Vahva sõdur Georgi juhtumised 1

Sorteerisin natuke isa asju ja leidsin ta päeviku, kus ta kirjeldab sündmusi 44nda aasta kevadsuvel. Georg Vaher oli siis 17-aastane Tartu koolipoiss, Hugo Treffneri kooli poiss. Tema isa Gustav-Eduard ehk Eedi oli Tartus Võru tänaval majaomanik ning ema Julie-Eveliine ehk Juuli Võrumaal, Osulas kooliõpetajaks. Georg oli oma ema ja isa kolmest lapsest noorim, pesamuna, Aino ja Endla väike vennake. Oli kevad, päike paistis ja... Aga mida mõtles üks uljas 17-aastane noormees 44nda aasta kevadel, kui oli sõitnud ema juurde koolivaheaega veetma?

"1944nda aasta kevadel, pärast 9nda klassi lõpetamist Tartu Treffneri gümnaasiumis läksin ma Võrumaale, Osulasse oma ema juurde suvevaheajale. Ema elas endiselt Osula koolimajas teisel korrusel, kus tema käsutuses oli kaks tuba ja üldkasutatav köök.

Samas koolimajas oli veel korter koolijuhatajal Vendal, kes elas alumisel korrusel, ja teisel korrusel elasid mu ema naabruses õpetajad Richard Iher ning Elfriede Kostabi.

Koolijuhataja Venda oli küllaltki karmikäeline mees, kes tikkus oma õpilasi kõrvast sikutama, mille tõttu tal tuli isegi ühe lapsevanemaga kohut käia. Oli Isamaaliidus (Pätsi partei) ja esines koosolekutel isamaaliste kõnedega. Elfiriede Kostabi oli tagasihoidlik ja viisakas õpetaja. Ta on praeguse kuulsa väliseesti kunstniku Mark-Kalev Kostabi vanatädi. Richard Iher kirjutas okupatsiooni ajal romaani, mis Võru lehes järjejutuna avaldati. See oli üsna venevastane romaan ja teda oleks ka kindlasti represseeritud, kui ta pärast sakslaste lahkumist poleks kiiresti ära kolinud kuhugile Põhja-Eestisse.

Tol Richard Iheril oli aga lapsehoidjaks ning koduabiliseks üks nooruke tütarlaps nimega Advig, kellesse ma kõrvuni armusin. Olin tollal 17-aastane ja Advig oli minust kaks aastat vanem. Talle tegi minu temasse kiindumine nalja ja kuigi käisime mõned korrad jalutamas, piinas ta mind jutuga, et temale meeldivad vanemad mehed, hallide meelekohtadega. Ka hakkas ta pärast kurameerima ühe sakslasega, kellega nende lahkumisel kaasa läks. Kuuldavasti sai ta ka ühe vallaslapsega maha.

Ema juures elas nüüd ka mu tuberkuloosihaige õde Aino. Aino jättis ülikooli pooleli, kui abiellus kaasüliõpilase Huko Kallastuga. Huko oli üsna kena välimuse, kuid ääretult vastiku iseloomuga mees, kellega mina absoluutselt läbi ei saanud. Aino ja Huko avasid Eesti Vabariigi lõpupäevil mu isa majas Tartus leivatööstuse, mis nõukogude korra kehtestamisega riigistati.

Ainol ja Hukol sündis kaks poega. Esimene poeg Alo sündis 9. aprillil 1942. aastal ja teine poeg Taso aasta hiljem. Taso sündis tervisehäirega. Tal oli sapijuha umbes, mis praegusel ajal oleks kõrvaldatud kerge operatsiooniga. Tol ajal seda aga ei tehtud ning Taso suri peatselt pärast sündi. Taso sünnitamise ajal, 43ndal aastal siis, olid haiglad väga külmad ja Aino sai kopsupõletiku. Kuna Taso paigutati haiglasse, siis Aino käis teda kopsupõletikuga haiglas imetamas. Ka kodus pidi ta haigest peast kodutöid tegema, sest Hukol ei kõlvanud "naistetöid" teha.

Kusagilt sai Aino tuberkuloosinakkuse (minu ema arvates tekist, mis toodi Huko vanemate juurest ja mida oli kasutanud tuberkuloosihaige inimene) ja nüüd oligi Aino meie ema juures, kes teda põetas. Vanema poja Alo viis Huko oma vanemate juurde, kus poiss sai difteeria nakkuse. Kuna Huko armastas spartalikku kasvatust, siis haige lapse eest hoolitsemine oli puudulik; talle anti haigest peast hernesuppi, mida poiss ei armastanud. Samuti arvati, et tal on hoopis angiin ja küllap saab peagi terveks. Mõne aja pärast Alo suri ja see oli mu haigele õele masendavaks löögiks. Muidu oli Alo hästi kena ja tore laps.

Huko oli Tartus politseis kriminaalkomissar ning minu õe maal olles hakkas ta kurameerima oma vana armastusega. Kuna Huko elas Tartus minu isa majas, siis sai Aino sellest teada minu isa kaudu, ja seegi oli Ainole suureks löögiks.

Osula koolimajja oli paigutatud sel suvel üks saksa sõjaväeosa, mingi propaganda üksus. Millega nad tegelesid, seda oli raske öelda, kuid pea igal õhtul olid koolimaja saalis kinoetendused, kus näidati tolleaegseid saksa filme. Mõni neist oli üsna hea ja käisin ka pidevalt neid vaatamas. Muidu sain saksa sõduritega üsna hästi hakkama, kuid mõned ülemused olid üsna ülbed ja upsakad. Eriti jäi mulle meelde üks ohvitser nimega Kragenicks, kes kord mulle vastu tulles käratas: "Warum grüssen sie nicht?" (Miks te ei tervita?). Vaatasin talle jonnakalt otsa, sest mulle tuli meelde laul sellest, kuis mats alati on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees, ja kõndisin minema. Edaspidi käisin tast demonstratiivselt suure kaarega mööda, kuid tervitama ei hakanud. Ka üks allohvitser tahtis, et ma teda tervitaks, kuid vältisin tedagi.

Sakslastega olid kaasas ka mõned vene rahvusest tüdrukud ja üsna kena väljanägemisega. Eriti on mul meelde jäänud üks umbes 20-aastane tüdruk nimega Lena Vlassova, kes käis mu õega juttu ajamas, ja näis, et ka mina meeldisin talle. Ükskord kutsus ta mind jalutama ja läksime üsna kaugele mööda maanteed. Järsku keeras ta metsa alla ning kutsus mindki kaasa...

Jätkub!