Viies kolumn: Eurovisioon kui geiparaad

(avaldatud 21. mail 2008)

Eurovisioon kui geiparaad

Mul õnnestus eile saalist nii-öelda kohapealt kaasa elada Eurovisiooni lauluvõistluse järjekordsele salvestusele Serbias, Belgradi Arenal. Lauluvõistlus on juba aastaid köitnud eestlaste südameid, ilmselt seetõttu, et väike Eesti on viimastel aastakümnetel leidnud harva rahvusvahelist tunnustust ja, nagu öeldakse, eestlased on laulurahvas. Vähemalt nad ise armastavad nii mõelda. Ja siis on loomulik, et igasugu lauluvõistlustel on suur populaarsus. Kus siis pisike Eesti valib ja saadab igal aastal rahvusvahelisele suurele areenile oma esitaja ja laulukese ning ootab pikisilmi, kuidas neid hinnatakse. Et kas saab üle lati või jääb selle alla. Ja loomulikult tabab igapäevaselt rasket tööd rügavaid eestimaalasi nukrus ja tühjusetunne, kui nende esitaja ei pääse edasi isegi mitte eelvoorust. Aga eestlaste lohutuseks tahaks siin ära õiendada ühe asja: nimelt, sõbrad ja kaasmaalased, see pole lauluvõistlus, vaid iga-aastane geiparaad, kus siis homomeelsed kogunevad, tutvuvad ja valivad välja oma lemmiku. See üritus on olnud juba aastaid homomeelsete asi. Ma olen käinud kohal neljal-viiel lauluvõistlusel, nii-öelda kohapeal kaemas, ja võin ses osas käe südamele panna. Ajakirjanikud ja kogu muu seltskond, kes selle asjaga tegelevad, on juba aastaid olnud peaasjalikult homod. Vaadakem kasvõi Eestist Eurovisioonile lähetatud ajakirjanikke! See võib kurvastada või mitte, aga lauludega pole sel üritusel mingit pistmist.

Niisiis on eestlaste seas nii populaarne Eurovisiooni lauluvõistlus tegelikkuses Euroopa geikultuuri iga-aastane manifestatsioon. Kus kogu Euroopa geid saavad kokku, tutvuvad ja ajavad vaikselt oma asja. Ja nagu igal aastal tavaks, tagavad lauluvõistluse korraldajad kohale saabunud geidele turvalisuse, seda kasvõi lauluvõistluse nn pressikeskuse ruumides, kus toimuvad iga-õhtused klubiüritused. Ja sellest kõigest võib aru saada, sest mitmel pool Euroopas, või siis osas neist riikidest, mis lauluvõistlusel osalevad, ka Eestis, on geide õigused alla surutud. Ja selline laialdane ettevõtmine, millele annab enamasti õnnistuse vastuvõtjamaa valitsus, aitab geikultuuri ja homomeelsust kui mitte propageerida, siis vähemalt vastuvõetavamaks muuta. Isegi tänavusel aastal lubas Serbia juhtkond avalikult, et homomeelsed võetakse Serbia riigi kaitsva tiiva alla. Neil lastakse lauluvõistluse korralduspaikade ruumes ajada oma asju, ilma et keegi neid sinna rusikatega tümitama tuleks. Selleks on ümber korralduspaikade välja pandud kümneid, et mitte öelda sadu politseinikke. See on lauluvõistluse korraldajate suur võit, kui arvestada, et vähemalt pooled kohale saabunud 10 000 välismaa “turistist” on homod. Ja noh, lauluvõistlusel on 200 miljonit vaatajat, see tähendab puhast raha! Selle raha nimel pigistatakse kõik silmad kinni, umbes samamoodi, nagu see toimub seoses olümpiamängudega.

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ilmselt on vähesed mõelnud sellele, kuivõrd mõjutab seesama geikultuur lauluvõistluse tulemusi ja milline on sellise arengu laiem mõju. Ilmselt pahandab see homovastaseid, aga fakt on see, ja juba aastaid, et lauluvõistluse võitja panevad paika geiorganisatsioonid. Noh, näiteks läbi nende nn ennustuste, mida siis üle Euroopa ajalehtedes avaldatakse. Neid “ennustusi” panevad aktiivselt kokku needsamad geiorganisatsioonid, ja nende ennustuste põhjal annavad oma hääle heausksed telekavaatajad. Ja enamasti võidab homode laul. Erandiks oli Soome Lordi 2006. aastal ja Teräsbetoni tänavu, mis ennustustabelites jäid tahapoole, aga mis olid sedavõrd täis ürgset maskuliinset energiat, et sõidavad üle igasugusest geide poolt kokku segatud roosamannast. Sorri, homod, ma olen siin teie suhtes kriitiline, aga minu arvates on Eurovisiooni lauluvõistluse nimeline tsirkus ületanud igasugused normaalsuse piirid. Heausksetel telerivaatajatel on lõppude lõpuks õigus teada, kuidas nende heausksusega manipuleeritakse.

Ja paljuski homomeelsete monopoli tõttu sellel geiparaadil lähetavad mitmed riigid juba pikka aega eurovisioonile esinejaid, kes lähevad suure tõenäosusega peale sellele samale geiseltskonnale. Vaadakem kasvõi tänavust esimest eelvooru. Peale Soome ja Eesti lugude kasutasid eranditult kõik esinejad geidele omaseid sümboleid: lady domina-tüüpi või siis tütarlapselik naine, inglitiivad, kabaree-stiil, sile piltilusaks meigitud naiselik mees, peenikese häälega liibuvas riietuses meeslaulja. Ja kohapeal saalis olnud publik, kellest kindlasti pooled olid homod, tatsasid puusanõksude saatel rõõmuga kõigile omasugustele kaasa. Ja siis pole ime, et Eesti heteropoiste esinemisele järgnesid “böö” ja “vilekoor” nagu võis uudistest lugeda. Tõsi, mina mingit bööd ega vilesid ei kuulnud, aga ilmselt ma ei osanud tähele panna või ei istunud ma õiges kohas, või pole mu meelsus piisavalt homo.