Arvonsa tunteva nainen päättää itse, miten häntä kohdellaan. Sedasi on öelnud Soome ajakirja Anna looja Kirsti Lyytikäinen.
Ehk siis oma väärtust tundev naine otsustab ise, kuidas teda koheldakse. Naisel on õigus lasta end kätel kanda ja jah, naisel on õigus lasta end ka rihmaga peksta. Ja naisel on õigus ka raha eest seksida. Ja naisel on õigus töötada seal, kus ta tahab. Kasvõi lõbumajas.
Noorkirjanik Sass Henno tuli hiljuti lagedale avaldusega, et ta põlgab naisi, kes õigustavad lõbumaju. Ehk seega põlgab ta ka naisi, kes töötavad lõbumajas seepärast, et tahavad. Sass Henno põlgab siis naise otsustusvabadust?
Juba Aquino Thomas põhjendas naise "kaitse alla võtmist" sellega, et naistel ei ole ajusid, nad on vaimselt nõrgad ja mõjutatavad ning langevad kergemini lõksu (keskajal öeldi selle kohta "patusele teele") kui mehed. Näib, et ka meie ühiskonnas vaatavad osad mehed ja naised igatsevalt patriarhaadi poole, kus naise esmaseks kaitsjaks oli isa, teiseks mees ning kolmandaks poeg. Mehed, kes lõbumaju põlgavad, tahavad naise seksuaalsust kontrollida, naisi nö enda kaitse olla võtta, ning naised, kes lõbumaju põlgavad, on tavaliselt pereemad, kes mures pere rahakoti pärast. Nii mõnigi naaritsanahkne kasukas jääb ju ostmata, kui mees kord nädalas lõunatunnil lõbunaist paneb.
Kõige selle "kaitse alla võtmise" juures jääb aga täielikult tähelepanuta see, mida lõbunaised ise tahaksid. Kas nad on sest kaitse alla võtmisest väga vaimustatud või tahaksid lihtsalt rahus oma tööd teha, sest mis see seks maksu eest muud on kui üks tavaline töö. Lihtsalt raskem selline, aga ma usun, et nii mõnigi koledam Säästumarketi kassapidaja töötaks hea meelega prostituudina, kui tal vaid lööki oleks.
Selge see, seksitöö ei ole just kõige kergem töö. Aga kerge ei ole ka sitavedaja ega prügisorteerija elukutse. Ometigi ei põlga me sitaveo- või prügisorteerimisfirmasid.
Minu meelest alandab inimest vaid selline amet, mida ta ei taha teha, mis läheb tema põhimõtetega vastuollu. Mind näiteks alandas prokuröriks oleks, kuna ma tegelikult ei tahtnud prokurör olla ning kogu see süsteem oli seest mäda, advokaadid ei seisnud oma klientide eest kuis vaja ning prokurörid küsisid karistusi selle järgi, kuidas neil oli hommikul tuju. Mul oli tunne, et olles selle süsteemi osa, annan ma sellele süsteemile oma heakskiidu. Ja olen nõus, et õigust mõistavad rumalad närvipuntrad ning inimesi kaitsevad rahaahned variserid. Mul oli tunne, et see amet määris mind, alandas mind. Tegi mind minu enda silmis väikseks. Aga ometigi on prokuröri amet üks lugupeetavamaid, ühiskonna silmis.
Olulisem on aga siiski see, kas sa oled lugupeetav iseenda silmis. Minu elu kõige õnnelikum päev oli see, kui prokuratuuri ukse enda selja taga kinni lajatasin. Ma olin õigusruumist, sest kloaagist, meie ühiskonna kõige räpasemast kohast, kus hea usk ning puhas südametunnistus maksavad kõige vähem, välja astunud, end vabastanud.
Prostituut võib olla väike ja vääritu ühiskonna, Aquino Thomast idoliseerivate meeste ning frustreeritud abielunaiste silmis, aga ta ei ole väike ega vääritu iseenese silmis. Sageli on just tema, tänu kellele pereisa ei sõida alla Türisalu pangalt või ei joo end surnuks, sest tal on võimalik pärast naisega tülitsemist lõbumajja minna ning sealt endale tükike hellust osta.
Ma tegelikult ei teagi, mis võiks olla väärikam kui teisele inimesele eluisu tagasi andmine. Kirjanikud on samuti prostituudid, nemad müüvad oma hinge. Sass Henno kui kirjanik on vaimne prostituut. Ühel prostituudil ei passi teist põlata, arvan ma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar