Väljavõte CNNi veebist.
Viimased paarsada aastat on inimtsivilisatsiooni maakeral valitsenud kapitalism (see on maakeeli, lühidalt ja utreeritult selline ühiskonnakorraldus, mis põhineb varandusele, kus inimene hoiab kinni oma varanatukesest, kasvatab seda nagu potilille ja tunneb end sedasi õnnelikuna). See algas Adam Smithi tähtteosega "The Wealth of Nations", jätkus David Ricardo teooriaga võrdlevast eelisest ning päädis lõpuks J.M. Keynesi ja M. Friedmani teooriatega. Mis ühel või teisel viisil aitasid ja püüdsid defineerida kapitalismi. Paljud tuntud filosoofid püüdsid defineerida kapitalismi, nagu Max Weber või Karl Marx. Ühed kuulutasid hukku, teised õitsengut.
Aga nüüd on see aeg läbi. Uskumatu, eks?! Nii ruttu?!
Kui me Irjaga paar aastat tagasi jalutasime Tartus, korjasime sügisesi lehti, ja arutasime nö maailma asjade üle, siis mõtlesime ka selle üle, mis saab siis, kui inimesed hakkavad järgima meie teooriat sobivusest. Ning on õnnelikud sellisena nagu nad on maailma loodud. Siis kaob neil vajadus kinni hoida oma varandusest, mis tähendaks loomulikult kaost, eriti finantsturgudel. Ja meie unistus oli, et meie sõnum jõuaks vähemalt Condoleezza Rice'ini, USA välisministrini.
Kohati tundub, et see sõnum on hakanud juurduma. IRLi, Eesti valimisliidu sõnum enne viimaseid valimisi oli "Õnn ei ole rahas!". Nad küll ei täpsustanud, kus see õnn siis on, aga asi seegi. Ja IRLi populaarsus on üha tõusnud, varjutades kohati juba Reformi- ja Keskerakonda. Condy Rice otsustas mitte kandideerida USA presidendivalimistel, kuigi teda taheti vabariiklaste asepresidendiks, et tasakaalustada edukat mustanahalist Barack Obamat. Veelgi enam, ta ei võta valimiste teemal üldse sõna, millest võib järeldada vaid üht: ta toetab Obamat, kes on otsustanud lõpetada sõja. Mis on olnud meie sõnum Irjaga juba aastaid: kõik sõjad tuleb lõpetada, nii kodusõjad kui sõjad riikide vahel. Ja kui koos elavad sobivad inimesed, kes on rahul nii enda kui teistega, siis polegi põhjust tülitsemiseks ja kogu maailm võiks elada rahus. Sest, olgem ausad, mingi 10 000 aasta perspektiivis on me kõik inimesed maamunal omavahel sugulased. Milleks siis omavahel tüli norida?! Ja kui inimene on oma isiklikus elus rahul ja õnnelik, siis on ta seda ka väljaspool. Tal pole põhjust pahatahtlikult, asja-eest-teist-taga teisele sitta keerata.
Ma ei tea, kas meie sõnum on rahvusvaheliselt mingit kõlapinda saavutanud, aga viimase aja sündmused näitavad, et inimesed on loobumas üleliigsest varast. Mis väljendub hindade languses igal tasandil. Ja mis inimesel vaja ongi, et olla õnnelik: et valitseks rahu, et oleks piisavalt tervislikku toitu ja et oleks peavari pea kohal. Mõnus keskkond elamiseks.
Mulle tundub, et praeguse aja sündmused maailmas on kapitalismi viimne ohe. Viimased aastad on see süsteem üritanud end natist tirida, luues illusiooni küllusest, tekitades veelgi suuremaid probleeme. Enam ei räägi keegi kapitalismi "nähtamatust käest", mis pidi kõike ise väga targalt reguleerima. Asi on jõudnud niikaugele, et NATO liikme Islandi valitsus palub 5,5 miljardi dollari ulatuses abi oma vaenlaselt Venemaalt.
