Kes on Pronksiöö korratustes süüdi?

Vaestel ringkonnakohtu kohtunikel on ilmselt juba ihukarvad õudusest püsti tõusnud. Reva, Linteri, Sirõki ja Klenski asjus tuleb miski otsus langetada. Aga missugune? Meedia nõuab venelaste verd, Reinsalu ja Vaher nõuavad venelaste verd ja tegeliku "kvarteti" Ansipi-Pihli-Aavikoo-Langi valeotsused on tarvis kinni mätsida. Sest olgem ausad, kui Reva-Linter-Sirõk-Klenski jäävad õigeks, siis hakkab rahvas küsima: AGA KES SIIS SÜÜDI ON? Sest keegi peab ometigi süüdi olema, kui asjad sedavõrd käest läksid.

Öise Vahtkonna üks liidreist, Pjotr Puškarnõi räägib, et rahvas läks marru siis, kui välja tulid eriüksused. Aga ega eriüksused ei tulnud välja omaenese tarkusest, keegi pidi nad välja saatma.

Mina leian, et Pronksöö sündmuste eest tuleb vastutusele võtta see mees (või need mehed), kes saatsid eriüksused tänavatele. Sisuliselt saadeti tänavale, sõdurit rinnaga kaitsvate inimeste vastu sõjavägi. See aga tekitas sõjameeleolu ning sõjas, teadagi, on kõik lubatud. Sama juhtus Lihulas, kui Juhan Partsi valitsus tõstis relvad omaenese rahva vastu. Mis rahvas sest arvas, näitasid valimistulemused: Respublica hävis ning oleks laibastunud, kui rumalad isamaaliitlased poleks neid oma punti võtnud.

Kes aga siis saatis eriüksused tänavatele? Ega siin palju mõelda pole: politsei allub siseministeeriumile. Ehk siis eriüksuste tänavale saatmise eest vastutab siseminister Jüri Pihl. Ilmselt ei langetanud Pihl seda otsust siiski üksi, vaid koos Ansipiga, nii et vastutavad Pihl ja Ansip. Peaminister ja siseminister, sest nemad oleksid pidanud tagama tänavatel rahu, mitte tekitama sõjameeleolu. Eriüksuste tänavale toomine oli võimuliialdus, mille eest tuli maksta mitte ainult venelastel, kes D-terminaalis peksa said, vaid ka rahumeelsetel linnaelanikel, äride omanikel, kelle aknad sisse peksti, ning kõvasti sai kannatada ka Eesti Vabariigi maine. Meist sai korraga riik, kus meeleavaldusi surutakse vägivallaga maha. Riik, mille valitsus ei toimi mitte demokraatlikult, vaid põhimõttel: keelan, käsen, poon ja lasen.

Tegelikult ei oleks tohtinud mälestusmärki, mistahes mälestusmärki, ka Lihula oma, liigutada isegi siis, kui seda oleks kaitsnud rinnaga üksainus inimene. Ja seda sellepärast, et demokraatlikus riigis lihtsalt nii ei tehta. Demokraatlik riik, õigusriik lahendab selliseid küsimusi mitte vägivalla, vaid diskussiooniga. Kui nähti, et venelased mälestusmärgi juurest kuhugile ei lahku, siis tulnuks teisaldamine katki jätta ning alustada uuesti diskussioone. Küllap oleks lõpuks kompromissile jõutud. Arvan nagu Pjotrgi, et parim lahendus olnuks teisele poole kirikut saksa vormis sõdurikuju püstitamine. Siis olnuks Tallinna kesklinnas nii vene kui saksa sõdur ning Böhmi ja Liimi vendettahimu olnuks rahuldatud.

Korrale tuleb kutsuda mitte see, kes oma mälestust pühitseb, vaid see, kes läheb teise mälestust teotama. Vahet pole, kas see on punaarmee või leegioni sammas, mälestus on püha. Selle asemel, et eestlasi ja venelasi omavahel lepitada, mis on rahumeelseks kooseksisteerimiseks hädavajalik, ässitas valitsus nad hoopis teineteise vastu üles, et siis juhinduda Gaius Julius Caesari kuulsast lausest: Divide et impera! (Jaga ja valitse!). See, kes eriüksused tänavale saatis, ei liialdanud niisiis mitte ainult võimuga, vaid õhutas ka rahvustevahelist vaenu.

Ansipi valitsusel tuli seesinane jagamine ja valitsemine kuni Pronksööni päris hästi välja. Üksteise vastu mängiti välja nii eri rahvusgruppe (eestlased-venelased) kui eri poliitilisi jõude (IRL-Keskerakond). Tegelikult saaks eestlased ja venelased omavahel suurepäraselt läbi, kui nad vaid suhtleks, ning parim koalitsioon sünniks siis, kui selle moodustaksid Mart Laar ja Edgar Savisaar. Reformierakonda poleks tegelikult üldse vaja.

Hüva, aga tagasi Pronksöö juurde. Kui Reva-Linteri-Sirõki-Klenski kord viimase õiguse saavad, siis kas võtame ette tegelikud massirahutuste organisaatorid, Jüri Pihli ja Andrus Ansipi?