Veidi veel suurriiklikest huvidest

Kui vaatame viimase paarikümne aasta sündmusi maailmas, siis mille poolest õigupoolest erineb USA käitumine Venemaast?!

Eesti laulab praegu kaasa USAle (USA: tinglikult öeldes Britney Spears+George Bush), mis ajab viimasel ajal üksnes ekspansionistlikku suur-riiklikku poliitikat. Kus USA on maailma valitseja, nagu varem oli NSV Liit. Ja kui üks bande (mis pealegi veel USA enda poolt kunagi mahitatud-mehitatud) saatis lennukid New Yorgi pilvelõhkujate pihta, siis anti täisobadus Afganistanile, sealse rahva pihta. Kättemaksuks?! Mispoolest erineb see NLiidu rünnakust Afganistanile 1979. aastal?! Hukka sai ikka heauskne afgaani rahvas. Või siis sellele järgnenud rünnak Iraagile. Ok, Saddam Hussein võeti maha, aga miks siis edasi sõdida?! Miks ei võiks anda nüüd ohje iraagi rahva kätte. Ah et iraagi rahvas ei tea, kuidas end valitseda? Kellele ja kuidas naftaraha jagada. Nojah, siis tuleb sõdida, niikaua kuni see asi on selge. Saata surma nii USA kodanikke kui heauskseid iraaklasi. Hävitades vana Sumeri pärandit. Kus isegi jänkidest ajakirjanikud Iraagi muuseumidest hinnalist vanavara pihta panevad.

Ja kuidas kavandatakse rünnakut vanale Pärsiale, Iraanile. Kuna sealne juhtkond pole piisavalt USA-meelne. Kas see ei meenuta endise NLiidu käitumist?! Kus iga kobiseda julgenud vaenlane kohe maha võeti, nagu see juhtus 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias. Kus mingist diplomaatiast pole juttugi, vaid asutakse kohe asja kallale, lastakse rusikad käiku.

Tänases Päevalehes kirjutas Mart Raukas asjaliku, ent tiba segasevõtu kirjutise sellest, kuidas põhimõtted on valikulised:


Ehk, kustpoolt tuul, sealtpoolt meel. Eriti võib seda täheldada Eestis. Ja nn kultuurieliidist ei maksa kõneldagi. Nii nagu 1940. aastal, nii ka 2008. aastal tehakse täpselt seda, mida vaja. Ehk iga võimu pilli järgi tantsides. Nagu tunnustatud ja austatud rahva- ja teeneline kirjanik Jaan Kross on kunagi sedastanud, iga võimu ajal tuleb sellele võimule truudust vanduda, hästi läbi saada. Olgu see võim siis saatanast või millestki muust. Mis on klassikaline orjamentaliteet, mida Eesti nn kultuurieliit rõõmuga jagab. Kustes sellega täie kaarega pähe oma rahva huvidele, müües end odavalt ja naeruväärselt.

Eesti kiidab takka USAle, kes justkui vabastas Eesti paarkümmend aastat tagasi NLiidu ahelaist. Kuigi eesmärk polnud mitte eesti rahva aitamine, vaid NLiidule kui oma konkurendile koha kättenäitamine. Ei muud. Kasutades selleks Eesti emigrantide abi. Aga kas lihtne eesti inimene on sellest oluliselt õnnelikum? Inimesed ja kogu riik on samamoodi ahelais. Ainukese vahega, et kui siis toimus rahvaste ränne jms sunniviisiliselt, siis nüüd tehakse seda justkui vabatahtlikult, nagu kirjutab Delfis kunstnik Siram:


Ehk ajud voolavad välja ja Eestisse jääb soo, mis teeb ja talitab nii, nagu peab, nagu teised ees teevad. Siin võiks isegi tsiteerida Kerli Kõivu, kes tänases SLÕhtulehes ütleb, et Eestis ei tohi teistest erineda. Ehk võrdleb Eestit loomakarjaga, mis tormab sinna, kuhu kõik teised tormavad. Ja kui kuristikust alla, siis kuristikust alla. Kus ollakse end valmis maha müüma, ükskõik kellele ja mis hinna eest.

