ja kui siis satub su teele see tegelik õige, siis ei julgeta ennast senise elu kammitsaist lahti rebida. Kuidas ma ikkagi lõhun abielu ja mis sugulased ütlevad jne Ja keelatakse endale õnnelik olemist. Aga inimesed, me elame ainult ühe korra- keegi ei anna teile teie surivoodil medalit selle eest, et te iga hinna eest ühes abielus püsisite. Elada tuleb nii, et kui minek käes, siis saaksite endale öelda: ma olen õnnelik olnud...
Et see nüüd ainult targutamiseks ei jääks, siis tunnistan, et lõpetasin oma 16 aastat kestnud "korraliku" abielu ja abiellusin uuesti endast palju noorema mehega, kellega kohtumisel tabas mind silmapilkselt äratundmine- he ś the ONE! Seisin dilemma ees- kas jääda edasi virelema suhtesse, mis väliselt küll normaalne ja vastas ka ühiskondliku arvamuse levinud normidele või lubada endale õnne. Nüüdseks oleme koos olnud 4 aastat, neist 1 ka juba abielus. Ja mulle tundub siiamaani, et enne teda ma nagu polekski elanud...
Wow! Jummala lahe kommentaar anolt 9:21!!! Aitäh et kirjutasid raisk! Tõsiselt hea meel oli seda juttu lugeda. Siuke mentaliteet on tõesti värskendav ja mulle tundub, et ma olen ilmselt terve elu elanud kuskil perseaugus! Mina olen juba 24 aastane mees ja olen ka ikka veel vallaline. Mul on hea meel, et keegi väärtustab ennast sellele vaatamata, kas ta konformeerub ühiskonna ettekirjutustele. Godspeed! Mul teeb see tuju heaks.
Irja: põhjus miks ma küsisin selle seksi kohta, oli see, et sulle väga meeldib seksida ja seega ma arvasingi et sa pead seksi olulisemaks kui nii mõnigi teine naine. Sest seda on üldiselt peetud ebasoovitavaks, et keegi seksi peaks nii oluliseks. Pealegi, sulle võib tunduda naeruväärsena väide, et naine, kes palju seksib, on odav või ärakasutatav, aga samas, kui sul on ülikõrge libiido, kas see mitte ei viita sellele, et äkki on inimesel raskem ennast kontrollida. Et see, kui sa tahad 20x päevas pihku panna, viitab madalale enesekontrolli võimele? Mis arvad?
Meeste kohta ma ei oska öelda, aga ise võin öelda seda, et see, kui sa seksida armastad, ei tähenda, et kui sa seksi ei saa, siis lähed hulluks (viide Kadastikule, kes Inno ühe väljamõeldud loo põhjal "seksihulluks" tembeldas). Et kui seksi ei saa, siis minul küll silme eest mustaks ei lähe ja ennast kontrollida suudan ma ka. Ja samuti pole ma kunagi tundnud soovi oma partnerit petta, ei varasemates ega ka praeguses suhtes. Mulle on alati olnud kombeks üks mees korraga.
Seksi armastamise all pean ma niisiis silmas nauditavat seksi ühe inimesega, kui mõlemal on selleks tuju ja tahtmist.
Ja ma ei arva sugugi, et kui keski 20 x päevas pihku lööb, et siis ta on seksihull valmis. Ma arvan, et see keskaegsete kirikuisade poolt jutlustatud keha piitsutamine on ajast ja arust. Kui see kellelegi mõnu valmistab ning ta sellega kellelegi kahju ei tee, siis lasku käia.
Hullus võib eesti keeles sageli olla ka sõltuvuse sünonüüm, näiteks shopahooliku sünonüüm on shoppamishull, shokohoolik võib olla hull shokolaadi järgi, seksihull on see, kes pigem sureb kui elab ilma seksita.
Aga kes on see, kes pigem sureb, kui kannatab igavesti kusehäda? Kusehull? Või kes pigem sureb kui elab ilma hingamiseta? Hingamisehull. Või kes sureb, kui elab sittumata? Sittumisehull.
Seks on samasugune "sõltuvus" nagu hingamine, kusemine, sittumine, söömine.
Tegelt on terve see "22 viimane taks" teema ikka suht huvitav. Et kas on ikka põhjust põdeda, kui oled üle 25 eluaasta ja endiselt vallaline, or worse still, ikka veel süütu. Seda võiks selgelt siin blogis jätkata. Ma tegelt saatsin eelmine nädal meili peale tagasiside selle kohta, loodetavasti leiate aega vastata. Tõsiselt tahaks teie arvamust teada.
see '22- viimane taks' parineb ajast, kui inimesed said 21-lt taisealiseks ja naine kolis sujuvalt isakodust mehe juurde, taisealine naine ilma abikaasata oli tollal selline absurdne m6iste, vanap;iiga valmis, hapukslainud jne
Postita kommentaar