Jäime pooleli sääl, kus Võrumaale koolivaheajale sõitnud Tartu koolipoiss Georg läks vene tüdruku Lena Vlassovaga jalutama...
"Järsku keeras Lena metsa alla ja hakkas lilli korjama ning kutsus ka mind endaga kaasa.
Hiljem kahetsesin, et oleks ju võinud minna, kuid millegipärast ma teelt ei lahkunud. Kui ükskord heitsin Advigile ette, et ta sakslastega kurameerib, vastas tema, et mina olevat ka Lenaga metsas käinud.
Saksa sõdurite seas oli ka üks sümpaatne sõdur nimega Heinz, kellele hakkas meeldima mu õde Aino. Aino rääkis, et kord oli ta tahtnud Ainot suudelda, kuid Aino keeldus ja ütles, et ta on haige ja võib anda nakkust. Seepeale vastas Heinz talle, et tema jaoks pole Aino haige ja et ta armastab teda.
Sõjaväeosas oli ka üks velsker. Kuna arstimitest oli puudus, siis osutas see velsker ümbruskonna elanikele arstiabi, mille eest tasuti toiduainetega, sest raha ei maksnud tol ajal midagi. Nimetatud velsker , kelle nime ma olen unustanud, hakkas ka Ainot ravima, öeldes, et tal olevat mingit tuberkuloosivastast ravimit, mida tuleb perioodiliselt süstida. Selle ravi käigus märkas minu ema, et pärast igakordset süsti oli Ainol halvem, kuid velsker rahustas teda, et see pidavat olema loomulik.
Pärast umbes kuuajalist süstimist halvenes Aino tervis järsult, ta hakkas seosetult rääkima ja tema jutust ei saanud enam midagi aru. Käisime emaga isegi Võrus ühe arsti juures, kuid ka see ei osanud midagi soovitada. Mõne päeva pärast hakkas Ainol suust verd tulema ja ta suri. Matsime ta Tartusse Pauluse surnuaiale oma poegade kõrvale.
Augusti algul hakkas ida poolt kostma kahurimüra ning pimedas oli sealtpoolt näha punast kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Koolijuhataja aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.
Ühel augustikuu päeval hakkasid sakslased lahkuma. Kuna nad pidid taganema läbi Tartu, veenis ema mind nendega kaasa minema, isa juurde. Ise ta ei tahtnud kodu maha jätta.
Nii jõudsingi Tartusse isa juurde. Oli välja kuulutatud mobilisatsioon saksa sõjaväkke 1926. aastal sündinud noormeestele. 1927ndal aastal sündinud noormehed, sealhulgas ka mina, pidid minema lennuväe abiteenistusse.
Leidsin, et on aeg ka minul minna relv käes kodumaad kaitsma, ja otsustasin liituda vabatahtlikult Eesti Leegioniga...
Jätkub! Järgmises osas saame teada, mida vastne leegionär, vahva sõdur Georg edasi ette võttis. Saame teada, mis tempe tegi tema parim sõber Otto Peetso, kuidas ta pääses Punaarmee käest napilt eluga ning kuidas noori leegionäre Kloogal välja õpetati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar