Kes elab minevikus, sellel ei ole tulevikku

Irja isa Georg Vaher (pildil paremal) koos semudega Vorkuta sunnitöölaagris 1950. aasta paiku.

Kui minu isa Georg Vaher 44ndal aastal Keila all nägi, et tema ja ta kaasvõitlejad vene tankide vastu ei saa, siis ta pani selga erariided ja läks tagasi koju Osulasse, ema juurde. Võitlus oli läbi, mis seals ikka. Ülikool ootas ja Tartu tüdrukud ka. Kui ta 46ndal aastal vahistati, siis mitte selle võitluse, vaid ühe metsavenna varjamise eest.

Siberis ei hakanud minu isa norutama. Vorkutas oli külm, möllasid burgaad ning talviti oli külma kuskil 50 kraadi, aga ka seal, igaveses polaaröös, oli ilusaid tüdrukuid. Ja mu isa õppis kiiruga vene keele selgeks ja sai kontorisse tööle, kus tal jäi aega nii kogu maailmakirjanduse klassika läbi lugemiseks kui omaenda romaani kirjutamiseks. Pimedatel hilisõhtutel lugesid saatusekaaslased Vorkuta vangilaagris üksteisele tavaliselt midagi ette. Kes kirjutas luuletusi, kes näidendit, kes romaani. Minu isa luges ette oma romaani "Möödus suvi". Vangilaagris istus nii eestlasi kui venelasi. Minu isal oli sõpru mõlema rahva seas. Ainult kohalikud komid olevat olnud ebasõbralikud ning äraandlikud, nagu mu isa rääkis. Aga tüdrukud! Ega neistki seal puudust olnud. Mu ilusal isal tekkis seal kohe ka pruut Natalja, kes jäi, tõsi küll, maha, kui isa pärast 8-aastast vangipõlve kodumaale naases. Tahtis pärast talle järele tulla, aga isa arust olid Tartu tüdrukud ikka ilusamad.

Kui isa kodumaale tagasi tuli, ei suhtutud siin banditismile kaasaaitajasse mõistagi soosivalt. Pruut Lonni, kes teda oodata oli lubanud, käis juba ühe arstiga, sest ühe endise vangiga suhtlemine ei mõjunud tema mainele hästi. Aga isa ei visanud ka seekord mütsi nurka. Ta läks Tartu Ülikooli dekaani Minna Klemeti jutule, naeratas (oma maailma kõige säravamat naeratust) ja küsis viisakalt, kas võib jätkata poolelijäänud õpinguid metsandusteaduskonnas. Minna Klemet vaatas noort hakkajat noormeest, heldis ta siirusest (ma arvan) ning lubas isal õpingud jätkata. Mu isa asus agarasti õppima, õppis nii hästi, et sai kõrgendatud stipendiumit, ning pärast ülikooli lõpetamist suunati ta Rakveresse, kus tast sai lühikese ajaga Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja, sisuliselt direktor, sest direktor Simo Nõmme küsis kõigis asjus isa nõu ning arvamust. Temast oleks saanud ka direktor, aga kui talle sellekohane ettepanek tehti, siis ütles isa, et tal ei sobi parteisse astuda, sest talle meeldib liigselt võõraid naisi piiluda ning see ei sobi kokku kommunistliku partei moraaliga. Aga direktoriks saamiseks tulnuks tal astuda parteisse. Seda mu isa teha ei suutnud.

Ma jutustasin nii pika loo sellepärast, et näidata: selleks, et olla edukas, ei pea müüma maha oma põhimõtteid. Aga äärmine rumalus on elada minevikus ehk siis 30ndates-40ndates, kus Venemaa oli kuri ning okupeeris kõik, mis tal parajasti teele ette juhtus. Või mis Venemaa!? Volodja Uljanovi ja tema võitluskaaslase Ljonja Trotski poolt headel kaalutlustel alustatud revolutsiooni käkkisid ära mitte venelased, vaid grusiinid (või osseedid, aga Stalin ise pidas end grusiiniks) Jossif Džugašvili ja Lavrenti Beria, kelle eestvedamisel need okupeerimised ning küüditamised teostatigi. Praeguse Gruusia presidendi Mihail Saakašvili eeskujudeks on samuti noodsamad Džugašvili ja Beria.

Ma küsin, kuidas saab Eesti, kes kannatas Džugašvili ja Beria hulluste all, toetada rahvast, kes idoliseerib siiani seda massimõrtsukat, ning selle maa presidenti, kelle isiklikuks eeskujuks on see massimõrtsukas? Seda esiteks. Teiseks, peame aru saama, et Venemaa ei ole enam ammu see, mis tal oli 40ndatel. Pealegi ei olnud see "kurjuse impeerium", millele Džugašvili II viitab, mitte Venemaa, vaid Nõukogude Liit, mille kaks esifiguuri polnud mitte venelased, vaid grusiinid. Praegusel Venemaal, mida juhib Putin, on tõepoolest demokraatia kohta üht-teist õppida, aga see ei tähenda, et meie peaksime karistama Venemaad ja venelasi nende kuritegude pärast, mida sooritasid 40ndatel aastatel Nõukogude Liidu sildi all grusiinid Džugašvili ja Beria ning nende kaasajooksikud. Venemaa vangilaagrites kidusid, piinlesid ja surid eestlaste kõrval ka tavalised venelased. Needsamad vanjad ja vaskad, kelle sõjakaaslase aljoška meie Tõnismäelt ära vedasime.