Inimene tahab olla õnnelik. Kapitalism (varandus ja asjad) pole inimesele oodatud õnne pakkunud. Ja inimene kaugeneb kapitalismist, otsides midagi uut. Miks ei võiks see "uus" olla sobiv ja õnnelik suhe, et inimesed ei peaks luusima öisel ajal mööda New Yorgi Central Park'i, taskud narkotsi täis, köis ümber kaela ja genitaalide ümber seotud ning " a sex toy in his boot", näiteks, nagu endine CNNi staarajakirjanik Richard Quest, kelle politsei kevadel johmas peaga kinni pidas, umbes nagu Võsapetsi, ja kes sai ilmselt vahepeal pooleaastase eetrikeelu ja on nüüd naasnud vaikselt "aviation correspondent"-ina.
Mõelgem selle peale.
23 kommentaari:
Mida ma kindlasti tahaks näha on see, et lõpeks terve see kuradi laenukultus ja üleüldse see contrived tava nõuda kõige laenatava eest intressi. See on suuresti põhjustanud ka praeguse majanduslanguse. Sest mida rohkem võlgasid tekib, seda rohkem on meil igasuguseid kiskjalikke laenuhaisid, kes ei laena enam mitte ainult olemasolevat raha, vaid ka olematut raha! Et suur osa rahast on lihtsalt kujuteldav. Et see raha on nagu kuidagi lambist tekitatud laenamise kaudu pankade poolt! Päris perversne süsteem.
Soovitan lugeda Money and the Crisis of Civilization. Ehk peaks varga hirmu kombel hüüdma liigkasuvõtjad ahju? ;)
Nujah, aga millest tuleb see suur vajadus laenu võtta?! Ma pakun, et rahulolematusest, nii enda kui teistega. Lühidalt, suhteprobleemidest.
Näiteks minu eelmises suhtes, mis polnud just paremate killast, oli kogu aeg vaja midagi uut, suuremat ja paremat, ning selleks laenu võtta, meeletult tööd rabada. Praeguses suhtes saan nautida seda suhet ja muud polegi eriti vaja. Isegi palgatöölt tulin ära. Saab ka ilma. Pole vaja suurt tilu-lilu. Minu kulud näiteks iseenda peale on kordades vähenenud võrreldes varasemaga. Kusjuures ma tunnen end märksa paremini.
pea hoogu- piisavalt toitu ja et see oleks veel tervislik, no selleks on ikka raha vaja ja et oleks ka eluase- selle tarvis on vaja raha, et seda luksust endale lubada, enamus inimesi ju sipleb siin maailmas nende kahe asja nimel, et veel pisut kultuuri nautida, peab ju lausa rikkur olema.
Inimkond võiks kokku leppida ühes: üks inimene EI OLE tavatingimustes teisest kümneid ja sadu kordi efektiivsem, et põhjendada praeguseid drastilisi vahesid palkades. Väga ebaõnnestunud oli hiljaaegu A.Arraku võrdlus ühes "Foorumis", kus ta põhjendas palkade erinevust just sellega, et kui üks inimene jookseb kümme korda kiremini, kui teine, siis ta peabki kümme korda rohkem teenima. No ei jookse ju! Lisaks, nüüd tuleb välja, et sadu korda väärtuslikumad "börsivõlurid" ja "investeerimiskunstnikud" olid nagu kavalad rebased muinasjutust, kes kõigepealt hundi rasva omale koonu vahele vigistasid ja seejärel lõbusasti haige looma turjal lusti sõitsid...
Teie, ilged halvustajatest tõusiklikud hipid, kes te olete paljudele inimestele halba teinud, ärge silmakirjatsege siin midagi. põlgan teid südamest.
Need pangad võivad ju oma komejanti ja rahvale tsirkust teha aga Parts käis hiinas,ega pangad Partsi nii kergesti ninapidi ei vea.
Kes veel pole kuulanud need peske kõrvad puhtaks ja kuulaku:
Kuku raadiosaadet suur hiina 2008.08.28
"kõik, mis algab, see ka lõpeb kord"...
aga mis on järgmine ilmakord? ega ometi kommunism?
