"Su beib-su beib-see saab mulle," jorutas Urki, kui meile Hundiorule külla tuli.
"Sinine vilkur, sinine vilkur, kaitseb meid," jätkas Anta, kui sammus Urki jälgedes.
"Noh, poisid, mis siis nüüd?" küsis Morks, kui neid üle põllu saabumas nägi.
"Me oleme nagu mehed muiste!" rõkkas Urki, rind kummis.
"Noh, olete siis mehed ka vä?" jätkas Morks.
"No aga pole vä?"
"Kust otsast?"
"Aga näe siit," ütles Urki ja lasi püksid maha.
Morks lõi käsi kokku.
"Issand!"
"Noh, lõi pahviks?"
"Issand, ma pole midagi sellist näinud?"
"Kas keerame kohe põhku?"
"Issand, Urmas, issand!"
"Mis siis nüüd lahti?"
"Issand, ma pole juba aasta otsa saanud."
"No teeme siis ära!"
"Sa mõtled, sa tahaks minuga?"
"Miks ka mitte?!"
"Oih, ma ei tea, ma ei tea."
"Mida sa ei tea?"
"Kas nüüd sinuga siin."
"Noja mis siis?"
"Kas sobib?"
"Miks ei?"
"No olgu."
"Läki siis."
Morks ja Urki kadusid küüni. Ja nahistasid seal hea mitu tundi. Kui tagasi tulid, oli Morksil selline õnnis nägu peas. Ja Urkil selline äratehtud nägu. Mõlemad õhkasid õnnest. Teised ei teinud nendega esiti algul juttu, aga kui Morks teevee tulele pani ja teistele pakkus värsket pärnaõieteed, siis soojenesid kõigi südamed. Siit võib veel ühte koma teist tulla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar