Jumal on ikkagi olemas

Väga populaarne on öelda, et jumalat pole olemas. Terve möödunud, 20. sajandi kultuur oli sisuliselt selle sõnumi edastamine. Eestis siis kõige tuntumaks esindajaks Tammsaare. Poliitikas manifesteeris seda sõnumit Nõukogude Liit, aga ka mitmed vanad Euroopa riigid.

Teadlased põhjendasid ära, et jumalat pole olemas. Ah et kuidas? No sellega, et ta, see jumal pidi olema taevas, pilve piiril, aga kui sinna uurima mindi, siis nähti, et pole seal mingit jumalat. Või umbes nii. Ja nõnda leiti veel palju asju, mis justkui näitasid, et jumalat pole olemas.

Ent ka see väide, et jumalat pole olemas, on primitiivne. Ja mitte seetõttu, nagu väidavad kirikuisad, et kuidas siis pole olemas, kui usutakse: siis ikka on olemas. Vastupidi, usk ise on primitiivne. Ja kergesti mõjutatav. Inimene, kes usub ühel päeval ühte, võib teisel päeval uskuda teist. Ja kolmandal päeval kolmandat. Usutakse tavaliselt seda, mida täpselt ei teata. Mida arvatakse olevat. Ehk, mida primitiivsem on olend, seda rohkem ta usub. Ja mida intelligentsem, seda rohkem ta teab.

Inimese kohta võib öelda, et see on juba suur asi, et inimene teab, et jumal on olemas. Ta on seda teadnud aastatuhandeid. Kuigi vahetevahel on inimest tabanud sellealased kahtlused ja kõhklused. Ta on seda teadmist vaidlustanud.

Nüüd tekib ilmselt küsimus, et misasi see jumal (või need jumalad) siis on. Sellele võib vastata, et ta on elu. Ta on kõikjal. Hingestatud loodus, nagu Irja armastab öelda. Eri kultuurides on tal erinev nimi. Ta on alge, mis on viinud planeedi Maa just sinna, kus ta paegu on. Ja loonud intelligentse olendi, sama intelligentse nagu ta ise. Kellel siis on täita mingi ülesanne. Pole võimatu, et ta on loonud selliseid olendeid ka varem, aga miski on vussi läinud ja need olendid hukkunud. Mis ei takista jumalal neid loomast uuesti ja uuesti.

Võib arvata, et sisuliselt on iga olendi, ka iga kivi eksistents ja tegevus ette programmeeritud. Ka inimese oma. Ja tema ülesanne on siis selle programmi järgi toimetada. Sest kõik eeldused on ette antud, seda inimene ise ei määra, ei määra ka ema ega isa, mitte keegi teine peale jumala. Ja nende eelduste piires siis inimene toimetab. Ta on nagu sipelgas, intelligentne sipelgas. Kes tegutseb, kuni tema füüsiline keha kustub, inimene nö sureb. Mingi jälg tema tegevusest jääb alles, mis mõjutab siis kogu elu maakeral. Mõnel inimesel on see jälg suurem, teisel väiksem, iga jälg on oluline. Mõne jälje olulisus tuleb välja alles aastadade või isegi -tuhandete pärast. Seda jälge võib ka hingeks nimetada. Iga inimese hing liitub selle üldise hingestatusega, mida nimetatakse jumalaks.

Ma olen varem kirjutanud, et jumal on inimese peas, et mõistus on jumal. Aga see pole nii. Vastupidi, ta on kehas. Inimese mõistus lihtsalt aitab talletada teatud infot ja seda analüüsida. Võimaldab seetõttu ka luua. On kehale abiline. Samas kontrollib keha inimese mõistust. Lihtsa näitena kui keha sureb, sureb ka mõistus. Või kui keha on janus ja näljas, siis kannatab mõistus. Hambavalu halvab mõtlemisvõime. Või kui keha on saanud mürgituse, näiteks alkoholist või muudest nn mõnuainetest, siis kannatab mõistus, keha lülitub autopiloodile. Probleemid tekivad ka siis, kui keha ei suuda mõistust kontrollida, kui mõistuse ja keha vahel on teatud kommunikatsioonihäire. Kui mõistus ei allu kehale, kui mõistus hakkab keha piitsutama. Kaotajaks jääb alati, paraku, mõistus ise. Sest ta ei saa kehaväliselt tegutseda.

Probleem on ka siis, näiteks, kui keha ei saa üldse mõistusega kontakti, mistõttu käitub inimene ainult instinktiivselt, agressiivselt, nagu väike laps või noor loom. Ja seda ka kaines olekus. Või siis on see kontakt häiritud, mis avaldub käitumishäiretes, kus inimene kuuleb hääli ja näeb asju, mida teised ei näe.

Mida siis teha, et oma jumala poolt etteprogrammeeritud eluke õnnelikult ja tervelt mööda saata? Eelkõige tähendab see oma keha kuulamist. Mitmetes kultuurides tuntud meditatsioon, või ka palvetamine, jumalale meelepärane olemine jms pole midagi muud kui keha kuulamine. Sest keha on jumalik ja tema soovidega mittearvestamine lõppeb enamasti kurvalt, tekitab piinu ja stressi. Nii endale kui teistele. See soovitus on eriti vajalik inimesele endale, kelle intelligents võimaldab keha kuulamist takistada.

Niipaljukest siis jumalast.