Nägin unes hirmsat orgiat

Pole juba mitu aastat sellist unenägu näinud. Kus oli nii hirmus orgia, et polnud hoo ega hoobi vahet, kui nii võib öelda.

Kus siis osalesid minu eks Ingrid Tähismaa, siis tema satelliidid Urmas ja Andres. Ja siis veel Hundioru Nirti ning tema satelliit Margit Parts.

Ja huvitaval kombel ma ise ei osalenudki selles.

Aga alustan otsast. Kõigepealt hiilis Ingrid, kes oli millegipärast rõivastatud pulmakostüümi, minu voodi juurde, ja üritas mind nö ära varastada. Karjusin appi, aga kedagi polnud. Isegi Irja oli kuhugi kadunud. Arvasin, et ta läks vetsu. Tegelikkuses aga olid Urmas ja Andres ta kinni nabinud.

Ja siis see Ingrid sikutas mind kätest ja jalgadest. Ja mul polnud ühtäkki kuskilt kinni hoida, lohisesin tal sabas, kuni lõpuks sain uksepiidast kinni ja enam lahti ei lasknud. Siis võttis Ingrid taskust noa ja hakkas mu kätt nüsima, seda, mis uksepiidast kramplikult kinni hoidis. Nägin, kuidas verd hakkas voolama, kuidas kõõlused rebenesid, aga ma ei lasknud lahti.

Samal ajal olid Urmas ja Andres ametis Irjaga. Nad olid ta maja kõrvale puu külge kinni sidunud, suu kinni teipinud ja korjasid metsa all hagu, et Irjale tuli alla teha ja ta elusalt põletada. Nõnda et ka naaberkülade inimesed kuuleksid, kuidas üks vastumeelne tegelane elusalt tulel küpseb. Urmase ja Andrese suust tuli vahtu välja, sellist rohelist. Nagu marus koertel. Ja tegelikult nad sarnanaesidki koertega, neil olid karvad selga kasvanud, ja käte peale. Ning küünised olid sellised pikad.

Samal ajal nüsis Ingrid minu rannet, väits oli jõudnud juba kontideni, kui järsku sähvatas midagi kusagil. Hõbevalge, mõtlesin, see mis eesti rahva päästis. Palusin seda valget omale appi. Ja ta tuli. Marssis nagu sõdur võitlusväljal. Tuli ja raius Ingridil pea otsast, nii et verd lendas igasse ilmakaarde. Ja pea lendas aiateiba otsa nagu soolasammas. Siis see nägu veel irvitas, suu tõmbus kergele irvele, kuigi veri oli juba välja voolanud. Ma sain aru, et head see ei tähenda. Ja ma ei eksinud. Samal ajal olid Urmas ja Andres saanud hakkama korraliku tuleriidaga, kust Irja enam väljagi ei paistnud. Urmas võttis oma mersu pagasnikust kanistri bensiiniga ja valas tuleriida üle. Ning taskust tikud, et seda süüdata. Ent midagi läks vist nihu, nii et ta riided süttisid pülema ja tema edev dress sulas tal sõna otseses mõttes naha sisse. Nii et mees ägises ja röökis mis kole, nagu ratta peal. Ent teha polnud midagi. Sädelev nailondress sulas naha sisse. Ja Urmasest sai nailonmees, kes heitis oma maise hinge ja käib sestsaadik läbi korstna lapsi kummitamas. Ta saabub alati enne jõule, kui lapsed on ärevil, ja varastab kuuse alt ära kõik kingid. Lootuses sealt leida rohtu, mida oma kõrbenud naha peale määrida. Aga ta ei leia sealt kinkidest muud midagi peale mänguautode ja lõhnaõlide. Mis tema nahale veel eriti halvasti mõjuvad, seda veel rohkem söövitavad.

Andres sai aga tuleriida ääres passides sellise sahmaka näkku, et tema silmad põlesid olematuks. Nende asemele jäid alles vaid augud. Ta kaotas nägemise, mis oli temasuguse mehe jaoks, kes end iga päev mitu korda peeglist jõllitab, kõige suurem karistus, mille saatus oleks osanud talle määrata. Sellest ajast peale käib ta nagu kummitus majast majja ja laseb vett joosta, justkui soovides leida võluvett, mis talle nägemise tagasi toob. Hing jäi talle küll sisse, aga see ripub justkui paelaga kaelas. Ja mis on talle suurim karistus, ta ei saa hinge heita, sest hing pageb alati võpsikusse, kui Andres soovib seda minema heita. Ta on end proovinud põletada, autoga Türisalu pangalt alla kihutada ja muid trikke, aga alati on hing tema juurde tagasi tulnud. Mistõttu näeb Andres välja nagu zombie, elav surnu. Kes siis ilmub tavaliselt koera ilmaga tänavale ja hirmutab nii noori kui vanu. Küll on ta üritanud end surnuaial ise matta, hüpanud valmis kaevatud hauda, aga ikka on hing ta sealt üles leidnud, üles korjanud, ja ei anna talle rahu.

Ning lõpuks said Hundioru Urmas ja Andres taas kokku ning läksid külla Nirtile ja Margitile. Kes justkui ootasid mehi, kui oma kosilasi. Neil olid vitud märjad, nii et lausa voolasid, ja häbebemokad olid kutsuvalt avali nagu lilleõied, ja seejärel võttis Nirti seda hingeta nailonmeest ning Margit hingega pimedat. Ja mis huvitav, peale seesugust orgiat jäid Nirti ja Margit juba samal õhtul käima peale ning juba järgmisel päevad tõid nad kumbki ilmale tosinkond väikest sarvedega karvast tegelast. Kes siis sõid alustuseks ära nii Nirti kui Margiti platsentad ja pistsid nahka kõik, mis nad külmkapist leidsid, isegi vana aegunud ketšupi ja pooleldi mädanema läinud hapukoore. Siis kolisid nad elama Urmase ja Andrese juurde ning käisid neil kannul nagu sabarakud, küll läbi korstna kuuse all, küll surnuaial.

Mina üritasin samal ajal päästa Irjat tuleriida alt, aga mida rohkem ma ristu eemale loopisin, seda enam seda asemele tuli. Selle peale ärkasin ja olin õnnelik, et see oli vaid uni.

Uhh, oli see vast kogemus. Loodetavasti ma enam midagi sellist ei näe.