23:42 anole:
milles raha süüdi on? Küsimus on üleloomulikes nõudmistes ja ambitsioonides, ületarbimises. Kus inimesed kahmavad kokku asju ja vara, seda kogustes, mida nad tegelikult ei vaja. See on olnud kasvu üks peamisi mootoreid, selline rahulolematus, kapitalismi tugev alustala. Kuna inimesed usuvad, et õnn on asjades, ja et õnnest on alati puudu veel mõni asi, veel mõni miljon. Ja kui varem imetleti rikkureid ja igaüks ihkas saada miljonäriks, siis tänapäeval on paljud maitsnud seda miljonäri elu ja näinud, et seal taga pole midagi ilusat.
Ja 0:23 anole:
aga need börsivõlurid kasutavad ära lihtsalt inimeste suurt janu vara ja asjade järele, rahuldavad nõudlust, mis on majanduse põhialus. Ja mul on tunne, et niisama lihtsalt selist kokkulepet ei tule. Lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi peab omal nahal kogema, et tegelikult ei tee vara ja asjad inimest õnnelikuks, vastupidiselt üldlevinud arvamusele.
1:10 anole:
oleme halba teinud sellega, et kirjutanud nagu asjad on. No eks seda võib halva tegemiseks nimetada küll. Aga mis siis on parem, silmakirjalikkus, probleemide ees silma kinni pigistamine? Seda on viljeldud, aga see pole inimest targemaks ega tema elu õnnelikumaks teinud.
ja ken taurile:
no ei usu, et kommunism. See kommunismi-teooria on kergelt infantiilne: kõik võrdselt, koos, ühiselt, umbes nagu lasteaias. See võib toimida mingites gruppides, umbes nagu Iisraeli kibutsid, aga masse selles veenda, niimoodi elama panna on raske, et mitte öelda võimatu.
Inno küsis vastuseks 23:42 anole, et aga milles raha süüdi on?
Vat probleem on selles, et toit on kallis, eluasemekulud on kah kallid (sest enamike inimeste eludes on just rent, või kui soovite, moodsad orjad, eluasemelaen, see suur elevant esikus, mis enamiku nende sissetulekust neelab), sestap on enamik inimesi taandatud olukorda, kus nad peavad tegema tööd, et ära elada. Ja väga palju on neid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Lugesid sa jaanuaris õhtulehest saagat mehest, kes üritas eksperimendi korras 5000 krooniga kuus toime tulla? Vot asi ebaõnnestus. Ta ei saanud sellega hakkama.
Sina räägid muidugi tüüpilise eks-väikekodanlane-turned-hippie seisukohalt, kuidas sul varem oli kõrgelennuline karjäär, aga siis tuli ühtäkki suur muutus ja siis sa loobusid tööst ja downshiftisid. Enamik inimesi aga ei saa teisiti, kui teha tööd, mille eest saab vähe palka ja see on teatud mõttes lõks. Olukord lihtsalt on selline, et inimesed vajavad töid, et ära elada ja kõigi jaoks tööd ei jätku ja veel vähem leidub töid, mis hästi maksaksid. Ja sellised inimesed, kes korraliku sissetulekuga tööd ei leiagi, vot need peavadki pidevalt orjama, et hing ikka sees püsiks ja kus nad siis veel uusi asju saavad jahtida. Ära unusta Inno, et vaesus on väga karm reaalsus!
Siiski ma möönan, et kui sa oled julge ja valmis proovima radikaalsemaid ideid, siis on võimalik ka täiesti okei elu väljaspool kapitalistlikku süsteemi, või siis vähemalt sellest autonoomsena. Et võib hakkama saada ka vähese raha ja vähese tööga. Netis on vabalt saada üks huvitav raamat Dolly Freedilt pealkirjaga Opossumielu, kirjutatud 1976, aga osaliselt võiks ta ka tänapäeval inspireerida. Ideid süsteemi orjusest lahtisaamiseks on ka Ran Prieuril essees How to Drop Out. Või kui te olete kunagi mõelnud elu peale metsas, siis soovitan lugeda Henry David Thoreau "Waldenit". Eelmine sügis lugesin ja see oli väga õpetlik minu jaoks.
e.h., seliseid inimesi tõesti on, kelle jaoks on kogu aeg maa külmand ja kärss kärnas, ja sageli ei viitsigi nad tööd teha ja muudkui kurdavad ja hädaldavad kogu aeg.
