Panused ühele kaardile

Väljavõte ajalehe Uusi Suomi veebist, see on ainult veebis ilmuv üleriigiline ajaleht Soomes. Teine selline on majandusleht Taloussanomat.

Eesti välispoliitika, niipalju kui teda on olnud, on olnud orjarahva välispoliitika. Kus on koera kombel joostud vaid ühe peremehe lõhna peale. Või vorsti peale. Kus on pandud kõik panused ühele kaardile, kui võtta appi pokkeri-terminoloogia. Aga elu, see ongi pokker, eksole.

Aga kas saab elus panna kõiki panuseid ühele kaardile, või kas see on mõistlik, kui see pole just armastus, loomine, suhe jumalaga. Või midagi seesugust. Ilmselt mitte. Ja keskkond vaevalt seda soosib, ühele kaardile panustamist. Kellelgi pole naljalt vaid ühte naabrit. Ühte sõpra. Ühte ülemust. Ühte alluvat. Kuigi see võib nii tunduda, kui järgida Lennart Meri ajast propageeritud ühe riigi ja ühe presidendi juttu. Unustame ära, see oli puhas propaganda. Labane seejuures.

12. detsembri Suomen Kuvalehti kirjutas sellest, kuidas Venemaa pakub Soomele võimalust oma vana nõuka-aegset relvastust kaasajastada. Viia see Venemaa abil NATO standarditele vastavaks. Intervjuu Venemaa kaitseministri Anatoli Serdjukoviga ilmus Soome kaitseministeeriumi väljaandes Maanpuolustus. Ja soomlased mõtlevad selle peale, arutavad, sest nad on õppinud tegema panuseid mitmele kaardile, kõigi oma naabritega sõbralikult läbi saama. Kuigi seda kritiseeritakse, seda nn Kekkose liini. Aga selle üle arutatakse. Mis on ime, sest see pole just kuigi levinud poliitika maailmas. Või nimetagem riike, kes kõigi oma naabritega hästi läbi saavad.

Eestlaste silmis on soomlased kahtlemata jobud. Kuigi soomlasi tuuakse eeskujuks, näiteks siis, kui president Ilvesel oli vaja propageerida oma sotsialistlikku tugeva riigi poliitikat. Aga sellega ka asi piirdus. Sest Eesti jaoks tähendab tugev riik mitte head sotsiaalhoolekannet nagu Soomes, vaid laialulatuslikku sõjategevust. Ilmselt on lihtsam nimetada neid sõjakoldeid maailmas, kus Eesti sõdurid pole tegevad kui neid, kus nad on. Ja see on kõik maksumaksja raha. Miljardid kroonid aastas. Mis lähevad, ütleme ausalt, inimeste tapmiseks. Eestlased teevad tööd, maksavad makse selleks, et inimesi tappa. Teevad tööd surma heaks. Ja kas eestlane tunneb end seejuures turvalisemalt kui, ütleme soomlane, kes pole isegi NATO liige. Mis oleks olnud teisiti Gruusias, kui see riik oleks olnud NATO liige, või kasvõi liitunud MAP-tegevuskavaga? Kas oleks NATO riigid, millest enamus Euroopa Liidu riigid, riskeerinud rikkuda suhteid Venemaaga?! Loomulikult mitte! Mis näitab, et võimaliku konflikti korral Venemaaga tuuakse Eesti kui pisike kärbes taas ohvriks nii nagu see juhtus 1945. aastal. Sest Venemaa saab hästi läbi enamiku Euroopa Liidu riikidega, ja pealegi on Venemaal ja Euroopa Liidul ühised huvid Tšadis ja Kesk-Aafrika vabariigis, kui näiteid tuua. Loomulikult on tõenäosus, et Venemaa tungib kallale ühele ELi liikmesriigile kaduvväike, aga, samas, milline oli tõenäosus, et Gruusia alustab sõda Venemaaga. Ja kuni pole kinnitatud uut ELi põhiseadust, pole ELil ühtset välispoliitikat ja kõik on nö võimalik. Piltlikult öeldes, piisab ühest Saakašvili taolisest hullust lendurist ja Eesti riik on ilma poolest, hea õnne korral kolmandikust praegusest territooriumist.

Kaitse-alaselt on Eesti teinud kõik panused USA-kaardile. Kaardile, mis isegi Euroopa Liidu, Eesti emamaa silmis on oma usaldusväärsuse kaotanud. Kas mõni Euroopa riik annetaks punast krossigi selle eest, kui USA vasall Eesti peaks Venemaa poolt alla neelatama?! Nojah, sommid ja rootslased, või taanlased vahest kobiseksid. Aga islandlased, kes kunagi tunnustasid esimesena Eesti iseseisvust, ilmselt enam mitte, peale seda, kui Venemaa oli üks väheseid riike, kes Islandile finantskriisis abi pakkus. Lätlased ilmselt samuti mitte. Selline on reaalsus. Ja tulemus, kui teha kõik panused ühele kaardile. Nii nagu Eesti tegi seda 800 aastat tagasi, kui loodeti vaid venelase peale. Või 1939. aastal, kui loodeti samuti venelase peale. Või 1941. aastal, kui loodeti vaid sakslase peale.

Soomlane on aja jooksul õppinud tegema panuseid mitmele kaardile ja see on end õigustanud, ütleme, viimase 100 aasta perspektiivis. Ja majanduslikult õigustab end suurema tõenäosusega kui Eesti ühe kaardi poliitika. Ja mis paradoksaalne, isegi USAl pole nii kehvi suhteid Venemaaga kui seda on Eestil. Kas pole kummaline? Ja mõelgem ka selle peale, kas Eesti oleks 800 tagasi oma iseseisvusest ilma jäänud, kui tal oleks olnud head suhted KÕIGI oma naabritega. Teisisõnu võib öelda, et saa hästi läbi kõigi oma naabritega ja sa oled võitmatu.

Või mis?