Esimest ja Teist Eestit ei ole enam

Ühes kohvikulauas tuli jutuks, et miks peaks esimese eesti inimesed meie kohvikus pakutavat odavat lobi tahtma. Neil on ju Reformierakond, mis maksab neile vanemahüvitist. Öeldi suureliselt, et Esimene Eesti ja Teine Eesti ei hakka teineteisest kunagi aru saama.

My friends, have i got news for you... ESIMEST JA TEIST EESTIT EI OLE ENAM! Ma tean tippajakirjanikku, kes istub praegu kodus ja mõlgutab mõtteid, kas peab kommuuni elama minema, sest ta sai detsembris ühelt väga tähtsalt ametikohalt kinga. Ja mul on sõber tippärimees, kes peab enne palgapäeva sõpradelt oma töötajatele palga maksmiseks raha nuruma. Ja ma tean üht endist kanget meediamagnaati, kelle sõna ei maksa enam suurt midagi.

Me oleme kõik kerjused. Kerjused tööpostil, kerjates, et meil ikka homme veel see närune töö alles oleks. Kerjused turul, kerjates, et meilt me närused varad ometi kord ära ostetaks. Ja mõned meist on ka kerjused kodus, kerjates armastust ka siis, kui oleme nõrgad, haiged, poomisnöör peos.

Ei ole enam neid inimesi, kes valiks Reformierakonda vanemahüvitiste pärast. Paljud nende seast on saanud kinga või on nende mehed saanud kinga ja töötu inimene ei vali iialgi Reformierakonda. Mitte iialgi, isegi siis, kui ta on olnud Reformierakonna tuline toetaja. Töötute armee suureneb iga päevaga. Kui palju on teie arvates 2009nda aasta sügiseks järel neid rõõsasid ja edukaid, kes võiks üldse vanemahüvitist saada? Ja isegi kui mõnel endisel Reformierakonna valijal on õnnestunud küünte ja hammastega, end alandades oma ametikohast kinni hoida, siis kas te arvate, et vaadates, mis toimub ta ümber, ning mõeldes kõigile neile alandustele, mis tal on tulnud oma töökoha säilimise nimel üle elada (ja alandatakse inimesi praegu töö juures kõvasti), valib ta ikka Reformierakonna?

Kui te ei ole veel märganud, siis praegu käib võitlus elu nimel. Mu sõbrad on mulle rääkinud, kuidas ülemused kutsuvad neid üha sagedamini töövestlusele, kus neile laotakse ette kõik vead, mis nad viimase kahe nädala jooksul on teinud. Kuidas töökaaslased käivad üksteise peale kaebamas, sest KÕIK kardavad oma töökoha pärast, ja sellises olukorras mõtleb inimene eelkõige enda naha päästmise peale. Käes on küüditamiste aeg: selleks, et sind ennast Siberisse ei saadetaks, tuleb joosta naabri peale kaebama. Öelge, kas end sellisest olukorrast leidvale inimesele võiks tulla mõttessegi, et ta valib uuesti teda sellisesse olukorda tõuganud Reformierakonna?

Esimesele Eestile on muidugi vaevaline tunnistada, et ta ei ole enam Esimene Eesti. Sest eks alles natuke aega tagasi sai sõidetud uhke autoga (mis võeti koondamisel käest), käidud ülepäeviti Stockmannis ostlemas (töökoha krediitkaardiga, mis võeti koondamisel käest) ning sõidetud igal talvel soojale maale (palga eest, mida nüüd enam pole/on vähendatud). Aga eks ükskord see Tõehetk tuleb. Aeg, mil esimene eestlane võtab jalad alla ning jalutab Säästumarketisse. Alguses on muidugi kõhe, mõtled, et äkki mõni tuttav näeb, aga inimene harjub kiiresti kõigega. Pealegi selgub üsna pea, et see kardetud tuttav käib samuti juba tükimat aega Säästukas. Nii et pole siin häbeneda midagi!

Ka kerjus võib käia sirge seljaga. Ja ega me ei pea igavesest ajast igavesti kerjusteks jääma. Lihtsalt Esimese ja Teise Eesti ajastu on möödas. Aga teate, see oligi pisut pervesne, kas te ei leia? Kuidagi lasteaedlik, kus ühed olid ägedad ja teised nõmedad.

Aeg on ehitada üles ühiskond, kus mitte ükski inimene ei pea tundma, et teda on üksi jäetud. Kus inimesed kuulavad üksteist ja kõnelevad üksteisega. Hea ja hooliv ühiskond, kus pole mitte esimesi ja teisi, vaid on inimesed, kes tahavad teineteisega arvestada.

Ja siis, kui me ei söö enam kunagi kalamarja, kanna randmeil Rolexeid ega sõida Lexustega. Kui peamegi käima jala, ostma sööki Säästumarketist ja suvitama Hiiumaal. Kunagi ammu, lapsepõlves oskasime ju üheainsa kommigi üle õnnelikud olla. Kõige paremad asjad siin elus on tegelikult väga lihtsad: katus pea kohal, söök laual ning armas inimene kaisus. Koos, ühte hoides saame rasketest aegadest üle, head sõbrad!