Toit on küll kallis, ja seetõttu pole teda vaja ahmida. Kui vaadata näiteks ameeriklasi, või ka eestlasi, kui palju nad söövad, ja kui paksud nad on, siis tulevad judinad peale. Toit pole kallis, kui teda mõõdukalt tarbida ja sobivat toitu süüa.
Ja mis tähendab, et ei saa 5000 krooniga hakkama?! Kõik on suhteline. Näiteks nõuka ajal elas mu vanaema maal metsa sees üksinda täiesti ilusti ära, suht askeetlikes tingimustes, praktiliselt ilma rahata, tal oli väike maalapike, kasvatas ise kartulit ja peeti, isegi vilja, tal oli lehm, mõned lambad, sead. Kanad. Korjas metsast marju ja müütas neid turul. Ja sai hakkama, isegi oma lapsi toetada. Hobi korras kuulas raadiost Ameerika Häält, kudus sokki ja käis sõbrannadel külas. Ja mul oli seal, maal vanaema juures alati väga hea olla, olin seal märksa õnnelikum ja vabam kui oma Tallinna kodus. Kuigi vanaema juures tuli palju tööd teha, ja ma tahtsin seda teha. Käisime vanaemaga marjul ja seenil, tõime ükspäev mitu pange, ligi 30 kilo murakaid metsast välja. Ja jõhvikaid sügiseti, kottide viisi. Millest osa müüsime maha, osa keetsime moosiks. Ja sõin Tallinnas aasta otsa neid moose.
eks ta ole hea rääkida, et saab ilma tööta ja laenu võtmata hakkama, kui üks irja tuttav kapitalist on selle heaks terve elu tööd rüganud.
Elad sa ju naise majas, sööd tema leiba, kirjutad tema ostetud arvutil, müüd tema päranduseks saadud asju.
Tegelikult oled sa eelmiste põlvkondade töö ja selle sureva kapitalismi ülalpeetav.
no ja äriklassis üle ookeani lendamine ja Hiltonis elamine on ju ka kapitalismi hüved, või kuidas
A mis me siis peaks tegema, kuuse all näppu imema või?
Oleme arutanud, et oleksime õnnelikud ka üldse ilma rahata, ilma igasuguste pärandusteta. Ma kinkisin ka lahku minnes oma elu töö oma endisele naisele. Üksvahe olimegi suht rahatud, aga õnnelikud. Meile piisaks vabalt ka õhust ja armastusest, lihtsalt see Irja pärandus on aidanud teatud unistusi ellu viia. Mille täitumine oleks võtnud muidu aastaid.
arutamine, et ilma rahata on jube õnnelik elada, on üks asi, teine asi on elada ilma rahata.Alati on võimaik raha heategevuseks jagada ja tõesti töökat ja ausat elu elada.
Ja oma elutööd (mh.kangesti lühike elutöö, 10 a., ikka osa sellest)ei jätnud sa mitte oma naisele vaid lastele. Laste kasvatamine on tõesti elutöö ja sellest oled sa end nüüd vabaks ostnud.
Aga kas võib nii olla, et äkki on terve see sinu "absoluutse sobivuse teooria" üks mumbo-jumbo ja et absoluutset sobivust ei olegi olemas? Sest absoluutne sobivus on ju võimalik ainult siis, kui sinu partner on sinu baasil kloonitud. Inno, kas Irja on sinu kloon? Ja kui see nii ongi, et absoluutset sobivust pole ja et igas suhtes on raskusi, siis on kõik persses ju!
Sest kui paarisuhetes ei saagi olema õnne, et alati on üks nässerdamine ja "väike nagistamine" nagu "igale abielule tüüpiline", siis ongi selline õnnelik monogaamia mida teie propageerite kui ebarealistlik oopiumiunenägu ja kapitalismi surma korral lihtsalt asenduks üks oopiumiunenägu teisega. Eks oopiumiunelmatega on muidugi tore flirtida, aga pikemas perspektiivis peab olema realist. Face it, mingit hard-and-fast õnnevalemit ei eksisteeri. Eks iga inimene vaatab ise, kuidas ta elu elamisväärseks teeb. Ükskõik, kas foonil on kapitalism või sotsialism või kurat teab mis ism.