USA toetus ja abi on vaid ilus müüt. Kui 1944-45. aastal oleks Eesti vajanud abi, siis polnud seda kusagil. Siis müüsid USA ja Suurbritannia, nende juhid Roosevelt ja Churchill Eestimaa Stalinile maha sandikopikate eest. Reaalpoliitika, ütlete?! Aga mis on praegusel ajal teisiti? Ja mida on USA Eesti heaks teinud reaalselt. Ok, tõstnud enesehinnangut, võtnud vastu NATOsse, andnud laenu. Siis kui Venemaa oli nõrk. Ja, täpsustagem, laenuraha läks ka Venemaale, selle Venemaa loomiseks, milliseks see riik on praeguseks kujunenud. Ja nüüd, kui Venemaa on taas tugev, kas USA läheks Venemaa vastu sõtta, kui Eesti, sarnaselt Gruusiaga, mõne provokatsiooni mõjul ründaks venelasi, kes piiri tagant Eesti külasid pommitavad? Muidugi mitte. Eestis pole olulisi maavarasid ega naftat, mis tähendab raha ja võimu, mille pärast tasub võimelda. Ja USA investeeringud Eestisse, see on olnud algusest peale naljanumber. Nimetage mõni! Mulle meenub vaid Paul Oberschneider, tavaline jänki päss, kes leidis Eestist naise, tõi oma varanatukese Eestisse ja tegeles mõnda aega ettevõtlusega kinnisvaras. Ah Narva elektrijaamade erastamine! No ärge tehke nalja! See NRG Energy, või mis ta oli, vaakus pärast USA energiakriisi pankroti äärel ja oleks ka Eesti energiamajanduse endaga kaasa viinud. Või Eesti Raudtee erastamine, mille käigus toodi Eestisse vedurid, mis on otse öeldes USA kõrbeavarusi kündnud vanaraud. Ja kuhu seegi firma jõudis. Peale selle, et oli valmis end kogu kupatusega Venemaale maha müüma. Nüüd ostis Eesti riik ja rahvas need vedurid ise ära ja näeb veel aastaid selle firmaga näguripäevi.

Nüüd, pärast Gruusia konflikti räägitakse sellest, et Eesti peab suurendama investeeringuid kaitsekulutustele. Ostma juurde relvi. Ja kuivõrd Eesti neid ise ei tooda, siis tulevad relvad kust? ASilt USA, ASilt Saksamaa, ASilt Prantsusmaa. Kes tahavad võita turuosa ASilt Venemaa. Sellega seoses ei osta AS Venemaa enam AS Eesti tooteid. Ja kes siis ostavad? Need "sõbrad" AS USA, AS Saksamaa ja AS Prantsusmaa?! Nalja teete. USAs ringi käies tuvastasin vaid ühe AS Eesti toote, see oli Tyri viin. Samas oli seal müügil palju enam AS Venemaa tooteid, terve rodu eri viinasid ja muud nasvärki, nagu kasvõi Kaspersky viirusetõrje. AS Saksamaast ja AS Prantsusmaast ei maksa rääkidagi, seal pole üldse AS Eesti tooteid müüa. Samas müüakse seal hulgi AS Venemaa naftatooteid ja gaasi.

Ja kui vaatame seda AS Eestit. Kust on tulnud ja kuhu läinud siinsed ettevõtjad. Venemaale. Venemaalt on teenitud raha ja kapital, millega pool Eestit püsti pandud. Suur osa Eesti nn tiigri edust on tulnud just seoses Venemaaga. Paljud Lääne ettevõtted, kes on soovinud Vene turule laieneda, on loonud oma tugipunkti just Eestisse, eelistades Eestit isegi Läti ja Leedu ees. Ja paljude Venemaal tegutsevates Lääne firmade juhtkonnas on täna või on olnud varem ametis eestlased. Isegi Indrek Neivelt, Eesti ärimaailma paipoiss on ametis Venemaal. Vaielge palun vastu, kui ma eksin! Ses suhtes on õigus Tiit Vähil, olgu ta kui suur korruptant või pätt. Eesti poliitikute käitumine on mõistetav: rahva raske tööga teenitud raha eest kallilt tagasi ostetud raudteevagunid ja vedurid seisavad jõude, kuna Venemaa pani transiidile piduri peale. Aga see oleks nagunii juhtunud! Venemaa hakkas Ust-Luuga sadamat ehitama juba aastaid tagasi. Kus olid teie silmad?! Ja on vastutustundetu nüüd kogu Venemaa-suunalisele bisnisele käsi ette panna. Kes sellest võidab? Eestis? Ma mõtlen peale Jüri Böhmi ja teiste elukutseliste vabadusvõitlejate. Sellest võidavad vaid soomlased, või rootslased, või taanlased, või hollandlased, kes nagunii venelastega tihedat äri ajavad ja teevad pärast Eesti äralangemist seda veel suurema lustiga. Ei saa mõelda nii, et kui trumm läind, mingu pulgad ka. Nii või mõelda Jüri Böhm, aga ei saa mõelda peaminister.