Minu isa ei jätkanud Vorkutas sangarlikku vabadusvõitlust. Kui oli aeg näidata, et Eesti rahvas ei mõtle nagu Džugašvili käepikendused Kostja Päts ja Jaša Laidoner, siis võideldi. Kui võitlus läbi, siis pandi selga erariided ja mindi koju. Ning katsuti uues, muutunud maailmas ning ühiskonnas oma koht leida. Sama lugu Siberis. Ka seal võinuks mu isa ju sangarlikult vastu punnida, mitte vene keelt selgeks õppida ning kusagil kaevanduses nõrkemise kätte ära surra, aga ta ei teinud seda. Ta oli targem. Ta õppis vene keele selgeks, sai tööd kontoris ning ühes sellega ohtralt vaba aega, mida sai kasutada lugemiseks ja kirjutamiseks. Ja kui massimõrtsukas Džugašvili sussid püsti viskas ning isa sai Siberist kodumaale tagasi tulla, ka siis oleks ta võinud jätkata poolelijäänud vabadusvõitlust. Aga ta ei teinud seda, sest palju mõistlikum oli võtta aegu nagu nad olid, minna ülikooli ja teha karjääri. Ja see oli võimalik, parteisse astumatagi. Ka oma tütrekesele ei rääkinud isa oma minevikust, sest nägi, kui väga tütrekesele meeldib olla oktoobrilaps ja pioneer, ja ma olen talle selle eest tänulik, sest minu lapsepõlv oli selle võrra lihtsam.

Mida ma tahan öelda: et meie, eestlased, võiks ka tänast maailma hetkeks kaine, selge pilguga vaadata. Et mis seal TEGELIKULT toimub. Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja Venemaa naaber. Mõistlik oleks lähtuda oma tegudes sellest, mis on kasulik mitte geograafiliselt kaugele Gruusiale, vaid Euroopa Liidule ja meie naabritele. Mis oleks kasulik näiteks Soomele, kelle välisminister Alexander Stubb istus vene välisministri Sergei Lavrovi kõrval uhkelt ja sirgeselgselt, kui võrdne partner, kui Gruusia ja Venemaa vahel rahu vahendas. Alexander Stubb ütles, et praegu ei ole aeg otsida süüdlast, kumb esimesena lasi, ja nii see tõepoolest on. Sestap ei ole ka Eestil vaja Venemaad süüdistada. Las süüdlase otsivad üles need, kes seks rahvusvahelistes komisjonides ametisse säätud.

Mis takistab meil olemast niisama rahulik kui Soome ja Alexander Stubb? Miks me jätkame 40ndail luhtunud vabadusvõitlust, kus tegelik agressor ehk Nõukogude Liit on juba ammu kokku varisenud, kui meile oleks palju kasulikum võtta Venemaad kui partnerit, keda ei pea armastama, aga kellega on täiesti võimalik hästi läbi saada?

Võrdne partner ei saa loomulikult käituda nagu meie president Toomas-Hendrik Ilves, kes seepeale, kui venelane esitas ausa pärimise pronksöö mässu kohta, nagu solvund poisike püsti kargas ning uksest välja marssis. Ja kes ütles Suomen Kuvalehtile, et venelased on okupandid ja tema okupantide keelt ei õpi. Sellise presidendi juhtimisel ei saa me kunagi Venemaale võrdseks partneriks, vaid jäämegi seks ulakaks poisikeseks, kes suurele poisile vahepeal keelt näitab ja keda suur poiss peab siis vahepeal jalaga eemale lükkama.

Aga kas me tahame seda? Kas me tahamegi jääda selleks igaveseks keelenäitajaks? Elada 40ndates ning jaurata lõpmatuseni kommunismi hukkamõistmisest ning okupatsioonist? Leppida sellega, et meie osa rahvusvahelisel areenil on aljoškade kõrvaldamine ning Venemaa-vastaste miniagressoritele igal võimalusel appi minemine?

Usun, et meil on võimeid enamaks. Vaadates, kuidas Soome uhke ja sirgeselgne Alexander Stubb konflikti lahendas, tekib uhke tunne: ka väike rahvas on võimeline oma häält kuuldavaks tegema. Ka meie rahva seas peab olema selliseid mehi. Kes suudavad mõelda kainelt ning viia meie rahva keelenäitajate seast suurriikide partnerite sekka. Mart Laar, Urmas Paet, Toomas-Hendrik Ilves jt, kes Gruusia-Venemaa konflikti puhkedes kohe Venemaad süüdistama kukkusid, seda igatahes ei ole. Mõelgem sellele järgmistel valmistel, head sõbrad.


Georg Vaher Vorkutas, 24.06.1953