Kõige rohkem ma vihkan seda kui minnakse isiklikuks ja sellisel viisil püütakse ruineerida postituses üles tõstatatud probleemidele lahenduste otsimist.
Kuid andke mulle andeks mil teen seda nüüd ise.
1.Teil ei lastud avada kohvikut.
2.Raha on teil nõnda palju nagu
seda kasvaks puus.
3.Olete valmis palkama ajakirjaniku.
Millisest allikast tuleb teie perre raha?
Inno,kas sa oled illuminaat?
Kas IMF maksab sulle maine kujundamise eest?
Teie eraelu on muidugi teie endi asi ja blogi on teil viimase peal.
Aga ikkagi,kuidas sa võisid nõnda öelda,et 5000 kr saab hakkama kuus?
Mõistagi võib see ola mumbo-jumbo. Ma lihtsalt olen vahendanud oma kogemust, muud midagi. Loomulikult võib olla nii, et iga inimese jaoks on õnn erinev, üks leiab selle mõnes asjas, teine rahas, kolmas armukestes, viies lõbumajas, kuues kaubamajas, seistmes mõnel välisreisil.
Ja 14:16 anole:
ja vares on vares.
Inno,
See eelmine kommentaar oli tingitud sellest, et järjekordselt pidin ma aru saama, et enamike inimeste jaoks on abielu seesama tõusude ja mõõnade seeria ning et absoluutset sobivust ei ole olemas. Abielud võivad tõesti perse minna sest ollakse liiga erineva inimesega koos, aga kahjuks paistab et inimestel on ka ebarealistlikud ootused. Näiteks arvatakse, et abielu ongi üks lust ja lillepidu. Ei pruugi kahjuks olla. Võib nii olla, et enamike inimeste jaoks on abielu nagu töö. Et kui sa juba palgatööl pead 8 tundi päevas tööd tegema, siis kodus pead vaatama, kuidas sa oma kaasaga hakkama saad. Muidugi on hetki, kus kõik on tore, aga tihti tuleb suhete eest ikkagi korralikult hoolt kanda.
Inno, sa kirjeldasid seda, kuidas sa üritasid kõiki trikke tarkades raamatutes, kuidas abielu Ingridiga päästa või joonele ajada. Aga kas sulle kordagi ei karanud pähe et tegelik probleem võis olla selles, et sina üritasid, aga Ingrid ei üritanud teps mitte. Et tegelikult peaksid mõlemad partnerid tahtma, et abielu toimiks. Ingridi jaoks oli suhe juba ammu ammendanud ennast ja sestap see võiski teha võimatuks enam midagigi joonde seada. Oleks sul olnud mõni selline naine, kes ei ole selline pahatahtlik nagu Ingrid siis sa oleksid järeldanud, et ehk need raamatud, mis õpetavad miskit armastuse kunsti, räägivad tõtt.
Niisiis: sobivus mingis osas on tähtis. Ja ega see vast väga vale ka ei ole, et loomulik kehalõhn võib õigele partnerile meeldida. Aga kahjuks pole keegi täiuslik ega teisele 100% sarnane, nii et vahetevahel tuleb kompromisse teha.
Eks Ingrid üritas ka jõudumööda seda kooselu säilitada, või päästa.
Aga suur probleem ongi selles, et need nn kompromissid on väga salakavalad, eriti lähisuhtes. Kui ikka teist armastad, siis tood nö tähed taevast alla, ja oled nõus kõigi nende kompromissidega, et teist poolt nö õnnelikuks teha. Kuni üks pool teebki ainult kompromisse ja teine tungib oma tahtmistega peale. Ja kui siis see üks, helde pool, saab aru, et asi on liiale läinud, ja püüab end kehtestada, siis vastab see peale tungiv pool sageli vägivallaga. Kulmineerub suur konflikt, mis taas ähvardab suhte lõhkuda. Ja helde pool, kes püüab suhet iga hinna eest säilitada, tunneb end selles süüdi, et nii läks. Ja laseb end edaspidigi kottida. Sealt saabki alguse perevägivald. Kus keegi pole justkui milleski süüdi, ja mõlemad on omamoodi nö head, aga lõpptulemus on väga õudne, kõrvaltvaataja jaoks. Aga probleem on selles, et neid peresiseseid asju keegi kõrvalt ei näe, neid ei näidata välja. Neid hoitakse kiivalt varjus, kuna kardetakse, et kui asi avalikuks tuleb, siis suhe hävib.