Ütlen lühidalt ja täpselt: kui Eesti end Venemaast lahti ütleb, siis pole ta enam kellelegi vajalik. Nii oli, on, ja jääb. Ja, NB! see ei tähenda mingit Eesti liitumist SRÜ või NSV Liiduga, vaid asjalikku ja sõbralikku, teineteist austavat asjaajamist, umbes nagu Venemaal Soomega, või nagu tegelt olnud Eestil Venemaaga aastatuhandeid. Sest, olgem ausad, suhted on olnud nugade peal vaid viimased mõnisada aastat.

Ja ajaloolist perspektiivi arvestades, kui keegi üldse Eestist ja Eesti peale mõtleb, ma ei mõtle siin stiilis "how you're doing", vaid siiralt, siis on see Venemaa, ja lihtsad venelased. Venelased on eestlastega kaupa teinud aastatuhandeid. Nad on käinud siin suvitamas, nad tunnevad kohalikke olusid. Eestlaste jaoks on Venemaa olnud ammendamatu turg, seda juba aastatuhandeid. Ja ajaloolist perspektiivi arvestades, kes on tulnud eesti rahvale viimase 1000 aasta jooksul appi raskel tunnil?! See oli Venemaa, 1223. aastal vürst Vjatškoga Tarbatu all. Seal saadi küll koos sakslaste käest lüüa. Ja tõsi, siis oli see Norgorodi vürstiriik, mille moskoviit Ivan Julm mõned aastasajad hiljem pihuks ja põrmuks tegi. Aga siiski. Sõpra tuntakse hädas. Rahva mälu on pikk. Pärast seda on kahe rahva saatus olnud paljuski sarnane. Pärast seda langes vene rahvas mongoli ikke alla ja eesti rahvas saksa ikke alla. Vene rahvas vabanes 16. sajandil, eesti rahvas 300 aastat hiljem. Aga sellele vaatamata, rohujuure tasandil on neil palju ühist, nii vene kui eesti rahval. Nad on mõlemad kartlikud, nagu väiksed poisid. Ja neil on soov jätta endast parem mulje kui tegelikult on. Kui eestlane venelasega satub viina jooma, leiab ta peagi ühise keele. Kas seda juhtub eestlase ja jänki, eestlase ja sakslase või eestlase ja prantslase vahel? Liiati on suur osa nn venelastest eestlaste endi hõimukaaslased (ilmselt siis soome-ugri rahvad), mida on näidanud ka DNA uuringud: eestlased sarnanevad päritolult kõige enam venelasega. Mõelgem selle peale.

Ja meeldetuletuseks, praegune Venemaa pole kaugeltki see Nõukogude Venemaa, millena eesti rahvas teda tunneb. Õppigem Venemaad tundma, olgu ta vaenlane või mitte. Kutsugem venelasi Eestisse ja rääkigem nendega. Et Eesti nn 5. kolonn ei peaks Venemaal hakkama Eesti omariiklust õõnestama. Minu meelest kuluks Putinile ära üks Eesti-visiit. Või mis?! Ma kujutan ette, et enamik eestimaalasi saaks temaga edukalt viinalauas oma jutud aetud. Ja tema saaks aru, mis eestlastel südames. Sest, sõda on väga kerge õhutada, ja venelane, arg nagu ta on, läheb väga kergesti sõja õnge. Venelane on nagu väike poiss, kellel on suure sõjamasina päästik, nagu joystick näpu vahel. Millega võib teha palju kurja, aga ka palju head. Aidakem seda jõnglast, mitte hirmutagem. Pealegi on see poisike meie enda naabripoiss.