Üks tagasiside "valede ühiskonna" teemal ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Kui juba maast madalast õpivad inimesed, et tõe rääkimine ei tasu ennast ära, vaid pigem toob jamasid, siis ikka hakatakse valetama. Saab laps mingi koerusega hakkama, lihtsam on süüdistada kedagi teist, kui et süü eest vastutust võtta. Ja siis veel koolis peer pressure: milleks olla mina ise, kui sina ise ei vasta populaarsuse etalonile: palju parem on olla populaarne eluvend iga hinna eest, kui et aus nohik. Hakkad juba vastassoo suhtes huvi tundma? Aga mis siin ikka teha, kui võluda igast flirtimisnippidega ära kõige ihaldusväärseim eksemplar vastassoost. Ja siis proovida kuidagi temaga valede rägastikus toime tulla, kui sõrmus sõrmes. Ning kui vaja otsida tööd, siis on lihtsalt ko-hus-tus-lik teeselda entusiasmi, ja kui "entusiasm" peaks vaibuma, siis tulevad juba igast motivatsiooniseminarid, haha! Ja kui suur osa igast intervjuudest kuulsustega on usaldusväärsed, kui arvestatav osa kuulsustest on lihtsalt õppinud valetama või mingeid vastuseid ajusoppidest välja imema vähegi ebamugavana tunduvate küsimuste korral?

Küsimus on selles: kas see ongi traagiline paratamatus või pigem kõrvalekalle optimumist, et tõsiselt aus ja sügava integriteediga, oma põhimõtetele truuks jääv inimene lihtsalt ei suuda ellu jääda meie karmis ühiskonnas? Ilma, et kaasneksid tõsised tagajärged vaimse tervise koha pealt. Mis küll oleks lahendus?

Inno kommentaar:
kaasaegses ühiskonnas on valetamine, mis seal salata, muutunud normiks. Samas võiks hakata seda traditsiooni muutma, näiteks lähisuhtes soovitan küll olla enda ja teise vastu aus. Sellest võikski alustada. Siis on juba muude asjadega kah lihtsam. Kui lähisuhe ei tööta, ei tööta ka miski muu.