Ja mis on kaagutamisest kasu?!

Eesti poliitikud, või ütleme siis, et osa neist, on teinud viimastel päevadel huvitavaid avaldusi. Mille põhjal võib arvata, et eesti rahvas on kohe-kohe langemas hirmsa ja koletu veretöö ohvriks, ning tuleks kohe-kohe mõelda kas kohvrite pakkimise või sõtta mineku peale. Sest asi on ikka sedavõrd hull. Kuigi, kui aknast välja vaadata, siis paistab sealt rahumeelne taevas, mida varjutab vaid mõnede poliitikute rumaluse tagajärjel tekkinud majanduslik surutis. Ka seda surutist püütaksegi nüüd paanika külvamisega varjutada?!

Ja need avaldused, mis on tehtud viimastel päevadel Venemaa kohta. Kas need on tõsiselt võetavad?! Et Venemaa igalt poolt välja ja isolatsiooni! Aga tehkem siis seda, sõbrad poliitikud, see on teie kätes: katkestage diplomaatlised suhted Venemaaga, keelake Sotši olümpiamängud, visake Venemaa välja rahvusvahelistest organisatsioonidest, tehke vali noomitus euroliidule. Miks te ei tee seda?! Miks on need vaid sõnad? Kellele need sõnad, tühipaljad loosungid kasuks tulevad? Ok, saab rahvast mõnda aega hullutada, oma tegematajätmistelt tähelepanu kõrvale tõmmata, ajakirjanikele puru silma ajada. Isegi Toomas Savi, kes muidu on vait kui sukk, sai käe valgeks niiöelda. Aga edasi?! Mis saab edasi? Venemaa ei kao kuhugi ja jääb Eesti naabriks. Kas mingi kaukaasia agressiivse mägirahva pärast on mõtet täiesti rikkuda Eesti ja Vene niigi kehvi suhteid. Kui räägitakse venelaste integreerimisest ja vajadusest suhteid parandada, selleks et arendada kaubavahetust ida ja lääne vahel. Et Eesti tänavatel poleks rahutusi. Või kuidas kujutatakse ette Tallinna sadama lepinguid Hiinaga ilma, et oleks klatitud suhted Venemaaga. Kas rongid teevad vahepeal õhusõidu, hüppavad ühest kohast teise?! Või mis?!

Võtkem eeskuju vanadest lääneriikidest, kes mingi Gruusia pärast, pealegi veel mingi lolluse pärast oma pead tulle ei pista. Ja seda ei tee tegelikult ka Eesti poliitikud, kui vaadata, kui vaikseks on jäänud jutud Tšetšeenia vabadusvõitlusest. Ja kuidas rõõmsalt lauldakse hosiannat olümpiale Hiinas, kuigi Hiina on samasugune agressor nagu Venemaa. Kiusates oma rahvast ja müües relvi eri maailma sõjakolletele, millel on rahvusvaheline embargo. Ainuke vahe on selles, et Hiina kohta pole Eestis eriti adekvaatset infot, kuna Eesti ajakirjandus ei vaata eriti kaugemale ja poliitikud on ära ostetud.

Ja miks Eesti poliitikud ei andnud Gruusiale nõu?! Eestlased peaks ju teadma, mida tähendavad provokatsioonid ja milleni võib viia neile allumine. Nn pronksiöö käigus küll kutsuti rahvast rahulikkusele, ka seal oli oht, et läheb suuremaks märuliks.

Ja õppigem ka Venemaa käitumisest, kes on omakorda õppinud sõjakunsti mongolitelt: Istu rahulikult jõe kaldal, ja ühel päeval sa näed, kuidas vaenlase laip mööda ujub. Mis tähendab, et kui oled julge ja endas kindel, siis teeb vaenlane varem või hiljem vea, mida sul on lihtne enda kasuks pöörata. Ja ongi kogu kunst. Igal pool, ka igapäevases elus.