Võrdlus kibbutsiga oli väga asjakohane. Kui me mõtleksime oma riigist ja põhiseaduse esimestest ridadest, siis peaksime juudiriiki kopeerima palju rohkem, kui euroopa traditsioonid seda lubaksid. Eesti oleks selliseks kokkuleppeks muidugi igati vinks-vonks maa, sest ajakirjandusel on rahvale ikka METSIK jõud. Vaadake, kuidas lendas kulutulena massidesse sõna "absoluutselt"!? Tarvitses ainult kodanik kersnal seda pool aastat ekraanil kuritarvitada, kui äkki oli see kõigil suus! Ja kehv vormi uskumatu valimisedu, senini kõrge reiting jne. Ilma meie "ärarippumatu" ajakirjanduse usina toeta poleks sellest miskit järgi.
Kui üks pool teeb kompromisse ja teine ei ole üldse nõus vastu tulema, siis muidugi läheb asi perse. Aga kas see ikka on argument kompromisside vastu või pigem Ingridi-suguste "peesitajade" vastu, kes võtavad "võimlejaid" enesestmõistetavalt? Ning: kas see natuke demagoogiline taktika ei ole, et sa tood näiteid düsfunktsionaalsetest abieludest, kus ainult vägivald ja pisarad esinevad? Ma arvan, et vägivald-pisarad ning muinasjutuline happily ever after on kaks ekstreemsust (esimene on luupainaja - kahjuks tihti reaalne -, teine ilus unistus - kahjuks vist ebarealistlik) ja enamik suhteid on mõõdukama loomusega.
No ega ükski suhe pole täiesti must-valge, seal on palju eri pooltoone, mis muudabki asja keeruliseks. Ka kõige ebameeldivam suhe ei püsiks koos, kui seal poleks nö ilusaid päevi. Ja katsu sa siis minema jalutada, kui teine on pärast sinu kallal vägivallatsemist laskunud su ette põlvili, silmad pisarais, ja palub härdalt andeks. Ja lubab, et mitte kunagi enam nii ei tee. Siis mõtled, et kuram, ju tal on õigus. Te isegi seksite, kuigi mõtlete, et raisk, see pole õige asi. Ja kui on lapsed, siis ei taha neid maha jätta. Siis võitled ja võitled, kuigi tunned, et see pole õige asi, ja kustud vaikselt ära. Või kustub teine.
Tea, kas ikka tasub kaaslane maha jätta, kui kas või pisemgi asi käib närvidele? Paljud peavad seda nõrkuse märgiks, et mees andis liiga kergesti alla (ma ei väida, et sina Ingridi puhul alla andsid, aga enamik abielusid lõpeb ka tühisematel kaalutlustel kui munnist ilmajäämise ähvardus).
Pealegi, ma ikka tõsiselt mõtlen, et kui palju sobivust tegelikult üldse on võimalik? Ses suhtes, absoluutne sobivus paistab ju eeldavat, et nagu su partner oleks su kloon. Irja vist seda pole, sest temal on täiesti erinev taust sinu omaga võrreldes, kas või seepärast. Te ikka ei ole absoluutselt ühesugused. Ma ei välista tõenäosust, et ka enamvähem sobivast kaaslasest on võimalik tüdida, et see "armuleek" kustub ühel päeval või hakkab nõrgenema. Pealegi, kompromissid võivad olla vajalikud, sest pole ju võimalik et 2 inimest koguaeg sedasama ihaldavad.
Tegelt ma ilgelt soovin et mul oleks ajamasin ja ma saaksin ajas edasi rännata 10 või 20 aastat ja siis näha, kas te siis ka endiselt õnnelikud olete teineteisega. Aga seni pole vist muud varianti kui kannatlikult istuda ja oodata.
Inno,ma loodan sa ei ole pahane mu peale,egas.
Mul vast jäi mõni asi lugemata mida kirjutasid.
Postita kommentaar